HIRMUDEST JA NENDEGA HAKKAMA SAAMISEST

Kas hirmud on loomulikud?

Mis asi on hirm?

Mida me kardame kõige rohkem?

Mida hirmudega peal hakata?

Kas ilma hirmuta ka saab?

Millised on hirmude väiksemad vennad?

Kuidas hirme liigitada?

Kas keegi on näinud täiesti ilma hirmudeta inimest? Mina ei ole. Vahel tuleb mõni vastu, kellest tundub, et ta ei karda mitte midagi, aga üsna pea selgub huvitav tõsiasi – see inimene ka ei mõista peaaegu mitte midagi. Aga kui süveneda, tulevad ka tema juures nii mõnedki üsna sügavale peidetud hirmud ilmsiks.

Väidetakse, et hirm on inimese loomulik seisund ja et see on lausa kohustuslik piiraja, et säilitada meile meie elu. Et ilma hirmudeta me võime teha erinevaid asju, mis siis meie elu kestvusele ja kvaliteedile halvasti võivad mõjuda. Kas see ikka on tõene või on tegu püüdega õigustada midagi, mida tegelikult ei mõisteta? Püüdega sulatada see nähtus üldisesse elusüsteemi ning anda talle õigustus olemas olla ja juhtida meie elusid? Sest hirmusid on palju, nendel on palju nägusid ja eitada neid ei õnnestu.

Hirmudel on palju erinevaid kujusid ja mitmeid väiksemaid vendi, mida tihti ei peetagi hirmudeks, aga mis on seda ikkagi. Näiteks vastumeelsus, kestev viha, põhjalik eitamine, mahasalgamine, valetamine, põgenemine, julmus jne on kõik peidetud hirmude kattekujud. Aga ka poliitiline korrektsus.

Mida me siis tegelikult kardame? Targad väidavad, et me kardame tundmatust ja tulevikku. Kui võtta ükskõik millisel hirmul sabast kinni ja ausalt tema juuri otsima hakata, siis jõuame alati välja ühte ja samasse kohta – iseenda juurde. Me kardame ennast. Kust see tuleb?

Hirm on meie alateadvuse märguanne selle kohta, et me eksime mingite avaruumi seaduste vastu või vähemalt on meil plaanis nende seaduste vastu eksima hakata, tehes midagi, mis on avaruumiga vastuolus. Meie alateadvus teab, et sellisel juhul võib meid ees oodata energiapuudus, tõbi, valu, meeleheide, kurbus, solvumine, tühjus, tühisus, jõuetus, paigalseis ja igasugused muud ebameeldivad asjad. Seega on hirm indikaator, mis hoiatab: ära tee valesti, ära mine vastuollu iseendaga!

Võidakse küsida, et mida on meil pistmist avaruumiga, me oleme siin ja praegu. Tõesti, me oleme siin ja praegu. Paraku ei saa me ilma Emakese Maa toeta kuidagi hakkama ja see tähendab, et me peame järgima seda, mida ta reegliks seab. Maa on osake päikesesüsteemist, mis omakorda on osake universumist, mis omakorda on osake millestki tunduvalt suuremast. Kõik see allub mingitele ühtsetele reeglitele, muidu see lihtsalt ei seisaks koos.

Avaruum, suur toetaja, vahendab meile energiaid, mis on meile hädavajalikud. Ja samas on ta suur  diktaator, kes ütleb meile, mida me peame tegema, silmas pidama ja kuidas olema, kui neid energiaid tahame saada. Need on need energiad, mis meie nähtamatut poolt toidavad ja meie lihakeha töös ja korras hoiavad. Mingi energia kadumist või kadumise võimalust näitab kõige esimese asjana hirmu teke.

Avaruumil on kuus suurt reeglit, mille vastu eksimine tekitab hirme:
mineviku reegel, mis ütleb, et ära valeta iseendale;
oleviku reegel, mis ütleb, et ära riputa silte;
tuleviku reegel, mis ütleb, et tee vahet, mis on sinu teema ja mis mitte;
igaviku reegel, mis ütleb, et pole olemas head ega halba, on vaid põhjus ja tagajärg;
tühjuse reegel, mis ütleb, et võta vastutus;
külluse reegel, mis ütleb, et mängi alati.

