TÕE RÄÄKIMISE JA VALETAMISE REEGLID

Mis on vale? Mis on tõde?

Millised valed on olemas?

Kas üldse ei tohi valetada?

Kuidas valetajaid karistatakse?

Väidetakse, et tõde on subjektiivne. Et igaühel on tema tõde. Ei ole. Kui me puutume mingi asjaga esimene kord kokku, siis selle asja mõju meile on hinnatav ainult subjektiivselt. Me oleme näinud ühte nurka asjast, kuid ükski asi ei ole ühe nurgaga. Kui me puutume sama asjaga kokku korduvalt, kuid ikka samades tingimustes, siis kokkupuutenurk ei muutu. Lihtsalt subjektiivne seisukoht selle asja suhtes tugevneb, kinnistub ja me hakkame seda pidama absoluudiks.

Kuid see näitab ka ainult asja mõju kokkupuutujale, mitte kogu tõde. Need on erinevad asjad ja seda mõju ei tohi ühelgi juhul tõeks nimetada. Tavaline on, et selle kokkupuute pealt formuleeritakse oma seisukoht, mida siis rinnaga kaitstakse. Vaevumata kuulama teiste kokkupuutujate nähtud nurki või mõne sellise juttu, kes on erinevad nähtud nurgad ja nende mõjud kokku korjanud ja nende põhjal neutraalse pildi loonud.

Näiteks me sõidame iga päev ühe kindla transpordivahendiga tööle ja koju kindla graafiku järgi ja see toimub mittetipptundidel.  Kui meile räägitakse nüüd, et see või teine buss hilines või et seal või teises kohas olid ummikud, siis see on koht, kus meil puudub kogemus. Me võime võtta teise juttu kui kirjeldust millestki, mida tasub uskuda, kuigi ise näinud pole, või me võime seda pidada lauslolluseks. Pluss kõik vahepealsed variandid. Isegi kui me usume seda, mida räägiti, pole see meie tõde, sest meie raudne kogemus ütleb, et niimoodi ei juhtu. Meil on olnu kohta üks vaatenurk ja hüpoteetilised võõrad arvamused teiste nurkade kohta. Olenevalt inimesest, toimub kas muu info eitamine, naeruvääristamine või arvesse võtmine.

Kui nüüd tekib vajadus sõita nädal aega tundmatutel marsruutidel siia-sinna kõikvõimalikel kellaegadel, siis lisandub ennenägematut kogemust toimuva suhtes ja saab hinnata teiste räägitu tõepärasust. Mida rohkem erinevaid kogemusi, seda vähem subjektiivseks muutub see konkreetne asi ja seda objektiivsemaks muutub teadmine transpordi koha pealt. Me saame teha tõepäraseid üldistusi ja kujundada omale pildi selles aspektis. Lihtsamalt öeldes oleme subjektiivsetest arvamustest objektiivse pildi kujundanud. Seda nimetataksegi tõeks. Tegelikult on subjektiivse ühe nurga mõju esitamine objektiivse tõe pähe osaline valetamine.

TÕE REEGEL nr. 1 ehk kuldne reegel: TÕDE EI MUUTU, KUI VAHETAME VAATENURKA. Muutuv pilt näitab kas osalist tõde või tõe puudumist üldse.

Me kõik valetame aeg-ajalt. Ka need, kes väidavad kõva häälega, et nad ei valeta mitte kunagi. Mis asi üldse on vale? Vale on tegelikkusele mittevastava informatsiooni edastamine. Vahet ei ole, mil viisil – sõnaga, teoga, näoga, mõttega, suures või väikeses koguses, verbaalses, energeetilises, sümbolilises või kehakeeles. Vahet ei ole ka, mis eesmärgil – kellegi aitamiseks või kellegi hävitamiseks, enda peitmiseks või enda näitamiseks. Või lihtsalt nalja pärast. Tõsi, energeetiline valetamine on kõrgem pilotaaž ja nõuab vastava energiasüsteemi (vähemalt) väga head oskamist. Selle suutlikkusega inimesi on ikka väga-väga vähe.

Põhimõtteliselt kui vähegi võimalik, siis ei peaks üldse valetama. Igasugune vale, ka hädavale, võib anda ennenägematuid tulemusi, mis siis kontrolli alt väljuvad ja põhjustavad tont teab mida.

VALE reegel nr.1. ÄRA VALETA.

Enamus religioone ongi võtnud selle reegli kui absoluudi ja seda ka ainuvõimalikuna esitanud. Samamoodi on selle üle võtnud ühiskondlik südametunnistus ehk väline moraal (mitte segi ajada isikliku südametunnistusega ehk sisemise moraaliga). Kümme käsku ehk Moosese seadused on seda tänapäeval ka niimoodi esitanud, kuigi algselt oli kirjas, et ei tohi anda valetunnistust oma ligimese vastu. Seega juba pühakirjad valetavad, kuna nad moonutavad informatsiooni. Ilmselt arvati, et ülejäänud nüanssidest arusaamine ei ole inimesele enam jõukohane ja ülejäänud reeglid unustati sirgelt ära. Koraan aga lubab uskmatule (mitte-islamiusulisele) valetada niipalju kui kulub ja peab seda heaks teoks. Seega, kas see on sellisena pädev või on pädev midagi muud?

Baasiliselt jaguneb valetamine kaheks: endale valetamine ja teistele valetamine. Endale valetamine on alati valusate tagajärgedega ja selle käest pääseda pole võimalik. Teistele valetamise tagajärjed sõltuvad mitmetest asjadest.

VALE reegel nr. 2. ÄRA VALETA ENDALE.

