TÕE RÄÄKIMISE JA VALETAMISE REEGLID

Mis on vale? Mis on tõde?

Millised valed on olemas?

Kas üldse ei tohi valetada?

Kuidas valetajaid karistatakse?

Väidetakse, et tõde on subjektiivne. Et igaühel on tema tõde. Ei ole. Kui me puutume mingi asjaga esimene kord kokku, siis selle asja mõju meile on hinnatav ainult subjektiivselt. Me oleme näinud ühte nurka asjast, kuid ükski asi ei ole ühe nurgaga. Kui me puutume sama asjaga kokku korduvalt, kuid ikka samades tingimustes, siis kokkupuutenurk ei muutu. Lihtsalt subjektiivne seisukoht selle asja suhtes tugevneb, kinnistub ja me hakkame seda pidama absoluudiks.

Kuid see näitab ka ainult asja mõju kokkupuutujale, mitte kogu tõde. Need on erinevad asjad ja seda mõju ei tohi ühelgi juhul tõeks nimetada. Tavaline on, et selle kokkupuute pealt formuleeritakse oma seisukoht, mida siis rinnaga kaitstakse. Vaevumata kuulama teiste kokkupuutujate nähtud nurki või mõne sellise juttu, kes on erinevad nähtud nurgad ja nende mõjud kokku korjanud ja nende põhjal neutraalse pildi loonud.

Näiteks me sõidame iga päev ühe kindla transpordivahendiga tööle ja koju kindla graafiku järgi ja see toimub mittetipptundidel.  Kui meile räägitakse nüüd, et see või teine buss hilines või et seal või teises kohas olid ummikud, siis see on koht, kus meil puudub kogemus. Me võime võtta teise juttu kui kirjeldust millestki, mida tasub uskuda, kuigi ise näinud pole, või me võime seda pidada lauslolluseks. Pluss kõik vahepealsed variandid. Isegi kui me usume seda, mida räägiti, pole see meie tõde, sest meie raudne kogemus ütleb, et niimoodi ei juhtu. Meil on olnu kohta üks vaatenurk ja hüpoteetilised võõrad arvamused teiste nurkade kohta. Olenevalt inimesest, toimub kas muu info eitamine, naeruvääristamine või arvesse võtmine.

Kui nüüd tekib vajadus sõita nädal aega tundmatutel marsruutidel siia-sinna kõikvõimalikel kellaegadel, siis lisandub ennenägematut kogemust toimuva suhtes ja saab hinnata teiste räägitu tõepärasust. Mida rohkem erinevaid kogemusi, seda vähem subjektiivseks muutub see konkreetne asi ja seda objektiivsemaks muutub teadmine transpordi koha pealt. Me saame teha tõepäraseid üldistusi ja kujundada omale pildi selles aspektis. Lihtsamalt öeldes oleme subjektiivsetest arvamustest objektiivse pildi kujundanud. Seda nimetataksegi tõeks. Tegelikult on subjektiivse ühe nurga mõju esitamine objektiivse tõe pähe osaline valetamine.

TÕE REEGEL nr. 1 ehk kuldne reegel: TÕDE EI MUUTU, KUI VAHETAME VAATENURKA. Muutuv pilt näitab kas osalist tõde või tõe puudumist üldse.

Me kõik valetame aeg-ajalt. Ka need, kes väidavad kõva häälega, et nad ei valeta mitte kunagi. Mis asi üldse on vale? Vale on tegelikkusele mittevastava informatsiooni edastamine. Vahet ei ole, mil viisil – sõnaga, teoga, näoga, mõttega, suures või väikeses koguses, verbaalses, energeetilises, sümbolilises või kehakeeles. Vahet ei ole ka, mis eesmärgil – kellegi aitamiseks või kellegi hävitamiseks, enda peitmiseks või enda näitamiseks. Või lihtsalt nalja pärast. Tõsi, energeetiline valetamine on kõrgem pilotaaž ja nõuab vastava energiasüsteemi (vähemalt) väga head oskamist. Selle suutlikkusega inimesi on ikka väga-väga vähe.

Põhimõtteliselt kui vähegi võimalik, siis ei peaks üldse valetama. Igasugune vale, ka hädavale, võib anda ennenägematuid tulemusi, mis siis kontrolli alt väljuvad ja põhjustavad tont teab mida.

VALE reegel nr.1. ÄRA VALETA.

Enamus religioone ongi võtnud selle reegli kui absoluudi ja seda ka ainuvõimalikuna esitanud. Samamoodi on selle üle võtnud ühiskondlik südametunnistus ehk väline moraal (mitte segi ajada isikliku südametunnistusega ehk sisemise moraaliga). Kümme käsku ehk Moosese seadused on seda tänapäeval ka niimoodi esitanud, kuigi algselt oli kirjas, et ei tohi anda valetunnistust oma ligimese vastu. Seega juba pühakirjad valetavad, kuna nad moonutavad informatsiooni. Ilmselt arvati, et ülejäänud nüanssidest arusaamine ei ole inimesele enam jõukohane ja ülejäänud reeglid unustati sirgelt ära. Koraan aga lubab uskmatule (mitte-islamiusulisele) valetada niipalju kui kulub ja peab seda heaks teoks. Seega, kas see on sellisena pädev või on pädev midagi muud?

Baasiliselt jaguneb valetamine kaheks: endale valetamine ja teistele valetamine. Endale valetamine on alati valusate tagajärgedega ja selle käest pääseda pole võimalik. Teistele valetamise tagajärjed sõltuvad mitmetest asjadest.

VALE reegel nr. 2. ÄRA VALETA ENDALE.

Endale ei tohi valetada mitte kunagi. Siin mööndusi, vabandavaid olukordi ja kergendavaid asjaolusid ei ole. Täiesti tavaline on, et valetatakse endale ja räägitakse end ilusamaks, koledamaks, pikemaks, lühemaks, paksemaks, peenemaks, targemaks, rumalamaks, suutlikumaks, abitumaks, tugevamaks, nõrgemaks, väärtuslikumaks, väärtusetumaks, tähtsamaks, tähtsusetumaks, armastatumaks, vihatumaks,  jne võrreldes tegelikkusega. See nimekiri on lõputu, mida endale kokku valetatakse mis iganes põhjusel. Ja seda kõike on õpitud ühiskonnast. Tahaks ju olla toredam ja teenida enda silmis plusspunkte. Või tahaks olla karmim ja teenida enda silmis plusspunkte, tehes nägu, et astutakse selle ühiskonna vastu. Või olla abivalmim ja teenida enda silmis plusspunkte.