Kõik hirmud on otseselt nende reeglite vastu eksimise tulem või nende eksimuste „pojad“ või „pojapojad“ ja on alati seotud meie endaga.

Minevikureegli vastu eksimine on väga lihtne. See toimub, kui me pole enda suhtes adekvaatsed. Me peame ennast kas paremaks või halvemaks, tublimaks või viletsamaks, kui me oleme. See tekib väga kergesti, kui me ei toetu iseendale ja ei võta ennast sellisena nagu me oleme. Selle asemel on meil vaja ilmtingimata võtta keegi teine etaloniks ja siis hakata ennast vaatama võrreldes selle teisega. Unustades mugavalt ära, et see teine on sündinud hoopis teistest vanematest, kasvanud teistsugustes tingimustes, põdenud teisi tõbesid, söönud teistsugust toitu, õppinud teistsuguseid asju, omanud teistsuguseid sõpru jne. Aga see kõik vormib teistsuguseks. Seega võrdlusmaterjaliks lihtsalt ei kõlba.

Mineviku reegli vastu eksimisest tekivad kõik need hirmud, mille ühine nimetaja on: „ma pole piisavalt hea“. Lisaks hirmudele toob minevikureegli vastu eksimine kaasa loomulike, endast lähtuvate mõõdupuude purunemise ja nende asemele ühiskondlikult heaks kiidetud standardite asetumise. Inimene hakkab väärtustama massiarusaamu ja trende, mis on isikupära ja annete tapjad.

Olevikureegli vastu eksimist õpetab meile ühiskond. Üldiselt oleme me selles vallas väga head õpilased. See toimub siis, kui me riputame asjadele, olukordadele ja inimestele külge hinnangulisi silte: sõber, vaenlane, ilus, kole, keeruline, lihtne, juut, venku, neeger, ori, boss, loll, tark ja mis iganes veel. Tulemuseks on see, et me hakkame ootama sellelt inimeselt või olukorralt alati teatavaid kindlaid asju. Kui aga asjad lähevad teisiti, siis me oleme solvunud, peata, või reageerime kuidagi kummaliselt ja kindlasti mitte õigeaegselt. Silt on see, mis muudab meie vaatevälja ahtakeseks ja meie reaktsioonid valeks. Silt on ka see asi, mis ei lase meil haarata võimalusest. Siltide alla kuuluvad ka kõikvõimalikud eelarvamused, seisukohad, põhimõtted, arusaamad, ootused ja muud jäigaks tegevad asjad.

Olevikureegli vastu eksimisest annavad tunnistust kõik need hirmud, mille ühine nimetaja on: „ma ei saa hakkama“. Tugevate olevikuhirmudega inimesest iseloomustab õpitud abitus, mis nõuab teiste poolt valmishinnangute etteandmist, et end kindlana tunda. Seisukoht teise inimese suhtes võetakse lähtuvalt sellest, mida keegi on öelnud, mitte ei proovita ise oma arvamust kujundada. Ette antud hinnangud ei pea olema põhjendatud, vaid lihtsalt valmiskujulised ja värvikad. Oma mõtlemine kaob.

Tulevikureegli vastu eksimine on mugavuse küsimus. Meil kõigil tuleb elus ette lahendamist vajavaid olukordi. Mõned on lihtsamad, mõned keerulisemad. Lihtsamad olukorrad lahendatakse enamasti ära varem või hiljem. Keerulisemaid lükatakse aga edasi mitmesuguste põhjendustega. Nõuavad ju keerulisemad kas millegi ära õppimist, millegagi leppimist, millegi põhjalikku muutmist või muud mahukamat tegevust. Lisaks nõuavad keerulisemad olukorrad tavaliselt ka mingite oma jäikade seisukohtade, arusaamade või põhimõtete muutmist. See aga on asi, mida tehakse äärmisel juhul siis, kui olukord juba jalaga taob. Tavaliselt aga seda ei tehtagi, isegi kui on elu ja surma küsimus. Hoopis mugavam on need olukorrad lihtsalt kõrvale heita mingit ähmaste ettekäänetega. Et aga energia nende lahendamiseks on eraldatud, see tuleb koos lahendamist vajava olukorraga, siis on vaja see kuhugi kulutada. Nii võetakse mingi endasse mittepuutuv probleem ja hakatakse selle üle diskuteerima või lausa kellelegi teisele ettekirjutusi või soovitusi jagama, kuidas too peab tegutsema. Seda enam, et teise probleemi torkimine ei too kaasa mingit vastutust. Kaitstakse vaalu, tuntakse kaasa hõberebastele, annetatakse kellelegi millegi edendamiseks, võetakse sõna mingite kurjamite vastu, nii et sülge pritsib ja nõutakse ka teistelt teemadega kaasa tulemist. Ja kulutatakse oma probleemide lahendamiseks ette nähtud energia ära.

