Mis vahe on unistusel, soovil ja tahtel?
UNISTUS on väga kauge, mitte kunagi täituv suur ja vähemalt
natuke ebatõenäoline soov. Unistamine ei pane liikuma mitte ühtegi jõudu, et
see unistus täituks. Küll aga aitab ette kujutada seda, mida on vaja teha
järgmise sammu astumiseks teel oma unistuse täitumise poole.
LOOTUS on soovi, unistuse, tahte,
kohustuse, vajaduse või mingi olukorra või oleku kirjelduse vaatlemine ja
sellega kaasnevate emotsioonide läbielamine, mis kulutab energiat. Sellisena on
ta mõttetu ja äärmiselt salakaval energiasööja, kuna ei toimu midagi. Me vaid
kulutame tühja energiat, millega me midagi ka reaalselt teha võiksime.
VAJADUS on olukorra kirjeldus mingil hetkel – „mul on vaja“.
Selle väljendamine ei kohusta mitte ühtegi jõudu, ei sisemisi, välimisi,
ühiskondlikke ega looduslikke tegema midagi selle vajaduse täitmiseks. Küll aga
on abiks oma soovi või tahte väljendamisel, andes selge pildi sellest, kuidas
ennast orienteerida.
SOOV on oma vajaduse rahuldamise püüd ühiskonna jõuga – „ma
soovin“. Selle väljendamine ei haara kaasa kübekestki enda jõudu, vaid sõltub
100% ühiskonna jõust. St kui kusagil on jõude, mis ülearu ja on nõus selle
soovi täitumisega ja võimelised sellele kaasa aitama, siis toimub soovi
täitumine või täitumisele lähenemine. Kui selliseid jõude pole, siis soov ei
täitu.
PALVE
on soovi alaliik, kus toimub vajaduse rahuldamise püüd ühiskonna jõuga. Erinevalt
soovist, kus küsitavat küsitakse tervelt ühiskonnalt, on palve puhul tegemist
pöördumisega mingi ühiskonna osa poole. Pöördutavaks on näiteks mõni ingel,
jumal, haldjas vm selline, kes seotud ühiskonna või planeedi mingi osaga ja
järelikult saab kasutada ka vaid selle osa jõudu, kui tal peaks millegipärast olema
soov see palve rahuldada.
TAHE on oma vajaduse rahuldamise püüd iseenda jõuga – „ma
tahan“. Selle väljendamine mobiliseerib enda sisemise jõu, mis hakkab kooskõlas
planeedi jõuga tegutsema väljendatud tahte täitmiseks vajalike olukordade
loomise, sammude astumise ja tingimuste tekitamise suunas. Tahtena väljendatud
vajaduse täitmise aeg sõltub sellest, kui keerukas on vajalik põhjus-tagajärg
ahel, mis selleks on vaja koostada ja sõltub väga palju tahteavalduse kui
sellise olemusest. Tahet peab väljendama alati kindlas kõneviisis.
TAOTLUS
on oma tahte väljendamine mittekohustavas vormis. St kasutatakse kas tingivat
kõneviisi või ebamäärast kõnepruuki. St realiseerumine sõltub sellest, kui
täpselt mingid energiad kattuda saavad, st juhuslikkuse võimalus on väga suur.
KOHUSTUS on kellegi poolt peale pandud või vabatahtlikult
võetud välise tahte poolt tekitatud vajadus midagi teha – „ma pean“. Sellisel juhul on tekkinud olukord, kus
vajalik tegevus on küll dikteeritud, aga energiaressurss tuleb leida endal
omaenda isiklike varude hulgast või see tegevus delegeerida kellelegi muule.
See, kas kohustuse täitmise eest tasutakse hiljem või mitte, ei muuda kohustuse
kui sellise olemust: see on kellegi teise asi, mida mina pean tegema.
Mida ma tohin teisele tahta või soovida?
Soovida või tahta tohib ainult iseendale. Mitte kellelegi
teisele midagi soovida või tahta ei tohi, välja arvatud otsesed õnnitlemistega
seotud soovid. Teisele ei või tahta ei seda, mis on teisele kahjuks ega ka
seda, mis on kasuks. Teisele tahtmine on alati karmaline tegevus, olenemata
soovi iseloomust.
Kui minna nõia või kellegi muu juurde sooviga, et nõia
tegevuse/abi tagajärjel keegi teine neetud saab, või panna see teine midagi
tegema, näiteks armuma, siis põhjus-tagajärg-seaduse põhjal saavad karistuse
nii tahtja kui teostaja. Arvestades nõia suurt kogemust, suudab ta tavaliselt
suurema osa oma karistusest tahtja kaela veeretada.
Kui keegi teine on vajadusega, aga ei oska sellega midagi
peale hakata, siis võib teda õpetada, kuidas oma vajadust rahuldada tahtmise
aktiveerimise teel. See on avaruumi poolt lubatud tegevus.
Kuidas ma pean oma tahte sõnastama?