Sealjuures peetakse väga halvaks kellelegi teisele valetamist mistahes põhjustel. Siin on ka põhjus, miks ma panin artikli pealkirjaks valetamise reeglid, mitte tõe reeglid – see pealkiri on ausam iseenese suhtes.

Või arvatakse, et olles see või teine, teenitakse kellegi konkreetse kolmanda silmis plusspunkte ja siis valetatakse endale oma olekut. Olla selline, nagu arvatakse, et see keegi kolmas võib tahta meid näha. Mitte olla ise, ausalt. „Sest see pole ju midagi väärt“ on levinud arvamus enda kohta. Mõtlemata, et tegelikult me omistame kellelegi teisele mingeid arusaamu, mida tollel ei pruugi üldse olla. Arvame, et see teine (kaaslane, ülemus, korravalvur, laps, naaber, sõber, koduloom, jne) tahab näha just seda, mida me püüame esitada. Tulemata selle peale, et ta võib seda esitatut ainult taluda. Et näha tahaks ta tegelikult seda Päris Mind. Isegi kui ta on väljendanud, et tahab näha just seda, mida me esitame, ei pruugi ka see avaldus tõele vastata.

Väga palju enesele valetamist on seotud kasulik, abivalmis ja „positiivne“ olemise või olla püüdmisega. Sest on võetud arusaam (see ei ole loomulik arusaam), et niimoodi olek on õigem kui muud olekud. Salamisi mõteldakse, et selline inimene on „kõrgem“, „parem“, „puhtam“, „eetilisem“, „eeskujulikum“ ja „väärtuslikum“. Ehk seotud labase eneseupitamise ja nägude tegemisega iseendale. Kõige veidram tegevus – endale tunnustavalt õlale patsutada, kui ollakse endale eelnevalt kinnitanud, et tegelikult ollakse palju paremad kui ollakse.

Selline enesele valetamine on kõige sirgem „põrgutee, mis ääristatud heade kavatsustega“. See on eneselõhkumine kõige jõhkramal moel. Selliselt endale valetades riputatakse vastavas kohas ette silt konkreetse valega ja ennast enam ei nähta. Tulemuseks on, et ei suudeta ennast parandada, kui ollakse katki, sest silt väidab muud. Ei suudeta puudust kompenseerida, sest silt väidab, et seda pole. Ei suudeta teha asju, sest silt väidab et jõudu ei ole. Ei suudeta paraneda haigustest, sest silt väidab, et neid ei ole.

Kui need sildid jõuga maha kiskuda, siis läheb inimene katki, sest ta on end samastanud siltidega. Loomulikult on see isik, kes nende siltide alt paistma hakkab, üks kõver, loll ja hirmutav elukas. Paraku on see just see, kes me oleme tegelikult. Ainus tee seda kõverat ja lolli kuidagi sirgemaks ja targemaks parandama hakata, on sildid ära korjata ning siis vaadata, mida teha on vaja. Kõigepealt on vaja endale tõdeda, et näe, siit on kõver ja siit on loll. Ilma ilustamata. Alles siis saab teha midagi tõeliselt. Alles siis saab hakata muutma ennast. St siis saab hakata muutma maailma (muutes ennast, muutub maailm meie ümber). Ja sealjuures ei tohi seda kõverust ja lollust rääkida suuremaks, kui see on. Ka ei tohi arvestada, et „mida teised nüüd mõtlevad – ma olen nii kõver ja loll…“

Enesele valetamine tekitab meie füüsises ühe väga ebahuvitava ilmingu, mida meditsiin peab normaalseks. Minu jaoks näitab see, et enesele valetamine on lihtsalt nii üldine ja totaalne. See nähtus on telomeeride lühenemine. Väga lihtsalt öeldes on telomeer see pisike vidin meie rakkudes kromosoomide otstes, mis peab kaitsma kromosoomi otsi kahjustuste eest, et geenid terved püsiksid. Lisaks peavad nad reguleerima rakkude paljunemisi. Sisuliselt telomeerid peavad nimetama, millal rakk paljuneb ja millal mitte, et saada täpselt õige koopia eelnevast rakust. Nad vastutavad informatsiooni ülekandmise eest uude, loodavasse koopiarakku. Kui inimene endale valetab, siis energiavood, mis läbivad inimest ja on igasuguse elutegevuse aluseks, muutuvad sõlmeliseks, väänduvaks, takerdunuks ja muuks selliseks veidraks või sulguvad hoopis. Energeetiline toide füüsilise keha osadele muutub ebaadekvaatseks (aga ilma selleta me paraku hakkama ei saa – toiduga kõike kompenseerida ei ole võimalik).

Nii nagu me valetame endale, nii ka meie energeetika valetab meie kehale. Edasi antav informatsioon lonkab mingil viisil. Kuna telomeerid on osa meist, siis käituvad nad vastavalt etteantud mudelile ja valetavad. Ehk et nad annavad paljunemise informatsiooni edasi mittetõeselt. Tulemuseks on telomeeride lühenemine: mingi osa kukub otsast ära, kuna moondunud info ütleb, et seda ei ole enam vaja.

Selle tagajärg füüsises võib avalduda kahel kujul: need on vananemine ja vähk. Vähk on ilming, kus rakkude paljunemine ei peatu ehk et telomeerid ei ütle, et stopp, nüüd aitab praegu. See iseenesest veel ei pruugi põhjustada vähki, vaid lihtsalt mingi veidra vaevuse või healoomulise vohandi.

Andestamised tekitavad energeetikasse munakoorelaadseid veidraid sõlmi. Seal koore sees on see andestatud asi, mida ei ole selgeks õpitud. Andestamisega loodud munakoore abil on see isoleeritud ülejäänud energeetikast kui konfliktne ja haiget tegev (valu on alati mingi konflikt) asi. Seda pole selgeks õpitud, vaid see on lihtsalt peidetud. Igale osale meie energeetikas vastab mingi konkreetne organ, elund või elundkond. Erineva sisuga andestamine tekitab energeetilise sõlme vastavasse energiapiirkonda, mis toidab mingit kindlat füüsilise keha osa. Selle sõlme külge hakkab takerduma moondunud energiavoog, suunates just selle piirkonna telomeere aktiivseks ja sundides neid lõputult paljunema, näidates et seal piirkonnas on võõr-energeetiline  moodustis, mida see takerduv energiavood matta püüab. Kui sõlme ei ole, siis takerdumist ei ole ja füüsisesse vastavat ilmingut ei teki.