Tulevikureegli vastu eksimist ja sellest tulenevate hirmude olemasolu näitab tunne: „ma ei jaksa“. Lisaks toob see kaasa probleemipuntrad, mis paistavad hirmutavad ja mida kardetakse, sest lahendamiseks puudub jõud. Tekkinud puntrad katavad vaatevälja ja inimene ei taha enam midagi teha, tema loomingulisus varjub pundarde taha.

Igavikureegli vastu eksitakse, sest nii on meid õpetatud alates pisikesest peale. Meid kasvatatakse üles arusaamaga, et maailm jaguneb heaks ja halvaks. Et heast ja halvast arusaamine on inimlikkuse üheks peamiseks tunnuseks. Ja et me peame igal juhul kuuluma sellesse heasse poolde. Ja et pahasid võib alati karistada. Tegelikult on selline seisukoht ainus vägivalla ja sõdade põhjustaja. Sest ka see teine pool näeb samamoodi, ainult et vastupidises suunas. See on eksimus, mis fikseerib meid ühte poolde ja kindlatele seisukohtadele, muutes võimatuks mõistmise, kuna me ei näe enam tervikut. Olles pidevalt pooluses, oleme me aina emotsioonide tormis ja ei suuda saavutada rahu. Ei sisemist ega välimist. Rahu toob üksnes mõistmine. See on võimalik, kui sättida ennast sinna pooluste vahele. Siis hakkab näha olema protsess kui tervik ja hinnangud kaovad, sest me mõistame, miks asjad on nii, nagu nad on.

Igavikureegli vastu eksimist näitab see, kui kardame, et me ei paista just nii heade või nii halbadena, nagu me tahame teistele näidata. Igavikureegli vastu eksijad panustavad näilisusele tegeliku asemel, imagole tõe asemel. Need inimesed jagavad maailma heaks ja halvaks, samuti neid ümbritsevad inimesed. Tulemuseks on, et ühel hetkel nad mäletavad seoses nende inimestega peamiselt ainult seda, mis läheb kokku nende hinnangulise poolusega selle inimese kohta ja teine pool unustatakse. Mälu säilitav igavikuenergia blokeerub ja hakkab toimima selektiivne mälu: säilib vaid see, mida inimene ise aktiivselt toidab. Ja selle hulk aina kahaneb aastatega.

Tühjuse reegli vastu eksimine on kõige levinum, sest inimesed ei taha vastutada. Millegipärast on hakanud see sõna inimteadvuse jaoks tähendama midagi koledat. Et see kes vastutab, saab vitsu. Jaa, vitsad on tagajärg. Aga palgapäev on kah tagajärg, samuti preemia. Kes vastutab oma tehtu eest, saab ka tasu. Kui tegi hästi, saab palka ja preemiat, kui halvasti, siis saab vitsu. Aga kui ei võta vastutust oma tehtu eest, siis preemiat ei saa, kuigi ka vitsu ei saa. Aga vitsad ähvardavad ju vaid siis, kui tehti halvasti. Teadlikult tehti. Muul juhul ju vitsu ei tule. Ehk siis, kui inimene võtab tasulootuses kohustuse ja täidab seda halvasti, siis on vitsad.

Tühjusest tuleb ka see energia, mis võimaldab meil teha vigade parandusi, kui midagi on valesti läinud. Võttes vastutuse, me mööname, et tegime midagi. Kui läks valesti, siis saame energia selle parandamiseks. Kui ka seekord läks valesti ja me võtame vastutuse ka seekord, saame me ka seekord uue võimaluse. Kui me vastutust ei võta, siis vigade paranduse võimalust me ei saa – tühjus meile selleks ressurssi ei eralda.

