Üsna palju leidub persoone, kes on õppinud olukorda kasutama ja mõned isegi olukorda painutama, aga keegi neist ei saa ignoreerida olukorda. Olenemata asjaoludest, olukorra osalistest, isiklikust arusaamast oma tahete ja vajaduste kohta, varem seatud eesmärkidest või ajakavadest.
Tegelikult on selle karmimate ilmingute jaoks isegi prantsuse keelest pärit juriidiline termin: "force majeure" - vääramatu jõud, mille tegelik kirjanduslik tõlge on „minust tugevam jõud“. Juriidilises keeles tähendab see, et sa võid rahulikult keskmist sõrme näidata, sest sinust tugevam vääramatu jõud lihtsalt ei lubanud sul muud teha või kokku lepitut teha.
Juriidikas üldiselt käib see loodusõnnetuse, sõja, revolutsiooni, tulekahju jm sellise kohta. Igapäevases elus käib see põhimõtteliselt iga olukorra kohta, üldse kõige kohta. Seega, kui ma just loll ei ole, siis ma arvestan sellega, et mitte hukka saada, katki minna, välja surra, vaeseks jääda, ära külmuda vm sellised ebameeldivamad või soovimatumad lahendused.
Lisaks sisaldab see termin arusaama, et selle asja vastu mina ei astu. Mõnele teisele võib see jõukohane olla (näiteks tuletõrjebrigaadile suurema põlengu kustutamine), aga mina võin hukka saada. Eriti kui ma püüan seda teha üksi, valest suunast, valede vahenditega ja ilma erioskusteta.
Sama kehtib tuulest murtud puude kohta. Kui need parasjagu murduvad, siis tasub olla väga kaugel. Kui need on juba murdunud, siis sõltub, kas need on kukkunud niisama, tee
peale, hoonete peale või elektriliinidele. Viimane eeldab jälle spetsialiste, et mitte surma saada likvideerimise käigus. Ja see lihtsalt kukkunud puu, kui ta just ei blokeeri maja või ei lõhkunud
katust, võib viimaseks jätta. Teelt ja majalt on vaja eemaldada need kiiresti.
Sama loogika kehtib üldse kõige kohta.
Ehk siis, olukord dikteerib, kas ma teen, mis ma teen, kus ma teen, kuidas ma teen, millal ma teen ja mis järjekorras ma teen. Käib ka kõigi muude olukordade, ka õige pisukeste kohta. Ehk siis meie igapäevaelu kohta.
Kui ikka autol rehv kuskil poolel teel katki läheb, siis kõik muu seisab, kuni ma rehvi ära vahetan, sest ma ei saa muidu ei sinna, kuhu ma plaanisin, ega ka muid asju tegema. Tõsi, vahel on vaja enne teha mõned telefonikõned, et leppida ümber asjad, mis olid määratud kohe juhtuma, aga kuhu ma selle lõhkenud rehvi tõttu ilmselt õigeks ajaks ei jõua. Ja siis tasub kindlasti uurida, miks see rehv katki läks, et vältida olukorra kordumist.
Selleks, et pidevalt toimida endale maksimaalselt hästi, on vaja pidevalt hankida infot olukorra hetkeseisu kohta. Aga tihti peale ka igasugu taustade kohta, mis võimaldavad aru saada olukorra kujunemise protsessist ja lähtuvalt sellest mõista vaja minevate lisaandmete hulka.
Ma ei vaatle ekstreemsusi, aga tegelikult ka need toimivad täpselt sama skeemi alusel, lihtsalt suund on teine. Näiteks enesetapja peab teadma, kas maja on piisavalt kõrge, et katuselt alla hüpates ikka kindlasti surma oleks võimalik saada. Kui ta seda ei tee, siis teeb ta lihtsalt kino, esitab "enesetapjat", et mõjutada mingit isikut käituma endale soovitud suunas, st manipuleerib eriti vastuvõetamatul moel.
Suund on teine – edendamise ja säilitamise asemel hävitada, aga põhimõte on sama – peab olema piisavalt infot.