Telomeerid ütlevad ka rakkudele, millal üldse ei ole vaja enam paljuneda – see sünnib siis, kui telomeeride otsad on infovõltsimiste tagajärjel muutunud nii lühikeseks, et kromosoomil ei ole enam paljunemiseks vajalikku pikkust. Siis paljunemine peatub, tekib kasvuarest ehk vananemisfaas. Samas, kromosoomid on võimelised paljunema nii, et telomeerid ei lühene. Telomeerid saavad isegi pikeneda teatavatel tingimustel. Need on protsessid, mis kontrollivad vananemist ja kestvust. Seega, endale valetamine teeb vanaks. Endale palju valetamine teeb ruttu vanaks. Ma siin kosmeetikat jm sellist juurde ei arva, ma arvestan loomulikku vananemist.

Ka teistele valetamine ei ole kena, aga vahel on vaja päästa oma nahka, päästa teise nahka, päästa olukorda vm. Siis võib teisele valetada, aga ka siin on omad reeglid.

VALE reegel nr. 3. ÄRA KUNAGI VALETA ISIKULE, KES SINU VASTU ON AUS.

See lõpeb alati krahhiga. Viisil või teisel tuleb see vale välja ja tihtipeale võimendustega. Kusjuures tavaliselt tuleb välja pigem kiiresti kui hiljem. Isegi kui on vaja päästa elu, siis sellisele isikule on vaja otse ja ausalt seda ka ütelda, kui võimatu ka poleks see, mida temalt tahetakse. Seega, isikule, kes on minu vastu aus, on vaja vastata aususega.

Mis omakorda toob asja teise poole ette – kui valetada isikule, kes ei ole minu vastu aus, siis temale valetatud asi ei tule välja. Vastupidi – tema poolne vale haagib minupoolse vale külge ennast ja toetab seda. Mingil viisil võib ütelda, et need kaks valet hakkavad teineteise heaks tööle. Seega kui valetada kellelegi ja see mitte kuidagi välja ei tule, on suur tõenäosus, et see isik valetab mulle milleski. Vahel võib olla, et kõigepealt valetab ta endale ja siis selle vale pealt valetab ka mulle, saamata aru, et ta valetab.

VALE reegel nr 4. VALETADA VÕIB AINULT EBAAUSALE ISIKULE.

Mis toob välja huvitava dilemma. Kuna ühiskond tervikuna ega tema väiksemad osad ei ole ausad, siis nendele võib valetada. See ei too kaasa mitte mingeid energeetilises mõttes kahjulikke, ebamugavaid või lausa vastikud olukordi. Vastupidi – ühiskonnas on osi, mis tunnistavad omaks ainult inimese, kes valetab. Ausal inimesel ei ole olemas neid väändunud energeetilisi osiseid, mida vastav ühiskonna osa saaks omaseks tunnistada ja inimese enda hulka arvata. Seega on ausal inimesel väga keeruline ühiskonnas omale kohta taotleda. Kes tahab ühiskonnas kohta saada, peab õppima natuke valetama. Liiga palju valetamine hakkab aga välja paistma ja siis muud inimesed hakkavad näpuga näitama.

Ma nüüd kuulen juba nördinud hüüatusi – aga mina olen aus ja mul on koht ühiskonnas. Juba see lause ise oma reaktsioonikiirusega näitab, et ei ole aus – vähemalt mitte enda vastu. See on üks vale äratundmise nõks: millal järgneb eitus? Kas see on kiire pareering või pikema vaagimise tulemus? Kohene eitamine näitab, et tegu on kaitsega, järelemõtlemisest pole juttugi. Järele mõtelda aga on vaja, sest enesele valetamisi me tihtipeale ei teadvusta enne, kui tagajärg valusalt lööma hakkab. Kaitse aga näitab, et tegelikult persoon teab, et seal on (vale) koht, mis vajab kaitset, aga tõde toetab ise.

VALE reegel nr.5. TEISTELE VÕIB VALETADA AINULT SEAL, KUS ENDALE TÕTT RÄÄGITAKSE.

Kui inimesel on häda käes, siis peab ta vaagima väga ausalt, et mis on tegelik olukord. Kas on häda käes või ei ole. Vahel võib lihtsalt olla olukord, kus mitte midagi ei osata teha ja ainus väljapääs tundub olema valetamine. Sellises kohas peab inimene väga ausalt endale ütlemagi, et vot, ma ei oska mitte midagi ette võtta, et see asi lahendada, peale otsese valetamise. Ta ei tohi oma tegu endale mitte ühegi sõnaga ilustada, sest sealt hakkab peale juba endale valetamine. Kui selline olukorra püstitus on talle seedida suudetav, siis ta võib minna ja selle valetamise ette võtta – ta saab hakkama ja suudab ka asja lahendada. Kui ta hakkab endale rääkima asju stiilis, et „noh, ma natuke näitan asju teistmoodi, aga mitte väga“, siis ta juba kahjustab ennast. Ja tema loodav lahenduskäik on juba ette auklik ega pruugi üldse töötada.

Valetamist on väga kerge ära tunda isikul, kes sealsamas kohas-teemas on väga aus enda vastu. Kui inimene lubab teise räägitu endale lähedale, nö endast läbi lasta, siis endale mittevaletaval isikul tekib selle koha peal mingi füüsiline reaktsioon. Kas külmavärin, soojavärin, ihukarvad tõusevad püsti või muu sedalaadi ilming. Selle võib liigendada tõetundmise võime alla. Kehtib ka täiesti võõra informatsiooni kohta. Kuna me oleme ju seotud infovälja kogu aeg, siis sel hetkel toimub võrdlus väljalise informatsiooni ja öeldu vahel. Reaktsioon annab tunnistust kahe asja omavahelise võrdluse tulemusest ja ütleb, et kuuldu sobitub väljalise infoga, konflikti seal ei teki. Mõnel inimesel tekib vale puhul teistsugune reaktsioon – seda peab õppima, sest sellised asjad on individuaalsed. Samas, kui inimesel reaktsiooni ei teki, siis ei pruugi see olla teisepoolne vale. See võib olla hoopis koht, kus endale valetatakse. Või võib olla ka tegemist endapoole energiapuudusega, mida tõetunnetamise tarvis ei jagu sel hetkel. Või ollakse lihtsalt „offline“-režiimis. Loomulikult kulutab tõe testimine energiat, st et mõistlik inimene ei pea seda kontrollimehhanismi kogu aeg aktiivsena, sest kogu aeg pole vaja välja selgitada, kas meile räägitav on tõene või mitte.