Seega on tühjusehirmu põhjuseks halvasti täidetud, endale seatud kohustused ja/või tahtetus asju veelkord teha, et parem tulemus saavutada. Selline mõtteviis kajastub nn „ühest ämbrist teise kõndimises“. Kuna inimene ei ole võtnud vastutust, siis ta ei ole ka saanud ressurssi vigade paranduseks ja ta teeb ühe vea teise järel. Tulemuseks on võimaluste vähenemine kõigis eluvaldkondades.

Külluse reegli vastu eksitakse huvitaval viisil – inimene tahab olla äärmiselt mõjukas. Võtab väga tõsise positsiooni ja tardub sinna. Ta ei saa enam muutuda, sest siis tema mõjukas olek laguneb. Seega hakkab ta olema muutuste vastu. Muutus aga on õppimise alus ja kõige lihtsam on õppida mängides. Mänguline häälestus muudab leidlikuks ja paindlikuks, võimaldades haarata erinevaid vaatenurki ja ressursse ja siis proovida nendest midagi tekitada.

Külluse hirm väljendub ootamatul viisil – inimene kardab muutusi. Ta ei taha lõpetada hapuks läinud suhteid, loobuda vanadest asjadest ja iganenud tegevustest. Ta ei tea, mis siis saab, kui ta peaks nii tegema, aga igal juhul ta pelgab seda. Ta hakkab toetuma rutiinile ja looma traditsioone, sest need võimaldavad muutumatust. Tekib stagnatsioon, mis külmutab ressursside juurdevoolu – inimene hakkab kaotama reaalseid ressursse: infot, sidemeid, võimalusi, kaaslasi, vahendeid, tervist, raha ja lõpuks ka positsiooni. Sedasama positsiooni, mille hoidmiseks ta tõsise hoiaku võttis.

Hirmudega võitlemiseks ei sobi need viisid, mida on pakkunud psühholoogid, kuna need toimetavad tavameditsiini arusaama järgi – peidavad tagajärje, mitte ei kaota põhjust. Ka ei anna meditatsiooniharjutused võimalust hirmude kaotamiseks – lihtsalt nende peitmismehhanism on natuke huvitavam ja paindlikum. Ainus võimalus oma hirmudest lahti saamiseks on hakata täitma avaruumi seadusi.  

HEATEGEVUSEST, TARBIMISÜHISKONNAST JA DEPRESSIOONIST

Kas rikkad nutavad?

Miks depressioon on enam levinud hästikindlustatud peredes?

Miks heategevus on pea „kohustuslik“ hästikindlustatud daamide meelelahutus?

Miks vanasti ei olnud depressiooni?

Miks pubekad on laisad?

Kas depressioon on ravitav?

Kas „aitäh“ ütlemine on viisakus?

Miks raha eest ei saa kõike?

Üha rohkem ilmub välja mitmesuguseid abivajajaid, kellel on huvitav seisukoht maailma toimimise koha pealt: „Teie tehke mind korda, et mina saaksin ennast edasi lõhkuda!“ Nad tulevad saama, tarbima, nii nagu nad harjunud on. Harjunud võtma igalt poolt ja alati, ilma et pähegi tuleks, et ükskõik milline andmine või abistamine on andja või abistaja jaoks kulu – ajakulu, töökulu, materjalikulu, jõukulu, sidemetekulu (sest ka need võivad liigtarbimise korral ära kuluda). 

Nad on tarbijad. Nii nagu heaolu ühiskond on vaikimisi eesmärgiks seadnud: „Teie heaolumäära näitab teie tarbimise määr ja ulatus. Mida rohkem te suudate tarbida, seda paremini te elate!“ Ja sinna püüeldakse. Paljud on võtnud endale maailmapildiks absoluutse õiguse tarbida. Sellega ollakse nii harjunud, et tihti ei taibata isegi tänada, rohkemast rääkimata. Seda võiks nimetada tänamatuks tarbimiseks. Selle juures unustatakse või ei peeta üldse millekski meie baasseadust, mis ütleb, et tasuta lõunaid ei ole olemas.

Lisaks kokkuleppelistele nähtavatele tasudele – raha, teene, töö, mingi ese, kohustuse võtmine, võimaluse loomine, jne – on olemas ka nähtamatud tasud, mida mõõta on keerulisem. Nende tasude määrasid reguleerib avaruum ja need määrad on kindlalt paigas. Sellisteks nähtamatuteks tasudeks on kõikvõimalikud energiad ja isiklikus teenepangas sisalduv saldoenergia. 