Endale ei tohi valetada mitte kunagi. Siin mööndusi, vabandavaid olukordi ja kergendavaid asjaolusid ei ole. Täiesti tavaline on, et valetatakse endale ja räägitakse end ilusamaks, koledamaks, pikemaks, lühemaks, paksemaks, peenemaks, targemaks, rumalamaks, suutlikumaks, abitumaks, tugevamaks, nõrgemaks, väärtuslikumaks, väärtusetumaks, tähtsamaks, tähtsusetumaks, armastatumaks, vihatumaks,  jne võrreldes tegelikkusega. See nimekiri on lõputu, mida endale kokku valetatakse mis iganes põhjusel. Ja seda kõike on õpitud ühiskonnast. Tahaks ju olla toredam ja teenida enda silmis plusspunkte. Või tahaks olla karmim ja teenida enda silmis plusspunkte, tehes nägu, et astutakse selle ühiskonna vastu. Või olla abivalmim ja teenida enda silmis plusspunkte.

Sealjuures peetakse väga halvaks kellelegi teisele valetamist mistahes põhjustel. Siin on ka põhjus, miks ma panin artikli pealkirjaks valetamise reeglid, mitte tõe reeglid – see pealkiri on ausam iseenese suhtes.

Või arvatakse, et olles see või teine, teenitakse kellegi konkreetse kolmanda silmis plusspunkte ja siis valetatakse endale oma olekut. Olla selline, nagu arvatakse, et see keegi kolmas võib tahta meid näha. Mitte olla ise, ausalt. „Sest see pole ju midagi väärt“ on levinud arvamus enda kohta. Mõtlemata, et tegelikult me omistame kellelegi teisele mingeid arusaamu, mida tollel ei pruugi üldse olla. Arvame, et see teine (kaaslane, ülemus, korravalvur, laps, naaber, sõber, koduloom, jne) tahab näha just seda, mida me püüame esitada. Tulemata selle peale, et ta võib seda esitatut ainult taluda. Et näha tahaks ta tegelikult seda Päris Mind. Isegi kui ta on väljendanud, et tahab näha just seda, mida me esitame, ei pruugi ka see avaldus tõele vastata.

Väga palju enesele valetamist on seotud kasulik, abivalmis ja „positiivne“ olemise või olla püüdmisega. Sest on võetud arusaam (see ei ole loomulik arusaam), et niimoodi olek on õigem kui muud olekud. Salamisi mõteldakse, et selline inimene on „kõrgem“, „parem“, „puhtam“, „eetilisem“, „eeskujulikum“ ja „väärtuslikum“. Ehk seotud labase eneseupitamise ja nägude tegemisega iseendale. Kõige veidram tegevus – endale tunnustavalt õlale patsutada, kui ollakse endale eelnevalt kinnitanud, et tegelikult ollakse palju paremad kui ollakse.

Selline enesele valetamine on kõige sirgem „põrgutee, mis ääristatud heade kavatsustega“. See on eneselõhkumine kõige jõhkramal moel. Selliselt endale valetades riputatakse vastavas kohas ette silt konkreetse valega ja ennast enam ei nähta. Tulemuseks on, et ei suudeta ennast parandada, kui ollakse katki, sest silt väidab muud. Ei suudeta puudust kompenseerida, sest silt väidab, et seda pole. Ei suudeta teha asju, sest silt väidab et jõudu ei ole. Ei suudeta paraneda haigustest, sest silt väidab, et neid ei ole.

Kui need sildid jõuga maha kiskuda, siis läheb inimene katki, sest ta on end samastanud siltidega. Loomulikult on see isik, kes nende siltide alt paistma hakkab, üks kõver, loll ja hirmutav elukas. Paraku on see just see, kes me oleme tegelikult. Ainus tee seda kõverat ja lolli kuidagi sirgemaks ja targemaks parandama hakata, on sildid ära korjata ning siis vaadata, mida teha on vaja. Kõigepealt on vaja endale tõdeda, et näe, siit on kõver ja siit on loll. Ilma ilustamata. Alles siis saab teha midagi tõeliselt. Alles siis saab hakata muutma ennast. St siis saab hakata muutma maailma (muutes ennast, muutub maailm meie ümber). Ja sealjuures ei tohi seda kõverust ja lollust rääkida suuremaks, kui see on. Ka ei tohi arvestada, et „mida teised nüüd mõtlevad – ma olen nii kõver ja loll…“

Enesele valetamine tekitab meie füüsises ühe väga ebahuvitava ilmingu, mida meditsiin peab normaalseks. Minu jaoks näitab see, et enesele valetamine on lihtsalt nii üldine ja totaalne. See nähtus on telomeeride lühenemine. Väga lihtsalt öeldes on telomeer see pisike vidin meie rakkudes kromosoomide otstes, mis peab kaitsma kromosoomi otsi kahjustuste eest, et geenid terved püsiksid. Lisaks peavad nad reguleerima rakkude paljunemisi. Sisuliselt telomeerid peavad nimetama, millal rakk paljuneb ja millal mitte, et saada täpselt õige koopia eelnevast rakust. Nad vastutavad informatsiooni ülekandmise eest uude, loodavasse koopiarakku. Kui inimene endale valetab, siis energiavood, mis läbivad inimest ja on igasuguse elutegevuse aluseks, muutuvad sõlmeliseks, väänduvaks, takerdunuks ja muuks selliseks veidraks või sulguvad hoopis. Energeetiline toide füüsilise keha osadele muutub ebaadekvaatseks (aga ilma selleta me paraku hakkama ei saa – toiduga kõike kompenseerida ei ole võimalik).

Nii nagu me valetame endale, nii ka meie energeetika valetab meie kehale. Edasi antav informatsioon lonkab mingil viisil. Kuna telomeerid on osa meist, siis käituvad nad vastavalt etteantud mudelile ja valetavad. Ehk et nad annavad paljunemise informatsiooni edasi mittetõeselt. Tulemuseks on telomeeride lühenemine: mingi osa kukub otsast ära, kuna moondunud info ütleb, et seda ei ole enam vaja.