VALE reegel nr.6. INFORMATSIOONI TÕEPÄRASUST SAAB HINNATA VAID SEE, KES ENDALE EI VALETA.

Energeetiliselt väljendab informatsiooni edastamist mesilane. Mesilased edastavad igasugust informatsiooni teistele kehakeele ja tantsuga. Seega on mesilane sümboolselt sobilik märk kohtadesse, kus on juttu info edastamisest, tõest ja valetamisest. Kui vaadata, mis praegu toimub looduses mesilastega, siis see on üsna selge kajastus sellest, mis toimub ümberringi inimestega – nad ainult valetavad ja vassivad. Ja seda kõigepealt endale.

VALE reegel nr.7. ENDALE VALETAMINE PIKEMA AJA VÄLTEL PÕHJUSTAB ENERGIAVAMPIIRIKS MUUTUMISE.

Planeet kannatab valetamise välja niikaua, kuni endale ei valetata. Endale valetamise puhul keerab planeet lihtsalt energiad kinni, üksteise järel, sõltuvalt valdkonnast kus endale valetatakse. Tulemuseks on inimene, keda rahvapäraselt nimetatakse energiavampiiriks. Kuna tal looduslikke energiaid puudu jääb, siis peab ta teistelt inimestelt puuduva osa kokku roobitsema viisil või teisel, vastasel korral ta lihtsalt jääb haigeks. Seega kasutavad energiavampiirid erinevaid õngitsemise viise, vastavalt oskustele, maailmavaatele ja arusaamadele. Mõni püüab sind surnuks rääkida, mõni meelitab, nii et keel villis, mõni hirmutab, mõni räägib taga kõiki ja kõike, mõni haliseb, mõni viriseb, mõni valetab mida iganes kokku, mõni terroriseerib tõeliselt, mõni korraldab stseene, mõni jagab lademes lubadusi, et panna inimesed lootma, mõni jagab jaburaid käske, mõni loob mõttetuid reegleid, mõni nõuab austamist, mõni nõuab õpetamist, kuigi ise ei õpi selle järgi, ja mis kõik veel. Võimalusi vampiiritsemiseks on lugematu hulk.

Energiavampiiriks ei muututa ühe pisukese teema põhjal, vaid lukku pandud energiavooge peab olema ikka palju. Kusjuures inimene peab püüdma seda lukkupandud energiat millegagi kompenseerida. Kui inimene lepib, et ta ei saa enam seda, teist ega kolmandat, siis ta energiavampiiriks ei muutu, vaid jääb haigeks mingit pidi. Kuigi kui energiavampiir ei suuda kokku roobitseda piisavalt ja just seda, mida tal konkreetselt vaja, siis jääb haigeks ka tema.

Vampiiritsemise lõpetamiseks peab energiavampiir hakkama otsima, kus ta endale valetab ja seal tõtt rääkima. Siis otsima järgmise teema, kus ta seda teeb. Ja jälle hakkama endale tõtt rääkima. Ja siis järgmise koha, jne. Kuni tema energeetika muutub meeldivaks ja ta ei terroriseeri enam teisi. Energiavampiiril on väga keeruline üksi seda muutust läbi viia. Seepärast peab ta leidma tõtt rääkiva inimese, kes julgeb talle tõtt ütelda ja kelle ütlemisi ta aktsepteerib. Sest enda tõerääkimise protsenti on kroonilisel endale valetajal [loe: auväärsel ühiskonna kodanikul] väga raske tuvastada.

Kogu looduslik energiakorraldus baseerub tõel. Ainult tõde lubab olla kohusetundlik seal, kus vaja ja kohusetundetu seal, kus pole vaja kohusetundlik olla. Looduslik hierarhia baseerub loomulikul kohusetundel. Võidakse vastu vaielda ja väita, et põhineb jõul, aga see pole õige. Sest alati on võimalik lahkuda. Kohusetunne ütleb, mis on minu osa ja seda ausalt täita. Ühiskonnas üritatakse kohusetunnet ära kasutada. Tihtipeale räägitakse kohusetundest, aga nõutakse seda ainult teistelt, mitte endalt.

Hea näide on Vana-Egiptus, kus tõejumalanna Maat oli see, kes hoidis üleval kogu ühiskondlikku, vaimset ja riiklikku korda. St, kohusetäitmist peeti elementaarseks, sest mõisteti, et see on see, mille peal püsib kogu riik, ühiskond ja heaolu. Sellegipoolest ei tähendanud see, et oldi oma kasti surutud. Vastupidi, oli kohustus areneda ja kes suutis oma kastist välja saada, seda võetigi nagu selle uue kasti põlist liiget – päritolu ei olnud üle tähtsustatud. Igaühel oli oma koht, mis andis kohustused. Kohusetäitmist ei kontrollitud niimoodi kui praegu – kohusetunne oli loomulik. Aga see oli õige kohusetunne – ei tuntud kohustust teiste asjade suhtes.

TÕE REEGEL nr.2. KOHUSETUNNE PÕHINEB TÕEL.

Kui me leiame kohusetundetuse, siis me leiame alati ka vale. Kohusetundetus võib näidata ka seda, et inimeselt küll nõutakse, aga talle pole antud seda kohta, millega need nõudmised kaasas käivad. Sel juhul on tegemist võltsimisega, kus räägitakse ühte, aga tehakse teist.