Kui me midagi kellegi heaks teeme, siis see keegi eraldab meile selle eest avaruumi poolt sätestatud määras saldoenergiat. See on automaatne protsess, mida teadlikult tahtega mõjutada on nii keeruline, et selle võib lugeda võimatuks. Sellest osa, aga mitte kõike, võib asendada nähtavate tasudega või energiatega, aga ainult siis, kui mõlemad pooled sellega nõus on. Näiteks  igapäevakaubandus ja muu tavaelu käib selle pealt. Samamoodi eraldame saldoenergiat meie ise, kui keegi midagi meie heaks teeb.

Inimese saldoenergiamäär  ja olemasolu on alateadvusele loetav ja arusaadav suurus. Hea kajastus sellele on meie reaktsioonid, kui keegi meilt midagi palub. Mõnele teeme me asju hea meelega ja teise puhul keeldume otse ja kergelt. Hea meelega teeme me teeneid neile, kellel tajume olevat palju saldoenergiat, kust siis meil on võimalik saada oma osa. Kerge keeldumine tekib nende inimeste suhtes, kelle saldoenergiamäär on pea olematu – meie alateadvus kahtlustab, et neil ei ole meile millegagi maksta peale nähtavate tasude. Paraku see ei rahulda meid – ka meie vajame saldoenergiat, et oma elu elada. Ainult nähtavatest tasudest ei piisa, sest avaruum on seadnud teisiti.

Tänamatu tarbimise tagajärg on kurb: inimene annab ennast saldoenergiast tühjaks, aga vastu midagi ei teeni, sest ise midagi ei anna. Seda pole ju õpetatud. See pole mingi mööduv tühjus, vaid suur ja sööv ja väga hästi tuntav. Põhjusega – inimene ongi tühi, sest tema teenepank on tühi. Väline küllus seda asendada ei suuda. Tekib depressioon. Oma leidlikkusega püüab inimene raha manustada, konverteerides selle enne joodavaks, nuusutatavaks või süstitavaks olluseks. Paraku on selle mõju täpselt nii pikk, kuni kestab toime. Selle möödudes on tühjusetunne veel hullem, sest võrdlusmaterjal eelmisest seisundist on alles värske. Ja nii lõhutakse ennast.

„Vana rahaga peredes“ on meespool tavaliselt see, kes ühiskonna heaks tööle hakkab ja oma teenepanka selle abil käigus hoiab. Teades, mida toob kaasa tänamatu tarbimine, õpetatakse nende perede naistele juba maast madalast ühiskondliku tasuta heategevuse vajalikkust. Naised teevad seda hea meelega. See pole ainult ajatäide – aega annaks täita ka muude asjadega. See on kohustuslik teenepanga käigus hoidmise vahend. Vahend, mis hoiab depressiooni eest. Nad tegelevad hea meelega ka täiesti lootusetute projektidega, mille puhul tihtipeale isegi aitäh ei öelda. Ei peagi, sest see ongi eesmärk omaette – koguda saldoenergiat, mida nende muretu eluviis ohtralt kulutab.

Kristliku kultuuriga maades on läbi aegade kombeks olnud, et jõulude aegu kostitatakse ka kedagi, kes on vaene ja hea veel kui ka sant. Kerjuse kostitamine oli viis, kuidas tühja teenepanka sai tilgakesegi saldoenergiat. See muutis aga inimesed jälle ühiskonnale vastuvõetavateks.

Tühi teenepank muudab inimese teistele ebameeldivaks. Tajutakse tühjust teise sees ega taheta sellega tegemist teha, sest see tühjus on imev tühjus. Ja seda kardetakse alateadlikult kui ohtu.

Neis peredes, kus lapsi liialt poputatakse, tehes neile kõik ette ja taha ära, tehakse lapsele sellega karuteene. Vähe sellest, et kasvatatakse üles mitte midagi oskav saamatu inimene, aga sellise kasvatusmudeli puhul toimub tegelikult lapse teenepangast sünniga kaasa saadud saldoenergia mõõdutundetu ammutamine. Lapsel ju muuga maksta pole. Kui ta midagi ei tee kah, siis juurde ta ei saa. Tulemuseks on enda tühjust teravalt tajuv vedelev teismeline, kes kogu oma käitumise ja olekuga on eemaletõukav. Ja temalt teeneid naljalt enam vastu ei võeta, isegi kui ta pakkuma läheb. Tee tühjuse täitmise juurde keemiliste preparaatide abiga võib alata.