Selle tagajärg füüsises võib avalduda kahel kujul: need on vananemine ja vähk. Vähk on ilming, kus rakkude paljunemine ei peatu ehk et telomeerid ei ütle, et stopp, nüüd aitab praegu. See iseenesest veel ei pruugi põhjustada vähki, vaid lihtsalt mingi veidra vaevuse või healoomulise vohandi.

Andestamised tekitavad energeetikasse munakoorelaadseid veidraid sõlmi. Seal koore sees on see andestatud asi, mida ei ole selgeks õpitud. Andestamisega loodud munakoore abil on see isoleeritud ülejäänud energeetikast kui konfliktne ja haiget tegev (valu on alati mingi konflikt) asi. Seda pole selgeks õpitud, vaid see on lihtsalt peidetud. Igale osale meie energeetikas vastab mingi konkreetne organ, elund või elundkond. Erineva sisuga andestamine tekitab energeetilise sõlme vastavasse energiapiirkonda, mis toidab mingit kindlat füüsilise keha osa. Selle sõlme külge hakkab takerduma moondunud energiavoog, suunates just selle piirkonna telomeere aktiivseks ja sundides neid lõputult paljunema, näidates et seal piirkonnas on võõr-energeetiline  moodustis, mida see takerduv energiavood matta püüab. Kui sõlme ei ole, siis takerdumist ei ole ja füüsisesse vastavat ilmingut ei teki.

Telomeerid ütlevad ka rakkudele, millal üldse ei ole vaja enam paljuneda – see sünnib siis, kui telomeeride otsad on infovõltsimiste tagajärjel muutunud nii lühikeseks, et kromosoomil ei ole enam paljunemiseks vajalikku pikkust. Siis paljunemine peatub, tekib kasvuarest ehk vananemisfaas. Samas, kromosoomid on võimelised paljunema nii, et telomeerid ei lühene. Telomeerid saavad isegi pikeneda teatavatel tingimustel. Need on protsessid, mis kontrollivad vananemist ja kestvust. Seega, endale valetamine teeb vanaks. Endale palju valetamine teeb ruttu vanaks. Ma siin kosmeetikat jm sellist juurde ei arva, ma arvestan loomulikku vananemist.

Ka teistele valetamine ei ole kena, aga vahel on vaja päästa oma nahka, päästa teise nahka, päästa olukorda vm. Siis võib teisele valetada, aga ka siin on omad reeglid.

VALE reegel nr. 3. ÄRA KUNAGI VALETA ISIKULE, KES SINU VASTU ON AUS.

See lõpeb alati krahhiga. Viisil või teisel tuleb see vale välja ja tihtipeale võimendustega. Kusjuures tavaliselt tuleb välja pigem kiiresti kui hiljem. Isegi kui on vaja päästa elu, siis sellisele isikule on vaja otse ja ausalt seda ka ütelda, kui võimatu ka poleks see, mida temalt tahetakse. Seega, isikule, kes on minu vastu aus, on vaja vastata aususega.

Mis omakorda toob asja teise poole ette – kui valetada isikule, kes ei ole minu vastu aus, siis temale valetatud asi ei tule välja. Vastupidi – tema poolne vale haagib minupoolse vale külge ennast ja toetab seda. Mingil viisil võib ütelda, et need kaks valet hakkavad teineteise heaks tööle. Seega kui valetada kellelegi ja see mitte kuidagi välja ei tule, on suur tõenäosus, et see isik valetab mulle milleski. Vahel võib olla, et kõigepealt valetab ta endale ja siis selle vale pealt valetab ka mulle, saamata aru, et ta valetab.

VALE reegel nr 4. VALETADA VÕIB AINULT EBAAUSALE ISIKULE.

Mis toob välja huvitava dilemma. Kuna ühiskond tervikuna ega tema väiksemad osad ei ole ausad, siis nendele võib valetada. See ei too kaasa mitte mingeid energeetilises mõttes kahjulikke, ebamugavaid või lausa vastikud olukordi. Vastupidi – ühiskonnas on osi, mis tunnistavad omaks ainult inimese, kes valetab. Ausal inimesel ei ole olemas neid väändunud energeetilisi osiseid, mida vastav ühiskonna osa saaks omaseks tunnistada ja inimese enda hulka arvata. Seega on ausal inimesel väga keeruline ühiskonnas omale kohta taotleda. Kes tahab ühiskonnas kohta saada, peab õppima natuke valetama. Liiga palju valetamine hakkab aga välja paistma ja siis muud inimesed hakkavad näpuga näitama.

Ma nüüd kuulen juba nördinud hüüatusi – aga mina olen aus ja mul on koht ühiskonnas. Juba see lause ise oma reaktsioonikiirusega näitab, et ei ole aus – vähemalt mitte enda vastu. See on üks vale äratundmise nõks: millal järgneb eitus? Kas see on kiire pareering või pikema vaagimise tulemus? Kohene eitamine näitab, et tegu on kaitsega, järelemõtlemisest pole juttugi. Järele mõtelda aga on vaja, sest enesele valetamisi me tihtipeale ei teadvusta enne, kui tagajärg valusalt lööma hakkab. Kaitse aga näitab, et tegelikult persoon teab, et seal on (vale) koht, mis vajab kaitset, aga tõde toetab ise.

VALE reegel nr.5. TEISTELE VÕIB VALETADA AINULT SEAL, KUS ENDALE TÕTT RÄÄGITAKSE.