Kogu eelnev jutt ei tähenda, et ma kutsuks kedagi üles valetama. Hoopiski mitte. Ma kutsun üles endale mitte valetama. Paljud inimesed tunnevad, et nad upuvad vale sisse ära, kui peaks valet teistele rääkima. Selline asi saab juhtuda ainult siis, kui endale valetatakse mingis punktis nii palju, et pisikenegi väljapoole suunatud vale hakkab lämmatama. Seega sellisel juhul on tegemist hoopis kohaga, kus tuleks hakata endale väga ausalt otsa vaatama ja uurima, kas toimetatakse planeedireeglite või tihtipeale neid väänavate ühiskonnareeglite alusel. Ühiskond nõuab teiste vastu suunatud ausust, kuid ise elab valest ja lausa nõuab endale valetamist. Seega on juba ausust nõudev teemapüstitus tema jaoks vale.

ARENGUST, ARENEMISEST JA ARENDAMISEST

Kuidas areneda harmooniliselt?

Mis asi üldse on areng?

Mis me siin üldse teeme?

Kas vigade paranduse võimalusi kah on?

Aga kuidas igasugu arendamistega lood on?

Tahan kursustele, võimalikult populaarsetele ja hästi suure guru juurde!

Suht tavalised küsimused, millele pakutakse väga mitmesuguseid vastuseid. Väidetakse, et puudub Teadmine, mis ütleks, et mis on mis tegelikult, et see on filosofeerimise valdkond. St tavaline tavateaduse saavutustel või ristiusulisel kultuuriruumikirjeldusel põhinev arvamuste jada, mis lubab kerget suhtumist: „Noh, oleme ja kõik! Ja siis? Mis sellest teadmisest muutub?“ Aga äkki on asjad teisiti? 

Mõni Religioon isegi lubab natuke Tõde, aga see pole igal pool lubatud või populaarne: me taaskehastume ja teeme seda kogu aeg. Horoskoobinduses levinud testid väidavad, et meie eelmine kehastus oli millalgi ikka väga-väga ammu ning me olime siis midagi eriti veidrat ja värvikat – veini tegev munk rahulikus mägikloostris, piraat, maadeavastaja, inimsööjate ohvriks langenu, mõisaproua mõnes tuntud nimega lossis, timukas, misjonär, lindprii, jne. Aga kes selle aja „tavainimesed“ siis olid, kui kõik olid sihukesed „värvikad“? Ja mis siis vahepeal toimus, et me ikka väga mitu sajandit ei kehastunud vahepeal?

Teine levinud Teadmine, mida eriti uhkesti levitavad mõned idapoolsed vaimsed koolkonnad (aga ka läänepoolsed on seda hakanud rääkima), on kehastuste väike lubatud arv – et kellel mitu kehastust on lubatud ja siis kuidas ta valib neid lubatu realiseerimise hetki. See arv on tavaliselt väga väike, mida esitatakse. Üks levinumaid variante on 12 kehastust (mis on jabur – ei saa ma märkimata jätta).

Mõlemad need levinud asjad võib sirgelt liigitada lollusteks, mis ei tea mitte midagi reaalsest Arengujadast (või salgab selle maha), mis kehtib enamustele. Väiksed erandid on, aga need on väga personaalsed ja seotud eriolukordade või erikohustustega ja isegi nende puhul on kõrvalekalded üldisest minimaalsed. Näiteks teatavad persoonid ei saa kehastuste vahelises olekus puhata nagu suurem enamus, vaid peavad ka seal oma tööd jätkama. Tänu sellele ei oma nad aega, mis oleks ainult kokkuvõtete tegemiseks, vaid peavad seda tegema oma töö kõrvalt.

Elu on Õigus kasutada füüsilist keha, et minna reaktsioonidesse, Õppida ja Areneda. See on kõige ihaldatavam Õigus ja luba siin Terra Regioonis kõikide olemite jaoks, keda on tohutult palju. See on ka põhjus, miks tekib pahameeletorm, kui keegi on kelleltki selle õiguse ära võtnud jõuga. See on ka põhjus, kui kurvastavad vanemad, kelle laps sureb – nad ei suuda aru saada, miks seda Õigust ei kasutatud nende arusaama järgi lõpuni. 

Me ei mäleta tavaliselt seda, mis eelneb Sünnile. See tekitab tunde, et meid ei olnud enne. Oh, oli küll. Korduvalt. Palju-palju kordi. Elu inimkehas tähendab igaühe jaoks kõigepealt tuhandeid elusid elementaalina, siis tuhandeid elusid taimena, siis tuhandeid elusid loomana, siis tuhandeid elusid inimesena, kes areneb läbi saamise (praegu nimetatakse sedatüüpi tegelasi pagulasteks), siis tuhandeid elusid inimesena, kes suudab oma vajadused ise rahuldada, jne. Me lihtsalt ei mäleta seda eelnevat. Aga kui tahame, siis hakkame ka seda mäletama. Tahte ja julguse ning iseenda aktsepteerimise küsimus.

Iga elu lõpeb Surmaga, mis tekib mingite kehade liigse lagunemise või väsimise tagajärjel. Tavaliselt on selleks kõige rohkem kannatada saanuks füüsiline keha, aga see võib väga vabalt olla ka mõni vaimsetest kehadest, mis on liiga väsinud ja  tahab natuke puhata. Surma järel me teeme olnust kokkuvõtteid ja paneme paika uue elu vajadused, et uuesti tulla. Ja siis me tulemegi, tavaliselt kohe kui saame. Kõige kiirem võimalik uuestitulek saab olla 40 päeva peale Surma, kuigi nii kiiresti tullakse harva. Keskmine uuestituleku aeg on 3-20 aastat. Hilisem taastulek näitab juba väga konkreetset vajadust kellestki väga täpselt määratletust põlvnemiseks.

Aga ikkagi, kuidas see Arengujada ikka toimub?

Alustame sellest, et elu eesmärk on Areng. Alati, ilma kõrvalekaldeta. Areng võib tähistada edasiminekut, uue õppimist ja nii me seda kipume võtma. Aga Areng võib tähistada ka Vigade Paranduste jada, kus me likvideerime kunagi õpitud rumalusi, poolelijäänud või lauskahjustavaid asju. Lisaks, arvestades Algete nupukust (juba Ürgsupist väljaronimine nõuab Algelt uudishimu ja nupukuse olemasolu), on meil kõikidel palju auke, kus me oleme mõelnud välja viisi, kuidas mõnedest asjadest mööda hiilida kiirema Arengu nimel. Saamata aru, et millestki pärismööda hiilida ei ole võimalik. See hakkab tekitama tagasilööke – toimuvad mingid korduvad jamad ja kolisevad ämbrid kipuvad nagu nõiaväel tekkima meie jalgade otsa tont teab kust.