Depressioon on meie kultuuriruumi saabunud üsna hiljuti. Hästikindlustatud Läänes on see seisund teada juba ammu ja teenimisvõimalused selle pealt samuti. Kõrgkihtides on raha konverteerimine elupõletamisse teada-tuntud tegevus juba aastatuhandeid. Sihiks lootus täita tekkinud tühik enda sees. Tulemusteta. Tänapäeval on registreeritud tühjus [loe: diagnoositud depressioon] määratud kompenseeritavaks erinevate tuimestavate keemiapreparaatide abil, mis isoleerivad tekkinud tühiku, kuid ei täida seda. Seega võib seda nimetada seaduslikuks narkomaaniaks.

Varasematel aegadel oli meie kultuuriruumis depressioon üsna harvaesinev. Põhjuseks vajadus haarata igapäevategevusse varakult kaasa järeltulijad, et kindlustada perekonna võimalikult parem toimetulek. Tulemuseks heade oskustega ja eesmärke seada oskavad järeltulijad, kes oma pisikese panusega juba maast-madalast hankisid endale teenepanka pidevalt lisa.

Depressiooniga on läbi aegade võideldud üsna edukalt, saamata aru, et võideldakse depressiooniga. Läbi aegade on teada-tuntud faktid, kus kõrgseltskonna üliaktiivsed tarbijad on mingil eluhetkel siirdunud elama kloostrisse. Loobudes ühiskonna ahvatlustest. Siis millest on loobutud? Loobutud on tarbimisest ja teenete vastuvõtmisest. Ja vastavalt kloostrit haldava vaimuliku ordu reglemendile on hakatud teenima teisi. Ilma igasugust tasu võtmata. Isegi seda tasu tahtmata ja lootmata. Saades iga tehtud teene eest tilgakese saldoenergiat. Need pole pühakud, nagu religioonid selliseid inimesi püüavad kirjeldada. Need on inimesed, kes võitlevad depressiooniga. Võitlevad edukalt. 

Tavaelus on retsept sama: teeni, teeni, teeni. Isegi kui sind halvustatakse. Isegi kui sinu teeneid alguses ei taheta. Isegi kui sa pead selleks minema läbi halli seina. Ja loobu niipaljust iseenesestmõistetavast tarbimisest, kui võimalik. Loobu tasuta lisanditest, mida igasugu kaubandusketid pidevalt pakuvad, loobu mugavustest, mis sulle ette ja taha tehakse, loobu tarbimast. Ja õpi andma.

Avaruum sätestab, et tasuta lõunaid pole olemas ja see on ka üks peamisi põhjuseid, miks depressiiviku teeneid ei pruugita tahta. Kuid neid, kellel teenepank kuhjaga täis ja lahke tuju peal, leiab aeg-ajalt ikka. Nemad on valmis tühja teenepangaga tegelase teenet ka vastu võtma ja saldoenergiat selle eest loovutama. Seda spetsiifilist energiat, mis ainsana täidab sees oleva tühjuse. Nad ei anna palju, aga ka pisku on juba samm edasi. 

Öeldes „aitäh“, avame me teenepanga küljes oleva kraani, millest väljub teene eest jagatav saldoenergia. See pole viisakus, nagu seda on püütud õpetada ühiskonna poolt. See on ühiskonna püüd reguleerida depressiooni üldiste ühiskondlike surveabinõudega. On valdkondi, milles toimetamine on täielikult viidud kokkulepete korras nähtavatele tasudele. Surudes sellistes kohtades läbi tänusõnade kasutamist kui kohustuslikku viisakust, me sunnime inimest loovutama vales kohas saldoenergiat, mida niigi alati on kõigil vähe.

Vastukaaluks nendele valdkondadele on valdkonnad, kus nähtavate tasudega pole midagi peale hakata. Need on asjad, mida raha eest ei saa. Kui saldoenergiat pole üldse, siis ei saagi saama. Seega, hoolitseme, et oleme tasakaalus, et andmine ja võtmine on adekvaatsed. See on üks vaimse tervise alustest ja hingelise heaolu võtmetest.