Kui inimesel on häda käes, siis peab ta vaagima väga ausalt, et mis on tegelik olukord. Kas on häda käes või ei ole. Vahel võib lihtsalt olla olukord, kus mitte midagi ei osata teha ja ainus väljapääs tundub olema valetamine. Sellises kohas peab inimene väga ausalt endale ütlemagi, et vot, ma ei oska mitte midagi ette võtta, et see asi lahendada, peale otsese valetamise. Ta ei tohi oma tegu endale mitte ühegi sõnaga ilustada, sest sealt hakkab peale juba endale valetamine. Kui selline olukorra püstitus on talle seedida suudetav, siis ta võib minna ja selle valetamise ette võtta – ta saab hakkama ja suudab ka asja lahendada. Kui ta hakkab endale rääkima asju stiilis, et „noh, ma natuke näitan asju teistmoodi, aga mitte väga“, siis ta juba kahjustab ennast. Ja tema loodav lahenduskäik on juba ette auklik ega pruugi üldse töötada.

Valetamist on väga kerge ära tunda isikul, kes sealsamas kohas-teemas on väga aus enda vastu. Kui inimene lubab teise räägitu endale lähedale, nö endast läbi lasta, siis endale mittevaletaval isikul tekib selle koha peal mingi füüsiline reaktsioon. Kas külmavärin, soojavärin, ihukarvad tõusevad püsti või muu sedalaadi ilming. Selle võib liigendada tõetundmise võime alla. Kehtib ka täiesti võõra informatsiooni kohta. Kuna me oleme ju seotud infovälja kogu aeg, siis sel hetkel toimub võrdlus väljalise informatsiooni ja öeldu vahel. Reaktsioon annab tunnistust kahe asja omavahelise võrdluse tulemusest ja ütleb, et kuuldu sobitub väljalise infoga, konflikti seal ei teki. Mõnel inimesel tekib vale puhul teistsugune reaktsioon – seda peab õppima, sest sellised asjad on individuaalsed. Samas, kui inimesel reaktsiooni ei teki, siis ei pruugi see olla teisepoolne vale. See võib olla hoopis koht, kus endale valetatakse. Või võib olla ka tegemist endapoole energiapuudusega, mida tõetunnetamise tarvis ei jagu sel hetkel. Või ollakse lihtsalt „offline“-režiimis. Loomulikult kulutab tõe testimine energiat, st et mõistlik inimene ei pea seda kontrollimehhanismi kogu aeg aktiivsena, sest kogu aeg pole vaja välja selgitada, kas meile räägitav on tõene või mitte.

VALE reegel nr.6. INFORMATSIOONI TÕEPÄRASUST SAAB HINNATA VAID SEE, KES ENDALE EI VALETA.

Energeetiliselt väljendab informatsiooni edastamist mesilane. Mesilased edastavad igasugust informatsiooni teistele kehakeele ja tantsuga. Seega on mesilane sümboolselt sobilik märk kohtadesse, kus on juttu info edastamisest, tõest ja valetamisest. Kui vaadata, mis praegu toimub looduses mesilastega, siis see on üsna selge kajastus sellest, mis toimub ümberringi inimestega – nad ainult valetavad ja vassivad. Ja seda kõigepealt endale.

VALE reegel nr.7. ENDALE VALETAMINE PIKEMA AJA VÄLTEL PÕHJUSTAB ENERGIAVAMPIIRIKS MUUTUMISE.

Planeet kannatab valetamise välja niikaua, kuni endale ei valetata. Endale valetamise puhul keerab planeet lihtsalt energiad kinni, üksteise järel, sõltuvalt valdkonnast kus endale valetatakse. Tulemuseks on inimene, keda rahvapäraselt nimetatakse energiavampiiriks. Kuna tal looduslikke energiaid puudu jääb, siis peab ta teistelt inimestelt puuduva osa kokku roobitsema viisil või teisel, vastasel korral ta lihtsalt jääb haigeks. Seega kasutavad energiavampiirid erinevaid õngitsemise viise, vastavalt oskustele, maailmavaatele ja arusaamadele. Mõni püüab sind surnuks rääkida, mõni meelitab, nii et keel villis, mõni hirmutab, mõni räägib taga kõiki ja kõike, mõni haliseb, mõni viriseb, mõni valetab mida iganes kokku, mõni terroriseerib tõeliselt, mõni korraldab stseene, mõni jagab lademes lubadusi, et panna inimesed lootma, mõni jagab jaburaid käske, mõni loob mõttetuid reegleid, mõni nõuab austamist, mõni nõuab õpetamist, kuigi ise ei õpi selle järgi, ja mis kõik veel. Võimalusi vampiiritsemiseks on lugematu hulk.

Energiavampiiriks ei muututa ühe pisukese teema põhjal, vaid lukku pandud energiavooge peab olema ikka palju. Kusjuures inimene peab püüdma seda lukkupandud energiat millegagi kompenseerida. Kui inimene lepib, et ta ei saa enam seda, teist ega kolmandat, siis ta energiavampiiriks ei muutu, vaid jääb haigeks mingit pidi. Kuigi kui energiavampiir ei suuda kokku roobitseda piisavalt ja just seda, mida tal konkreetselt vaja, siis jääb haigeks ka tema.

Vampiiritsemise lõpetamiseks peab energiavampiir hakkama otsima, kus ta endale valetab ja seal tõtt rääkima. Siis otsima järgmise teema, kus ta seda teeb. Ja jälle hakkama endale tõtt rääkima. Ja siis järgmise koha, jne. Kuni tema energeetika muutub meeldivaks ja ta ei terroriseeri enam teisi. Energiavampiiril on väga keeruline üksi seda muutust läbi viia. Seepärast peab ta leidma tõtt rääkiva inimese, kes julgeb talle tõtt ütelda ja kelle ütlemisi ta aktsepteerib. Sest enda tõerääkimise protsenti on kroonilisel endale valetajal [loe: auväärsel ühiskonna kodanikul] väga raske tuvastada.