Täpsemalt hakkab Areng peale siis, kui Alge esimest korda, ajendatuna kohutavast, kõikevõitvast, tapvast Uudishimust, mingi jupi endast välja sirutab, et mingit moodi pihta saada, kas seal väljaspool sooja Ürgsupimerd ka midagi muud on. Ta läheb mõne lihtsa asja sisse ja tajub, mismoodi seal on, mis energiad seal liiguvad. Näiteks kivi sisse või allika sisse või sussi sisse. Mingi tavamõistes elutu asja sisse ning püüab haarata neid energiaid, mis seal toimetavad, maitsta neid, õppida neid, mõista neid. See on pikk protsess, mille käigus ta püüab endale puhtalt Tahte abiga, kasutades näidise ja ehitusmaterjalina seal käibivat energiat, kasvatada oma supist väljaulatuva osa külge vastava energia tugitombukese, mis on täielikus vastavuses selle energiaga, suudab seda veatult haarata ja läbi lasta. 

Milline kogemus! Milline seiklus! Ja milline elu! Sest see ongi Elementaali (selleks see Alge on saanud) Esimene Elu. Mõni puhkab seejärel natuke, mõni puhtast põnevusest tormab haarama järgmise objekti järele. Ajapikku Objektid, mille järele haaratakse, muutuvad aina keerulisemaks, vastavalt sellele, mida on eelnevalt õpitud. Näiteks see seltskond, kes on hästi selgeks õppinud liiva, saab edasi minna arvuti erinevatesse osadesse, aga see seltskond, kes on õppinud metallimaake, hoopis auto osadesse ja sõlmedesse. Need, kes õpivad selgeks mõlemad teed, saavad tulevikuks ka topeltrohkem Valikuid. 

Neid teid on muidugi palju-palju rohkem. Iga kord ehitatakse valmis mingi tombuke, mis suudab läbi lasta erisugust energiat. Tulemuseks on kunagi tulevikus vastava energia haaramise võime, kui selleks on vajadus. Tasemevahetuse ajaks peaks selliseid tombukesi olema valmis ehitatud minimaalselt natuke üle tuhande. See on koht, kus kehtib põhimõte: mida rohkem, seda uhkem. Seega, kes viitsib ehitada rohkem, saab eduseisu. Seda üksikute tombukeste kogumit nimetatakse Mõistuseks. Kui nendest tombukestest energiat läbi tõmmatakse (kasvõi ainut ühest tombukesest),  siis selle tekkiva energiavoo nimi on Tahe.

Tasemetõus piisava arvu tombukeste olemasolu korral teeb algest Taime. Taim on olend, kes peab suutma muundada ühte mingit energiat teiseks. Selleks vajab ta ühendusi varemehitatud tahtetombukeste vahel ja neid ta ehitama hakkabki. Erinevat liiki taimed ehitavad erinevat liiki ühendusteid erinevate punktide vahele. Näiteks sukulendid ehitavad teid, mida mööda Tahe saab liikuda ühelt tombukeselt teisele. Liaanid ehitavad ühendusteid, mida mööda liigub Vägi. Toidu- ja ravimtaimed ehitavad neid ühendusteid, mida mööda liigub Hoolivus ning puud ehitavad ühendusteid, mida mööda liigub Tarkus.

Kuna enamus taimi on kahekojalised, siis asja korralikuks omandamiseks peaks kehastuma kõikideks taimedeks nii isastaimena kui emastaimena (ühekojaliste taimede puhul pole see oluline). Kui seda vältida, siis võib juhtuda, et näiteks inimeseks kehastunult me mehena oskame oma emotsioone mõteteks tõlkida, aga naisena ei oska. Või tekib mingi muu seda tüüpi arenguviga, mille olemasolu sõltub meie kehastumisel füüsilise keha soost.

Kuna Vägi ei ole Ühiskonnas moes ja sellest palju ei räägita, siis on see kaasa toonud mugandumise. Juba väga pikka aega väga paljud Alged teevad oma Taimetsükli väga lühikese, piirdudes minimaalse vajalikuga, et edasi minna. Tulemuseks on persoonid, kes ei taipa Väge, ei Hooli eriti millestki ega pea Tarkust mingiks väärtuslikuks asjaks. Ainus, mis neil töötab, on Tahe ja kuna sel puuduvad toetavad struktuurid, siis see on väga kergesti manipuleeritav. (Ühiskonnas räägitakse mingist umbisikulisest Jõust, aga jõud on kõik neli: Tahe, Vägi, Hoolivus ja Tarkus. Ainult et need neli on kõik erinevad jõud, mitte ühe jõu erinevad näod.)

Kogu seda ühendusteede kogumikku erinevate tombukeste vahel nimetatakse Vaimuks. Kellel see on hästi arenenud, sellel on tagataskus tohutu kiirteevõrgustik, mis võimaldab liigutada suvalisi energiaid täpselt sinna, kuhu soov on. See on põhiline energiate ühest kohast teise liigutamise vahend. Samuti koht, kus ühest energiast teist toodetakse, seda läbi mingi konkreetse punkti ajades. See niimoodi liikuv jõud on Vägi. Šamanistlikus pildis ongi neid kõikvõimalikke vaimuosi, ühendusi võimalik näha vastavate erinevate taimedena.

Kui piisav kogus ühendusteid valmis ehitatud, siis on vaja kogu konstruktsiooni hakata liikuvamaks muutma, et vähem sõltuda välistest teguritest. Selleks hakatakse omandama kõikvõimalikke Oskusi, toimub tasemetõus – alge hakkab erinevateks Loomadeks kehastuma. Iga õpitud oskus ühendub kuhugi olemasoleval ühendusteede võrgustikul teatavat sorti strukturaalse energiakogumina. Osad kogumikud kinnituvad mõnede tahtetombukeste külge, osad kinnituvad otse ühendusteede külge, vastavalt iga oskuse eripärale. Näiteks oskus leida toitu kinnitub tahtetombukesele, aga oskus mõista teiste poolt edastatud informatsiooni kinnitub vaimuühendusele.