HEAST, HALVAST, MÕISTMISEST JA MÄLUST

Mis on hea?

Mis on halb?

Millised on tagajärjed?

Mis on õppimise võti?

Kuhu viib positiivne mõtlemine?

Kuhu kaob mälu?

Kas tulevikku on võimalik ette ennustada?

„Ma ei taha mingeid tagajärgi!“ on tavaline reaktsioon suvalisele olukorrale. Millegipärast jättes oma mõtlemisest välja pool teemat: ka palk ja muud meeldivad asjad on tagajärg. Töö tagajärg. Kartes tagajärge me sulgeme end selle eest. 

Nagu kõik seletamatud asjad, on ka see valdkond energiate juhtida. Kartusega me sulgeme kas osaliselt või täielikult energiavoo, mis kannab meid põhjusest tagajärge. Tulemuseks on tasu ära jäämine: võib-olla me ei saa vitsu, aga me ei saa ka preemiat ja teinekord isegi mitte palka. 

Mis paneb meid tagajärge kartma? Miks me isegi seda sõna kardame? Kas see on halb? Aga kelle jaoks siis? Kas see kõik on samamoodi ka avaruumis? Ei, ei ole. See on ühiskonna väljamõeldis, mis on kinnistatud meie alateadvusesse paljude põlvkondade jooksul. 

Ühiskond jagab maailma heaks ja halvaks. Nii on lihtsam tekitada vastasseise, vastane on alati halb. Meie oleme alati head. Või vähemalt vastane on alati valesti ja meie õigesti. Meie alateadvus väidab seda. Nii on meie eelnevaid põlvkondi ja varasemaid kehastusi õpetatud pikkade aegade jooksul. See on arusaam, mis on meie moraali ja südametunnistuse aluseks. Sellega annab põhjendada pea kõike – keelde, käske, sigadusi, vallutusi, sõdu, arusaamu, karistusi, nõudmisi ja veel palju muud.

See seisukohakujundus jookseb läbi, kui üks peamisi tõdesid, ka ristiusu ühest kõige levinumast loost. Sõnum on lihtne: kui sa jagad maailma heaks ja halvaks, siis oled sa samasugune kui jumal. Ja ristiusk on olnud valitsevaks maailmavaateks siin mandril tuhatkond aastat – me oleme selle kujundustöö tulemus. Mujal on olukord sarnane – kas on see imagokujundaja jõudnud mõned sajandid tagasi sinna kohale või valitseb seal mõni muu, kuid samu seisukohti propageeriv kujundusprogramm. Seega on lähtehinnangud samad.

Avaruumis ja selle pisemas füüsilises väljendajas, looduses, esinevad vajadused, olukorrad, põhjus ja tagajärg. Teod ja olukorrad on kas sobivad või sobimatud, meeldivad või ebameeldivad, kasulikud või kahjulikud. Mitte kunagi ei ole need head või halvad.

Mitte üks lõvi ei ründa teist lõvi sellepärast, et see on paha. Ta ründab sellepärast, et too tegi midagi, mis ei sobinud – tahtis ära võtta tema toitu või tungis tema territooriumile. Ta võib rünnata ka sellepärast, et hankida endale rünnatava looma kari ja territoorium. Kuid ta ei kuuluta seda rünnatavat pahaks. Rohusööjaid ründab ta sellepärast, et need on toit – ajendab nälg. Kuid ka rohusööjad pole pahad.

Ainus, kes ründab oma liigikaaslast vaid sellepärast, et too on kuulutatud eelnevalt halvaks, on inimene. Tihtipeale kuulutatakse teine inimene halvaks sellepärast, et soovitakse teda rünnata. Ja kaasinimeste jaoks on see piisav põhjendus, mis võetakse väga kergekäeliselt omaks. Kas see on jumalik? Vaevalt.

Samamoodi ei kaitse lõvi oma karja mitte sellepärast, et see oleks hea. Ei, see on tema kari ja sellest piisab. Kuid inimene suudab siingi teha oma valikuid ebaratsionaalse põhjendusega. Keegi on kuulutatud heaks, järelikult on tema teod õiged, väärivad õigustamist ning teda peab kummardama ja kiitma. Kas see on jumalik? Jällegi vaevalt.