Kogu looduslik energiakorraldus baseerub tõel. Ainult tõde lubab olla kohusetundlik seal, kus vaja ja kohusetundetu seal, kus pole vaja kohusetundlik olla. Looduslik hierarhia baseerub loomulikul kohusetundel. Võidakse vastu vaielda ja väita, et põhineb jõul, aga see pole õige. Sest alati on võimalik lahkuda. Kohusetunne ütleb, mis on minu osa ja seda ausalt täita. Ühiskonnas üritatakse kohusetunnet ära kasutada. Tihtipeale räägitakse kohusetundest, aga nõutakse seda ainult teistelt, mitte endalt.

Hea näide on Vana-Egiptus, kus tõejumalanna Maat oli see, kes hoidis üleval kogu ühiskondlikku, vaimset ja riiklikku korda. St, kohusetäitmist peeti elementaarseks, sest mõisteti, et see on see, mille peal püsib kogu riik, ühiskond ja heaolu. Sellegipoolest ei tähendanud see, et oldi oma kasti surutud. Vastupidi, oli kohustus areneda ja kes suutis oma kastist välja saada, seda võetigi nagu selle uue kasti põlist liiget – päritolu ei olnud üle tähtsustatud. Igaühel oli oma koht, mis andis kohustused. Kohusetäitmist ei kontrollitud niimoodi kui praegu – kohusetunne oli loomulik. Aga see oli õige kohusetunne – ei tuntud kohustust teiste asjade suhtes.

TÕE REEGEL nr.2. KOHUSETUNNE PÕHINEB TÕEL.

Kui me leiame kohusetundetuse, siis me leiame alati ka vale. Kohusetundetus võib näidata ka seda, et inimeselt küll nõutakse, aga talle pole antud seda kohta, millega need nõudmised kaasas käivad. Sel juhul on tegemist võltsimisega, kus räägitakse ühte, aga tehakse teist.

Kogu eelnev jutt ei tähenda, et ma kutsuks kedagi üles valetama. Hoopiski mitte. Ma kutsun üles endale mitte valetama. Paljud inimesed tunnevad, et nad upuvad vale sisse ära, kui peaks valet teistele rääkima. Selline asi saab juhtuda ainult siis, kui endale valetatakse mingis punktis nii palju, et pisikenegi väljapoole suunatud vale hakkab lämmatama. Seega sellisel juhul on tegemist hoopis kohaga, kus tuleks hakata endale väga ausalt otsa vaatama ja uurima, kas toimetatakse planeedireeglite või tihtipeale neid väänavate ühiskonnareeglite alusel. Ühiskond nõuab teiste vastu suunatud ausust, kuid ise elab valest ja lausa nõuab endale valetamist. Seega on juba ausust nõudev teemapüstitus tema jaoks vale.

KOHAST, TERRITOORIUMIST, VASTUTUSEST, PATRIARHAADIST JA MATRIARHAADIST EHK KES KÄSUTAB JA KES MÄÄRAB

Kus on mu koht siin elus?

Miks mõni ei vastuta oma tegude eest?

Kes teeb seadusi?

Mis nägu on patriarhaat tegelikult?

Kas feminism on moodne matriarhaat?

Mis nägu on matriarhaat tegelikult?

Igaüks teab: Matriarhaat on see, kui naiste käes on võim! Mismoodi see käib? No naine keelab ja käseb ning mees on vait ja täidab. Naine võitleb oma õiguste eest ja kristliku taustaga maades Ühiskond halvemal juhul koogutab kaasa, paremal juhul dikteerib, kuidas naine peab võitlema. Mujal on see naiste võitlus rohkem kurioosumi moodi. Tänapäeval on naised jõudnud juba poliitikasse ja ärisse kõrgete kohtade peale,  juhivad riike ja valitsusi. Ja mees on kodus ja hoiab lapsi. Ja kuskil on soovolinik, kes jälgib kurja pilguga, et võimalikult paju naisi teeks tööd avalikel ametikohtadel.

Kas see ongi Matriarhaadi tagasitulek? See on puhas bullshit, millel pole midagi pistmist naiste õiguste ega ka mitte Matriarhaadiga. See on Patriarhaadi mugandumine, teise sõnaga Feminism. See tähenda elukorraldus, kus naistest tehakse mehed ja seda nimetatakse kõlavalt soorolliga kaasnevast  taagast vabastamiseks.

Kui me räägime Matriarhaadist ja Patriarhaadist, siis see, mida meile õpetatakse erineb sellest, kuidas asjad nähtamatul tasandil toimetavad, nagu öö ja päev.  Matriarhaadi ilminguid on tegelikult mitmeid, aga neile kõigile on vint peale keeratud ja tehtud hoidvast funktsioonist jõuga pealesurutud funktsioon. Mis automaatselt muudab mõlemale sugupoolele kasuliku asja vähemalt ühele sugupoolele (aga vahel ka mõlemale sugupoolele) kahjulikuks asjaks. Kuigi sellest ei saada aru.

Matriarhaat on olemuselt planeedibaasiline kord, kus asjad toimuvad kooskõlas inimeste loomuliku energeetikaga. Naise kõige alumisem, baasiline energeetiline sooaspekt, Naiselikkuse alus ja põhijõud, on Staatika - hoidmine ja säilitamine. Absoluudina (st ilma meheliku tasakaalustava jõuta) tardumine, külmumine. See tähendab, et kui maailmas oleks ainult naised, siis maailm jääks seisma, tarduks, külmuks kinni, kuigi säiliks sellisena igavesti. Mehe kõige alumisem, baasiline sooaspekt, Mehelikkuse alus ja põhijõud, on Dünaamika, liikumine. Absoluudina (st ilma naiseliku tasakaalustava jõuta) plahvatus, põlemine. See tähendab, et kui maailmas oleks ainult mehed, siis toimuks üks suur plahvatus ja maailm sellisel kujul lakkaks olemast, sest kõik häviks plahvatuses, mis lammutab kõik algosakesteks.