Loomade elu ja oskused on juba keerulisemad. Näiteks oskus leida toitu jaguneb osaoskusteks, mis kõik on vaja eraldi õppida: oskus leida toitu kõrbes, meres, metsas, kaljudel, rohtlas, õhus, sõbralikus keskkonnas, vaenulikus keskkonnas, jne. Seega, kes rahuldus minimaalse programmiga ja omandas ühe toiduleidmise oskuse, läheb edasi suure tühikuga ja tunduvalt väiksema hakkamasaamisvõimega, kui mõni teine. Nii on kõigi Oskustega.

Oskused on Hoolimise aluseks – kõigepealt Hoolimine endast, mille toimetamiseks me rakendame mingit Oskust, ja siis Hoolimine teistest. Ilma Oskusteta Hoolida ei ole võimalik, sest kui ei Oska, siis ei Hooli. Kes endast ei Hooli, ei Hooli teistest ammugi, sest puuduvad Oskused. Kui pole Oskust enda jaoks, siis pole seda teiste jaoks ammugi, kuna enda jaoks on vaja lihtvarianti, teiste jaoks juba osaoskuste olemasolu, mis laiendavad lihtvarianti.

Kui Hoolimine on juba tekkinud, siis on vaja suurendada Oskusi, et seda Hoolimist kuidagi rakendada – ilma Oskusteta ei ole ka see võimalik. Seega annavad Oskused meile võimaluse hankida endale Kaaslased, keda me soovime näha ja kellele me saame vastavat soovi edastada just nimelt Oskuste kaudu, mida me nende suhtes rakendame. Sinna alla kuuluvad näiteks Oskus näidata Kaaslasele tema vajalikkust, aga ka Oskus hoolitseda oma järglaste eest ja neid eluks ette valmistada neile parimal moel.

Seda oskuste kogumit nimetatakse Hingeks ja hingeenergia või hingejõud on Hoolivus, mitte Armastus, nagu paljud nimetavad. Sest Hoolivus toidab, aga Armastus toitub, st Hoolivus on ülevalt alla toimuv, andev tegevus, aga Armastus on alt üles toimuv, võttev tegevus. Šamanistlikus pildis võib kõiki neid oskusi nähagi erinevate Loomadena. Šamaanid kipuvad väitma, et Hingeloomi peab olema üks või kaks, tegelikult on see number põhiloomade koha pealt juba saja ligi. See „üks või kaks“ kirjeldab seda seltskonda ainult, keda me õpime/arendame selles elus ja keda me teistele õpetame. Aga ülejäänud peavad meie paremaks hakkamasaamiseks kah kohal olema.

Nüüd on Elu läinud keeruliseks. Kui palju võimalusi erinevaks käitumiseks. Kui palju erinevaid teid. Ja kui vähe teadmisi, kas neid teid on veel või mitte ning mida iga tee endaga kaasa toob tagajärjena. Silmanähtavalt on vaja juurde hankida Infot enne, kui midagi teha. Teha nii, et see kulutaks võimalikult vähe energiat ja annaks võimalikult suure tulemi. Ilmselgelt tähendab see järjekordset tasemetõusu ja veel ühe elemendi kasvatamist omale energiakehasse, mis Infot hankida aitaks. Aga kindlasti ka teatavat kindlat sorti kehatüübi kasutuselevõttu – Inimkeha.

Need uued elemendid on teatavat sorti tillukesed antennikesed, mis kasvavad mingitesse kohtadesse vaimuühenduste peale. Sõltuvalt kohast hakkab see ka infot kokku meelitama. Kasvades sinna, kus on laste eest hoolitsemise oskus, toob ta teadmise nende infoallikate kohta, mis aktiveerudes annavad lisateadmist laste eest hoolitsemise kohta ja kasvades sinna, kus on territooriumi kaitse oskus, toob see antennike kohale info nende allikate kohta, kus on paremad kaitseviisid mingil moel õpitavad. 

Nagu iga energeetika osa, kasvab ka see antennike kaua: vähemalt ühe terve kehastuse jagu või isegi mitu. Heaks edasiminekuks oleks vaja neid antennikesi kasvatada ikka iga vaimuühenduse peale ja iga oskuslooma juurde. Aga… me oleme mugavad. Seega, miinimumports käes, minnakse edasi. Need antennikesed kokku moodustavad Teadvuse ja nende käivitatud jõud on Tarkus.

Kui siiani toimus Areng Läbi Saamise, st meile aeti ette need olukorrad, mis võimaldasid meile kõige kergemal viisil mingeid vajalikke jubinaid oma energeetika külge kasvatada, siis nüüd on see lõbu läbi. Toimub küll tasemetõus, aga füüsilise keha tüüp enam ei vahetu. Elu läheb raskemaks, sest nüüdsest peab hakkama ise leidma viise, kuidas oma tekkivaid vajadusi rahuldada ja kuidas ning kust oma probleemidele lahendusi või lahendamise õpetajaid leida. 

Pole kohustust kohe kõike ise teha, aga peab õppima vähemalt ettenäitajaid leidma. Ja enne seda aru saama, mille ettenäitajaid meil on vaja. Käes on kole ja karm tee, kus Areng toimub läbi Iseenda Vajaduste Rahuldama õppimise. Kui nüüd mingid asjad on vahele jäänud ja eelnevate kehastustega valmis ehitatud energiakehas on puudujäägid, st Arengus on augud sees, hakkab peale hobuse unenägu kolisevate ämbritega. Ainus tee – parandada. 

Paraku on see tihti eriti keeruline, sest kogu arenguloogika on järsku muutunud ja endise harjumuspärase tarbiva elustiili võimalus on noaga ära lõigatud. Ehk siis – me ei oska ise teha, pole õppinud. Lihtsam on võtta „kusagilt“ „midagi“. Tavaliselt on see “kusagilt“-koht Ühiskond ja see „midagi“, millega seda kolisevat auku täita, selline asi, millega annab kergesti mingi ande kotti ajada, sest andekad on Ühiskonnale tülikad. Seega tavaliselt on see augutäide ainult pealtnäha sobilik, st peale selle haaramist „enam ei kolise“. Millalgi hulga hiljem hakkab selguma, et nii hästi ei ole asjad küll. Aga esialgu käib küll ja nii tühi pole kah enam.