Kui toimub teistsugune protsess (see ei tähenda alati vastupidist protsessi) – me ei hangi infot hetkeolukorra (või mõne teise olnud või tuleva olukorra) kohta, vaid püüame seda kirjeldada, mis iganes põhjusel kellelegi teisele. Sellise protsessi käigus teise poolega arvestav kirjeldaja pidevalt uurib, kas räägitakse ühte keelt. See tähendab, püüab aru saada, kas „teine püsib tempos“, et siis lähtuvalt vastustest oma tempot teisega kohandada. (Mul on küllaldaselt kogemusi, kus lihtsale küsimusele vastamine võttis terve tunni, sest teine pool teatas ausalt, et ta ei tea teemast midagi ja enne oli vaja lahti seletada terve taustsüsteem). Ehk siis, teine pool ei kujutanud ette, milline on olukord tegelikult selles teemas.
Selliseks „tempo kontrollimiseks“ on hulk küsimusi:
Seega, need on küsimused, mis aitavad lahata olukorda. Hea näide, kuidas tänapäeval on muutunud valehäbiks selliste küsimuste esitamine, on ühiskond.
Teiseks, ühiskond õpetab, et see ei omagi mingit tähtsust, kuidas olukord on. Tähtis on, kuidas see paistab. Sina ära uuri. Sina rahuldu varem riputatud siltidega. Ära püüa vaadata nende siltide taha – sest need küsimused vaatavad või püüavad vaadata siltide taha. Kui sina neid küsimusi küsima hakkad, siis võib juhtuda, et pakkuja poolt sinule pakutav pilt kukub kolinal kokku. Hea näide on kogu Eesti poliitika nii sise- kui välissuunal – koosneb hämast, mida sellised küsimused väga edukalt lammutavad. Iseasi et meile on õpetatud, et selliseid küsimusi ei sobi esitada – see on teistega mitte arvestav (ei tea, kuidas, my ass!).
Kolmandaks – sellised küsimused on liigitatud suhtumuslikeks (mitte sõnaliselt, vaid hoiakuliselt) äärmiselt ebapädevateks, ebasobivateks, domineerivateks. Sinna on külge kleebitud hulk silte, mida igaüks siis näeb vastavalt enda häälestusele. Aga need kõik on küsimust esitada tahtja jaoks pisendavad viisil või teisel – loll, andetu, mõistmatu jne.
Ta tahab mõista. Kui laps ei vaatle, vaid tulistab käigu pealt, siis on tal tähelepanu puudus. Sellise tähelepanu puudus, kus vanem või keegi teine ka tegelikult kohal on ja kuuleb ning näeb last, mitte ei ole oma mõtetega kuskil mujal. Kui laps ei küsi, siis ta kardab.
Ühiskond püüab inimestele kirjeldada, milline on laps ja milline on täiskasvanu – tavaline sundlause „saa ükskord täiskasvanuks!“ on hea näides sellistest suunamistest. See on tegelikult lause, millega piiratakse inimese areng juba lapseeas. St, sõnale „täiskasvanu“ on antud mingisugune sisu, millel pole mingit pistmist tegelikkusega. See ühiskondlikult „täiskasvanud“ inimene on tähtis, tõsine, jäik, teab kõike ja eriti oma "positsiooni". Käitub täiskasvanulikult (käib reede õhtul kõrtsis ja tal on hunnikus arusaamatuid suhteid ning kolmapäeviti käib trennis). Käib kellast kellani tööl (kui ta on vastutustundlik täiskasvanu). Usaldab oma elu, tervise ja järeltulijad ühiskonna hoolde (huvitav, milleks? mis talle endale siis alles jääb?) Peab ennast adekvaatseks ja „valmis“ olevaks. Vastutab teiste jamade eest. Jne, jne.
Sõna „laps“ sisaldab ühiskondlikult arusaamu, et „ta ei tea midagi“, ta käitub vastutustundetult – st mitte nii, nagu sõna „täiskasvanu“ ühiskondlik definitsioon ette näeb, ta on rumal, oskamatu, saamatu ja … õppimisvõimetu.
Ühiskond on ühte patta ja pannud ja sisuliselt võrdsustanud sõnad "lapsik" ja "lapselik", määrates mõlemad kuskile "mitte pärale jõudnud" olekukirjeldusse. St suhtumine on poolel teel olevasse rumalasse olendisse.
Tegelikkuses on lapse ja täiskasvanu vahe õige õhuke: laps õpib valikuid tegema, aga ei pea seda oskama veel. Täiskasvanu juba peab oskama, kuigi õpib kogu aeg edasi. Laps ei pea vastutama enda asjade eest, kus need veel õpitud ei ole, selle asemel vastutab vanem nende eest. Aga vanem peab õpetama last pidevalt neid õppimata valikuid tegema õppima.Täiskasvanu peab juhtima ennast ja enda asju, laps ei pea – ta peab seda õppima.