Kui need kaks asja kokku panna, siis tekivad Aeg ja Ruum, kus Ruum on naiselik omand meheliku valitsemisega ning Aeg on mehelik omand naiseliku valitsemisega. See tähendab, meestel on lihtsam mängida Ruumi ja Territooriumiga, aga naistel Ajaga. Samas, Aeg on meeste oma ja Ruum naiste oma. (Aja kohta tuleb millalgi omaette tekst.)

Kui korraga panustatakse natuke Dünaamikat ja palju Staatikat (st palju naist ja vähe meest), siis saadakse suur, aeglane ruum (nagu sahver, kus asjad seisavad kaua). Kui pannakse palju Dünaamikat ja vähe Staatikat (st palju meest ja vähe naist), saadakse väike ja kiirete protsessidega ruum (nagu börs, kus kõik imekiiresti sebivad ja asjad vahetavad pidevalt omanikku). See tähendab, et Protsessidele vajaliku Aja ja Ruumi jaoks peavad panustama mõlemad. Nad peavad seda tegema targalt, arvestades, kas mingi asi vajab rohkem muutumist või  säilimist. Kui üks kahest poolest ei panusta midagi, ei saa protsessid üldse toimuda, kuna nende toimumiseks ei ole vajalikku aega ega ruumi.

Ruum on see asi, mis sisaldab Territooriumit. Territoorium on see osa Ruumist, mis sisaldab Kohti – väljaspool Territooriume Kohti ei ole. (Kuigi Ruumis on veel  ka muid asju peale Territooriumi.) Kõik Kohad on alati mingil Territooriumil, isegi kui see nii ei tundu. Igaüks, kellel on Territoorium, omab ka seda tõelist defitsiiti, Kohti, mida jagada teistele.

Tark naine oskab Ruumi jagada osadeks ja vajadusel Kohti juurde tekitada. Näiteks asjalik naine annab oma mehele koha enda Territooriumil ja lapse sünni korral eraldab osa Territooriumist oma lapsele. Mitte ei tõsta meest välja ja pane last asemele. Samamoodi saab Koha anda ükskõik kellele, kelle puhul seda vajalikuks peetakse. Koht antakse nii, et peetakse vastavat inimest enda omaks. Territoorium on naistel (tõsi, ammugi enam mitte kõigil, kuigi peaks), Planeedil  ja Ühiskonnal.  See lubab teatavas kontekstis vaadelda ka Planeeti ja Ühiskonda kui naisi. Kui mingil Territooriumil on asjad korrast ära, siis on küsimuse all naise teadlikkus oma kohustustest selle Ruumi suhtes.

Ühiskonna Territoorium on kokku kraabitud nende naiste käest, kes enda omast on loobunud.  See tähendab, et loomulikul viisil Ühiskonnal enda Territooriumit ei ole. Samas, kui naine läheb Ühiskonda sooviga teha karjääri, siis tuleb tal oma isiklikust Territooriumist loobuda – see on peaaegu ühene eeldus saada Koht Ühiskonna Territooriumil ja teha seal „ilma“. Kui naine läheb Ühiskonda ja ei saa seal eriti hästi hakkama, siis ei ole ta olnud nõus oma isiklikust Territooriumist loobuma. Sellisel juhul on tal valida: kui ta tahab Ühiskonnas olulist rolli mängida, peab ta enda Territooriumist loobuma või kui ta ei ole nõus enda Territooriumist loobuma, siis haldama seda kõigi avaruumi reeglite alusel. Kord loobutud Territooriumi on pea võimatu tagasi saada Ühiskonna käest. Teise naise või Planeedi käest oma  kaotsi lastud Territooriumi tagasi saada on tunduvalt lihtsam.

Samas Ühiskonna mõjujõud sõltub kokkuahnitsetud Territooriumite kogusuurusest. Seetõttu toimub ka pidev lobitöö ja ajupesu teemal, et „naised tahavad minna ühiskonda ja teha karjääri“ ning et „naised ja mehed on võrdsed“. See viimane on eriti salakaval teema, sest kuna meestel looduse järgi Territooriumi ei ole, siis peavad naised võrdsuse huvides enda omast ka loobuma. Ka saab Ühiskond kergemini kätte need Territooriumid, kus puudub Valitseja ja/või pole eraldatud Kohti.

Üsna tavaline on kuulda, kuidas inimesed oma Kohta otsivad.  Vahet pole, kas töös või eraelus või hobides või milleski muus. Kuidas nad otsivad elu mõtet ja tormavad siia-sinna, edasi-tagasi, kahemeetrine lagaväli mõlemal küljel. Sest vaja on mujale, kus äkki on minu Koht ja sinna on kiire ja ah, küll teised teevad asjad korda. Teevad need kelle Koht siia laga alla jäänud on. Aga kui sinu Koht on kaotsis ja leidmata ja minu Koht on kaotsis ja leidmata ja tema Koht on kaotsis ja leidmata, siis…  Oot, aga kellel üldse siis Kohad on? Ja kus need on?

Koht on ainus asi, mis annab kindla Rolli. Erinevad Kohad toovad endaga kaasa erineva Rolli – minister, isa, õde, pärija, abiline, manager, prints, kojaülem, plekksepp, toateenija, amm, jne.. Roll sisaldab alati mingeid nõudmisi, annab mingeid võimalusi ja järelikult kaasneb sellega ka mingi vastutus. Kuigi on võimalik, et Territooriumi omanik määrab, et vot, see Koht ei pea mitte millegi eest vastutama või et Koht ise küll peab vastutama, aga mõne tema Rolli täitja ei pea vastutama. Territooriumi omaniku õigus. Planeedi ja naiste Territooriumidel paiknevatel Kohtadel on üldiselt kõigil ka mingi vastutuse määr, mis kaasneb seal  olevate Rollide läbi saadavate Võimalustega.