Kui see õudkeeruline aeg, kus peab õppima kasutama oma varem valmisehitatud vigureid, saab mööda, st mingi elementaarne kasutusoskus on kõikide jubinate osas tekkinud, toimub jälle tasemetõus. Toimub isegi siis, kui me oleme sinna hulga sodi augutäideteks haaranud, et nii hõre poleks. Nüüd hakkab peale Areng Läbi Andmise. Meil on vaja õppida kasutama oma energeetikat efektiivselt, nii et tekib tulem, mida jääb ka üle ja mida siis saab vahetada teistega. Nüüd hakkab see sissetopitud augutäide mäkra mängima, sest ta ei tööta nii, nagu meie loomulik energeetikaosa seal kohas peaks töötama. 

Kuna Arengulooliselt jääb edaspidi põhiline Arengumuster samaks, tasemetõusudega lihtsalt Mastaap muutub, siis põhilised head ja vead on samad. Erinevates kehastustes domineerivad erinevad parameetrid, seega muutuvad oluliseks erinevad tahtetombukesed, erinevad vaimukanalid, oskused ja teadvuseantennikesed. Iga kord aktiveeruvad just nende oluliste asjade tööpiirkonnas olevad augutäited.

Energiakeha, mis näeb välja nagu paljude suurte aukudega kvaliteetne Šveitsi juust, on üks väga hädine asi, olenemata sellest, kui suur ta on. Iga auk on millegi vahelejätmine kunagi, mis nüüd tõmbab ligi rünnakuid, söödikuid ja paska enda täitmiseks. Sellise energiakeha jaoks on edasiareng surm. Ainus kasulik tegevus on igav aukude lappimine.

Aeg-ajalt tekib ajajärke, kus on mitmed toetavad faktorid koos, võimaldades suuremaid pidevaid vigade parandusi. Mulle on hakanud tunduma, et see on kuidagi sünnieelselt kokku lepitud, sest sellega kaasneb ka suure koguse vigade parandusi teha soovivate persoonide kohalolek. Praegu on üks selliseid.

Vigade Paranduste Aega iseloomustab see, et kehastuse ülesannetest suur osa on mingite enda varasematele vigadele pööratud ülesannete osa, st suure hulga parandustööde tegemine võibki olla selle elu eesmärk omaette. Mitte kuulsaks lauljaks saamine, mitte oma vibratsiooni tõstmine ülikõrgele sagedusele, mitte pidev ja lakkamatu karjäär läbi kõikvõimalike institutsioonide, mitte oma tippfirma asutamine, mitte suureks guruks saamine, mitte “american dream“ ega muud sellised asjad, kuigi seda eriti uskuda ei taheta. 

Sellise vigu parandava elu taustajõud jooksevad rahulikus tempos: kui meil on mingi Vea Parandamine ja seda läbiva Teema õppimine käsil, siis meil lastakse seda õppida ja keskenduda sellele mitme nurga alt, et me suudaks tagantjärele sinna Vea auku ehitada puuduva enrgeetikaosakese ning võiksime rahulikult eemaldada koliseva, ebapädeva ja tegevust piirava augutäite.

Uus Teema kougitakse nimekirjast välja kohe, kui eelmine on selge ning sellebaasiline energeetikajubin seni puudu olnud jubin valmis ehitatud ja kasutama õpitud. Kui seda protsessi lõppemist ei ole, siis uut Teemat ei tule. Seega inimesed, kellele tundub, et nad ei tegele arenemisega, ei tegele lihtsalt sellega, millega peaksid, sest kusagil ripneb pooleliolev Teema, millega ei tegelda. Aga nad ju nii kangesti tahaks. Kusjuures seda, mis tundub põnev – vahet pole, kas on nende Teema hetkel või mitte. 

Seda on mõistnud kas teadlikult või alateadlikult mitmesugused gurud, arendajad, ärimehed vm tegelased, kes pakuvad kursusi enesetäiendamiseks, eneseleidmise koolitusi, aktiivseid vaimseid praktikaid, grupimeditatsioone, ühiskallistusi või muid seda tüüpi asju. Tavaliselt ilma tegeliku teoreetilise teadmiseta vastava asja sisust, mis on asendatud suurte numbrite, kuulsate nimede ja kalli hinnaga. Areneja jaoks on need mõttetud, sest on väga väike võimalus, et need on just selle augu selle lapi õpetused, mida tema hetkel vajab. Kusjuures seda sellise nurga alt, mis temal vaja ja sellises suuruses, mis temal vaja. 

Kõige suurem mõte igasugu kursuste puhul on kursuse korraldaja jaoks – ta teenib raha sellega olenema sellest, kas sellest oli kellelegi abi või mitte. Kui see on nüüd väga erinev Areneja jaoks olulisest teemast, siis saab sellest kursusest tema jaoks pigem lõhkuva tegur. Selline kõrvalehäälestamine tekitab mingi hetkel mittevajaliku aktiivse teema oma väljakutsetega ja oluline Õppetund hakkab venima, kuni lahustub ümbritsevas ja edasiminekut enam ei toimu. Tema jaoks ei hakka adekvaatset tulemit andma ka igasugu muud praktikad, sest areng on seiskunud ja vajab uuesti ülesvõtmist lahustunud kohast. 

Kui loomulik Õppetund on kriitilises seisus, siis ei lase ta end kõrvale tõrjuda ja hakkab tekkima hullumajapuhvet, kus kaks teemat on omavahel risti ja võitlevad oma õiguse eest, paistes inimesele jalgu kumbki oma Õppetunde. Kui tegemist veel samaaegse jätkuva kursuseõppega, siis tekib selle käigus ristiolevaid teemasid juurde ja inimesele hakkab tunduma, et ta on kas elu hammasrataste vahele jäänud või nagu nüüd moodi on läinud – ta arvab, et on ära neetud.

Tegelikkuses peaks inimene, kes areneda soovib, katsuma fikseerida mingi baasilise ebakõla oma elus ja siis hakkama selle kallal närima ning Õppima neid kõikvõimalikke reegleid, mis selle valdkonna juurde käivad. Vaatlema ennast ja analüüsima olukordi, püüdes oma arusaamu ja käitumist kohandada Looduse poolt ettekirjutatutega. Tal ei saa mitte igav olema. Kuni tuleb uus teema või teemanurk. Aga seda otsustab juba Terra.