Mõlemad peavad oskama ja julgema mängida. Mõlemad peavad ka õppima andma ja saama – see on koostöö tegemise väga tähtis komponent ja täiesti loomulik arengu ja heaolu osa.
Aga mitte nii, nagu täiskasvanute mängimist ette kujutatakse: kasiinos sõltuvustega (ja jutt, et oh, ma vahel käin natuke, ei päde!), teiste eludega mängima hoolimatul viisil, suhetega mängima, irvitades lolli mängima teise alandamiseks, jne. See ei ole mäng, see on ühiskonna poolt pakutud aseaine täiskasvanute mängule, sest ka ühiskond saab aru, et mäng peab olema.
Pärismängu on ta ju täiskasvanute jaoks rumaluseks tembeldanud, lapsikuks. Mitte lapselikuks! See viimane on avatud, aval ja heatahtlik.
Tegelikult on täiskasvanute mäng väga oluline. Siia alla kuulub näiteks täie tõsiduse ja lustiga väga korralikult igasugustest rituaalsetest kommetest kinni pidamine. Neist osa võtmine, mitte nende esitamine. Vahe on suur - esitaja seisab kõrval, osaleja on sees. Kui komme või rituaal on heaolu edendav, siis tasub seda pidada. Kui mitte, siis on ühiskond loonud pseudoasjad, mis osavõtjat hoopistükkis kahjustavad kuidagi pikemas plaanis, kuigi lühiajaliselt võivad olla vägagi eufoorilised.
Päris mängu, seda õiget, on tegelikult vägagi palju. Näiteks ausalt ja õigesti naabrusesse santi jooksma minna, ehitada tõsiselt selleks kostüüm selga, õppida laulud selgeks ja siis ausalt ja julgelt minna uste taha koputama, omad lapsed kampas ja näpu otsas, kostüümis ja ära õpetatud. Õiged soovid vastavalt tähtpäevale kaasas. Tänapäeval põhiliselt mardi ja kadrisandid, näärisokud, jõuluvanad on kah selle pundi asjad. Ja mitte teha seda poolikult, ülejala.
Siia nimekirja võib vabalt veel lisada nääriööl õnne valamise, kuuse ehtimise, jõulusöömaaja, naabrile Tahma-Toomase ukse taha salaja sokutamise, vastlakelgutamise, jaanitule kombestiku, maitule tegemise. Kui naised maarja-päevadel kõrtsi läksid marja-puna jooma, siis see oli kah mäng. Siis nad mängisid mehi. Igasugu muid vajalikke kombeid-rituaale-mänge oli talurahval kuhjaga. kõik see hoidis vaimu, aga hoidis ka füüsist.
Väga paljud rituaalid on millegi mängimine. Kogu kosja kombestik on mäng, rikkama rahva hulgas ja mujalgi, naise käe palumine käib sinna punti. Pulmad on mäng. Vene keeles ongi: igrat svadbu -mängida pulmi. Mitte pidada pulmi.
Huvitaval kombel on rituaalipunt, mida tähtsaks on peetud ja mis püütakse korralikult maha mängida - matusekombestik. Ei tea, kas tahetakse olla veendunud, et see või too ikka kindlasti ära suri selleks korraks?
Selle põhjal on ühiskond haaranud hunnikus rituaale ja loonud enda omi. Lisaks nähtavale poolele on seal ka suured sabad taga, mis seovad ühiskonnaga. Sinna alla kuuluvad kõik kiriklikud rituaalid - armulaud, laulatus leer, ristimine, jne. Kas see enam indiviidile nii kahjutu on, on iseasi. Ühiskonnale kasulikud on need aga kindlasti.
Tänapäeva ühiskond on näidanud, kuidas ja mis asi peab olema täiskasvanu. Tulemuseks on kaduvad kombestikud ja lubjastuvad täiskasvanud. Paljud mõnusad asjad on muutunud palaganiks ja paljud olulised kohad on katteta, kaitsmist vajavad kohad kaitseta ja edendamist vajavad kohad edendamata.
Ühiskondlikult lubatav „täiskasvanute mäng“ kahjuks ei vii tulemusteni, see ei vii üldse kuskile (välja arvatud ühiskonna enda). Küll aga lõhub elusid, ressursse, suhteid ja arengut.