Ilma Rollita Kohti ei ole olemas, aga mõne Koha Roll võib olla ka „kõrgelthinnatud mitte millegi tegija ilma igasuguste kohustusteta“ . Ühiskond ahvatlebki sellega, et seal Koha saanu saab küll Rolli, mis annab talle Võimalused, kuid üldiselt on tal kohustused Ühiskonna, mitte selle liikmete suhtes. Ka ei ole tal vaja reaalselt vastutada. Seega õpetab Ühiskond vastutustundetut käitumist. See on väga hästi jälgitav, kui vaadata, kuidas olulistele positsioonidele jõudnud inimesed kaotavad igasuguse vastutustunde. See käib lihtviisil kaasas Ühiskonna-Kohaga. See on ka põhjuseks, et võideldakse vahendeid valimata, kui küsimuse all on Ühiskonna poolt eraldatud Koht – poliitikud, meediaeliit, kõikvõimalikud staarid, tippärimehed, jne.

Seda, kes Kohaõiguse saab, määrab Ühiskond ära personaalselt, tehes selle inimese energeetikas pisukese muudatuse ja lisades sinna ühe elemendi, mis hakkab inimese energeetikat tasakesi muutma kogu ulatuses, võttes juhtimise üle. Nüüd võib inimene hakata võitlema oma koha eest ühiskonnas, omades õigust raisata, olla vastutustundetu ja sõita teiste seljas igasuguse mõõdutundeta tingimusel, et ta laulab Ühiskonna poolt ette kirjutatud viisil. Samasuguse elemendi omajad tunnevad vaistlikult üksteist ära ja kui valiku all on elemendiga ja elemendita kohataotleja, siis saab koha alati elemendiga taotleja. See element eraldatakse sunniviisiliselt ka neile, keda ühiskond peab end tõeliselt ohustavateks (ja keda elimineerida ei ole õnnestunud) – nende puhul on eesmärgiks ajupesu, kuigi sellega kaasnevad samasugused võimalused, kui ametlikult Kohaõiguse saanutel.

Territoorium on üldse ainus Koht, kus saab midagi Teha. Kui Territooriumi ei ole, siis midagi Teha ei saa, pole Kohta, mis annaks Rolli. Kehtib kõige kohta. Territoorium on naisaspekt, selle säilimise ja heaseisu eest saab hoolt kanda ainult naine, kuna säilitamine ja hoidmine on naiselikud tegevused. Naine on ka see, kes kehtestab Territooriumil Reeglid ja loob õhkkonna. Ta on sisu hoidja, eesti keeles on ilus väljend „kodu hoidja“.

See tähendab, et igasugune seadusloome on naiselik tegevus ja Seaduste elluviimine mehelik tegevus. See seadusloome eripära tuleneb sellest, et iga Seadus kehtib alati mingil Territooriumil ja mitte sellest väljaspool. Näha kõiki selle Territooriumi asukaid ja nendega arvestada suudab ainult Territooriumi omanik – naine. Mees seda ei suuda. Olenevalt oma hetkesuunitlusest suudab mees näha ainult vastava teemaga haakuvat huvigruppi.

Kuid Seaduse põhiline tunnus on, et see kehtib kõigile ühtemoodi, ka selle loojale. St, mingile huvigrupile ei ole võimalik kehtestada toimivat Seadust, millest mööda ei proovita hiilida. Seda saab teha ainult mingile territooriumile tervikuna. Tänapäeva demokraatlik seadusandlus on loodud just sellepärast, et kuidagigi minna mööda sellest looduse eripärast. On ju Planeedi põhiselt kehtiv reegel, et „erand tühistab reegli“ – see on naiselik lähenemine, ja Ühiskonnas kehtiv reegel „erand kinnitab reeglit“, st mehelik lähenemine.

(Kui Eesti riigi Territooriumit hoidev naine lubab siin pagulastel elada, siis need siin ka saavad elada, kui ei luba, siis ei saa. Kusjuures see ei pea olema avalikult deklareeritav seisukoht, piisab sisemisest orientatsioonist.  Aga milline naine hoiab praegu Eesti riigi Territooriumit? Vahet pole, milline mees neid pagulasi siia liigutab, kui puudub selle naise poolt antud siin elamise luba, siis need pagulased lasevad siit õige ruttu jalga, olenemata riigi seadustest ja olukorrast. Ja neid pagulasi võib siia isegi naine liigutada, kui Territooriumit hoidev naine nende olemasolu siin ei sätesta, siis teistel pole midagi selle koha pealt öelda.)

Territoorium ei ole ainult kodu – see võib olla firma, tegevusala, kogudus, partei, mingi inimkooslus, riik, sõpruskond, oskus, maailmaorganisatsioon, ordu, gild, vennaskond, tsunft, sekt,  mis iganes muu asi, mida on võimalik kuidagi piiritleda. Seda tüüpi asjad on alati kas Ühiskonna Territooriumil või mõne naise Territooriumil. Planeedi Territooriumil selliseid asju olla ei saa – seal on vaid Planeedi hüvanguks vaja olevad tööKohad.

Territooriumiõigused päranduvad loomulikul viisil emalt tütrele. Territooriumiõigust on võimalik üle anda ka mõnele teisele naisele, mitte ainult tütrele, kui selleks peaks tekkima vajadus. Omaenda Territooriumi saab tütarlaps kätte, kui valikuiga läbi.