See on ühiskondlik, sest seda õpetab ühiskond. Väidetakse, et me ei saa hakkama ilma must-valge tsooni hinnanguteta. Mis mõttes ei saa? Kas ma ei saa süüa ilma, et kuulutaks toitu eelnevalt heaks? Seda, kas see on sobiv mitte, suudan ma otsustada. 

Kui ma lähen üle tänava, siis olen ma teisel pool tänavat. Üle tänava minek on põhjus ja teisel pool tänavat olek on tagajärg. See pole ei hea ega halb, kuigi võib olla kasulik või kahjulik minu hetkevajaduste suhtes, olenevalt sellest, kuhu ma minna tahan. Tähendab, et see kas hõlbustab või raskendab minu edasisi samme, kuid see pole ikkagi ei hea ega ka mitte halb.

Nii on kõigega, mida me teeme. Osa tegusid ja mõtteid on meile kasuks, osa kahjuks. Mõned asjad viivad edasi ja mõned viivad tagasi. Kui me suudame neid vaadelda kui põhjust ja tagajärge, ilma hindamata heaks ja halvaks, siis me suudame õppida. Ladudes hea-halb hinnanguid, me võtame jäiga seisukoha, aga see pole õppimine. Sest jäik hinnang ei võimalda mõista. Kui pole mõistetud, siis on sellele toetumine väga keerukas. On toimunud meie jaoks mõttetu tegevus.

Asja mõistmiseks me vaatame, mida me tegime, kui jõudsime sellise tulemini, nagu meil praegu on. Määratleme põhjuse, mis viis meid tagajärjeni. Ei topi seda kuhugi kasti, mille peale on kirjutatud „hea“ või „halb“, vaid vaatame, kas me saime sellise tagajärje, nagu soovisime või mitte. Teeme oma järelduse, kas see teguviis oli meile kasulik või kahjulik. Ja määratleme oma järgmise sammu. 

Selliselt toimetades me püsime kindlalt selles energiavoos, mis toidab meie mälu. See on igaviku energia, mis hoiab koos põhjus-tagajärg ahelaid ja võimaldab neid mööda liikuda. Mõningase harjutamise tulemusel me hakkame suutma liikuda mitte ainult tahapoole, vaid ka ettepoole. Just nimelt nii – me hakkame suutma üsna õigesti prognoosida mingite asjade tagajärgi. Lihtsamalt väljendades, me hakkame suutma ette näha tulevikku. Nii kui me läheme hinnangute teed, kukume me sellest voost välja ja ei mäleta asju ega näe ka ettepoole. 

Suurte mälulünkadega inimeste puhul on alati tegemist väga palju tugevaid hinnanguid sisaldanud  perioodiga selle inimese elus. Ajaga, kus ta on ladunud „hea“sid või „halb“asid paremale ja vasakule. Selline teguviis aga toob kaasa asjade mäletamise valesti. Pole toetavat energiavoogu, mida mööda oma mõttega liikuda. 

Pealegi kipub meie alateadvus üsna kergekäeliselt kõik selle, mis ei oma domineerivat hinnangut antud objekti suhtes, välja lõikama või kotti panema, nagu seda poleks olnudki. Tulemuseks on tugevalt kallutatud emotsioon toimunu suhtes ja auklik sündmuste jada, mis ei võimalda energial liikuda. Järgneb unustamine. 

Pidev positiivne mõtlemine välistab ebameeldivad kohad. Kuid välistab ka toetava energiavoo, millel sõites õppida. Samamoodi on õppimine pea võimatu depressioonis olles, kui ümbritsev maailm tundub hall ja mõttetu. Mõlemal juhul on tegu erineval põhjusel äärmusesse kallutatud suhtumisega ümbritsevasse. Mõlemal juhul toimub ka mälulünkade teke. Ja kummalgi juhul me ei mõista maailma, iseennast ega protsesse selles, kuigi me neis pidevalt osaleme.

Väidetakse, et „mälu peabki ennast puhastama, muidu saab täis“. See on linnalegend. Kui toetav energiavoog on abiks, siis mälu kasvab pea lõputult ja mõnetuhande elu mälestused tervikuna ei ole mingi piir. Saati siis ühe elu sündmused ja selles õpitav.