Poisslaps peab ema Territooriumilt lahkumiseks leidma mingi teise Territooriumi, kuhu ümber asuda ja kus talle Koht eraldatakse. Kuna temal oma Territooriumit ei ole, siis on tal valik, kas minna mõnele ühiskonna Territooriumile või mõne teise naise Territooriumile ja taotleda seal mingit Kohta. Kui ta seda ei tee, siis on mõnekümne aasta pärast näha pilti ema sabas sörkivast saamatust lorust. Tihtipeale on nii, et poiss küll tahab lahkuda, aga tal pole, kuhu minna. Näiteks Ühiskonda minna ei taha, aga mõni naine ei võta või ka vastupidi. Või ei suudeta hüljata ema Territooriumil paiknevat kindlat Kohta.

Ilmselgelt on mõnel üsna soe Koht istumise all ja aina paremaks läheb. Ja mõnedel teistel on teistsugused Kohad ja enamusel pole üldse mingeid Kohti.  Õigel Kohal olemine toob endaga kaasa alati rahulolu tekke suuremal või vähemal määral. Samas ei sõltu see viimane Koha enese asukohast ja vastutusala suurusest. Ja nagu ikka, eeldab iseendale tõe rääkimist omaenese vajaduste koha pealt.

Kohatu ja Rollitu (või valel Kohal ja/või vales Rollis) olemise ilmingud sisaldavad alati kompensatsiooni mehhanisme – ühiskond nimetab neid enesetapjalikeks sõltuvusteks. Seega, kui tegemist on alkohooliku, narkosõltlase, adrenaliinisõltlase, kasiinosõltlase, suhtesõltlase või mõne muu sellise tegelasega olenemata soost, siis on sellel inimesel puudu kas Koht või Roll või olemasolevad on valed selle isiku jaoks.

Territooriumiõigused ei pärandu mitte kunagi mehele, sest mehel pole seda asja, seda energeetilist organit, millega Territooriumit hoida. Kui Territoorium antakse üle mehele, siis saab selle Territooriumi hoopis mingisugune selle mehega kuidagi seotud naine – ema, õde, tütar, sõbratar, õpetaja, armuke või mõni muu sobiv isik. Isegi sekretär võib saada, kui ta piisavalt osav on.

Igal Territooriumil on olemas (või peaks olema) Territooriumi Valitseja, kes on kindlasti mees. See tagab juba baasiliselt selle, et Aeg ja Ruum on kasvõi mingil määral olemas selle tandemi jaoks ja järelikult ka on võimalus seda vajaduse korral reguleerida ühe või mõlema poole intensiivsuse lisamise või vähendamisega.

See on nagu muinasjutus, kus naine on Kuningatütar ja ootab oma Printsi (või ka Seiklejat), kes võtaks ta naiseks ja hakkaks valitsema tema Kuningriiki selles samas Kuningriigis kehtivate Seaduste järgi. Valitseks ilma eranditeta – st ka teda. Mehe roll on teostada võimu naise Territooriumil. Seista hea selle Territooriumi edenemise eest, samuti kaitsta seda Territooriumit pahatahtlike sekkumiste vastu ja tegeleda Territooriumiväliste kontaktidega. Või teha sedasama Ühiskonnas vastavalt sealt saadud Kohale.

Kui ta hakkama ei saa, siis tark Kuningatütar vahetab ta välja. Mitte tema ei vaheta välja Kuningatütart, jättes viimase Territooriumi omale – seda ta ei saa ei Ühiskonnas ega naise juures (kui väga rumalad naised välja arvata, kes hoolega Ühiskonna Rumalusi kuulanud on).

Aga kuidas käib patriarhaalses maailmas, st Ühiskonnas?
Territoorium on mehe oma ja pärandub meesliini pidi kirja pandud Seaduse alusel, mille on loonud mehed mingi huvigrupi kaitseks. Kuna mehel vastavat energeetilist organit pole, millega seda pärimist teha, on leiutatud paber, mille nimi on testament. Sellega antakse edasi pärimisõigus. (Leidub riike, kus mees saab pärida ainult siis, kui tal on naine. Rohkem on seda näha mõnede majoraatõiguste puhul.)   Ja naisest tehakse tihtipeale Valitseja, kuningas. See on tavaline, et mees teeb firma – Territooriumi, ja paneb oma naise sinna direktoriks – Valitsejaks. Kuigi mehel pole, millega hoida Territooriumi ja naisel ei ole seda, millega Valitsetakse.

Vastupidiselt Matriarhaalsele maailmale, kus naine on tagaplaanil ja hoiab tagalat kehtestades mehe jaoks eesliinil toimetamise reeglid, on Patriarhaalses maailmas naine pandud eesliinile. Kus see toimub? Ühiskonnas, äri- ja teadusmaailmas, viimasel ajal aina rohkem ka usumaailmas. Naise avaliku positsiooni kasv on puhtalt ühiskonnapõhine teema ja toimub suuresti läbi pideva ajupesu teemal: „mida naised tahavad“ kõikvõimalike avaliku kommunikatsiooni vahendite abil. Seega on Patriarhaalne korramudel sirgelt Ühiskonda toetav. Kuna isiksuste areng toimub Planeedi huvisfääris, siis on Patriarhaat sellisena indiviididele kahjulik, vahet pole, kas tegu on naiste või meestega.

Mõnus on jälgida, kuidas ühiskonnabaasilises maailmas esineb planeedibaasilise maailma ilminguid. Üheks niisuguseks on „nime“ tegemine, omamine ja pärandamine – tegevused, mis on just meestele olulised. (Kuna nimi kannab mustrit, siis on selle edasiandmine isalt pojale loomulik). On ju kuulus või tuntud nimi see, mis kutsub. Aga see soov pole kantud mitte teadlikust tahtest omada palju naisi (kuigi hea õpetuse korral toimib ka see), vaid alateadlikust soovist saada välja valitud võimalikult sobiliku Territooriumi omaniku poolt selle Territooriumi valitsemiseks. Maakeeli tahab mees, et naine võtaks ta omale. Sellega määrab naine mehe valitsema seda Territooriumi, mille omanikuks ta on.