Tahe või soov peab olema alati väljendatud ilma eituseta. St
mitte „ma ei karda“ vaid „olen julge“. Nii nagu alateadvus ei kuule eitavaid
vorme, nii ei kuule eitavaid vorme ka suured jõud. Kui me kasutame oma
tahtmiste juures eitavat vormi, siis jõud kuuleb sedasama, ainult eituseta ja
annab siis küsitu. Eelneva näite puhul siis suurendab hirmu. Sama reegel kehtib
koolieelse lapse kasvatuses.
Samuti peab asi olema sõnastatud võimalikult üheselt
mõistetavalt ja samas minimaalselt võimalikke tingimusi kaasates. St kõik,
millest on võimalik vähegi loobuda, peab sealt tahtmise väljendusest välja
jäetud olema, kuna iga tingimus kitsendab kanaleid ja vähendab võimalusi saada
küsitu ning pikendab soovitu saamise aega.
Aga kui ma ikka kuidagi ei saa seda, mida ma küsin,
siis mis on valesti?
Mõttetu on küsida vahendit millegi saavutamiseks, sest
vahendid ja tööriistad ei ole püsiv eesmärk ja sellised soovid on võimalike
vaenulike jõudude poolt kergesti põhja lastavad. Küsima peab seda, mis on
eesmärk, ükskõik kui jabur see ka poleks meie arvates.
Kui küsijal on mingi teema koha pealt olemas kas peidetud
või avalikud hirmud või muud laadi blokeeringud, siis tavalisest küsimisest ei
piisa, vaid tahteavalduse lõppu on vaja lisada fraas: „olenemata asjaoludest ja
tagajärgedest“. Nüüd tekib kohe küsimus, mida paha see asi kaasa võib tuua,
unustades kibekähku ära, et ka palgapäev on tagajärg – töö tegemise tagajärg.
Seega, see fraas on vaid müürilõhkuja ja sillaehitaja funktsioonis, et kuidagi
saada mööda meie oma siiani toimuvatest lollustest. Ja need lollused toimuvad
siiani kogu aeg edukalt edasi – muidu poleks vaja olnud küsida, vaid see
küsitav oleks juba ammu käes.
Mida ma veel pean igasuguste soovimiste juures silmas
pidama?
On asju, mida on väga raske saada, st nende saamiseni läheb
ilmatu pikk aeg. Sinna alla kuuluvad ennenägematud asjad ja soovijale mitte
ette nähtud asjad.
Näiteks, kui mõni mees tahab endale naist teiselt
planeedilt, siis üks võimalik lahendus on see, kui rase naine orgunnitakse
kuidagi kuuraketti ja siis ta sünnitab seal Kuu peal ja tuleb titega tagasi.
Siis see titt kasvab veel vähemalt 15 aastat ja hakkab varsti naise nägu
minema. Arvestades praegust kosmoseprogrammide olukorda on järelikult üldse
võimalik niisuguse naise tekkimine umbes 20 aasta pärast ja seda ka siis, kui
emake Maa sipleb, mis hirmus. Ja see on alles võimalus, mitte konkreetne asi.
Seega on targem jääda mõistuse piiridesse.
Keda ma pean tänama, kui soovitu saan?
Kui soovisid, siis täna ühiskonda, sest kuskil tema sees oli
jõud, mis aitas.
Kui palusid, siis täna seda, kellelt palusid, sest tema
heasoovlikkus oli see, mis aitas.
Kui tahtsid, siis pole vaja tänada kedagi, sest enda
tänamine on silmakirjalikkuse tipp.
Mis ma siis teen, kui selgub, et see, mis ma sain
pole üldse see, mis ma tahtsin?
Võta vastu, mis said, isegi siis, kui asi on täitsa vale.
Vaata sellele otsa ja mõtle hoolega järele, mis valesti läks, millise vea sa
tegid oma soovi või tahet sõnastades. Võib-olla tuli viga sisse juba vajaduse
kirjelduses? Tee endale ette puust ja punaseks, mismoodi asi tegelikult peaks
olema ja kuidas seda saada. Siis täna seda, mis valesti tuli, selle eest et ta
tuli, lase ta lahti ja saada tagasi. Sellega kaasneb pisuke väsimus. Puhka
ennast välja ja siis küsi uuesti, seekord juba õigesti.
Mis on muutunud soovimiste/tahtmiste olukorras?
Kuna planeedi ja ühiskonna energeetilistes struktuurides on
toimunud tõsine muutus – vana ühiskonnamudel lagunes, siis sellega kaasneb
palju mitmesuguseid muutusi alates tühjast, seisakuperioodist paljude inimeste
tegemistes kuni mitmesuguste haiguste ägenemiseni või vaibumiseni.
Seega peab ka oma soovimiste-tahtmiste sõnastamisel olema
hoopis teistsuguse häälestusega.
- Kõigepealt on vaja sõnastada oma Vajadus. Kuulata end, vaadata, mida on vaja, kompida oma emotsioone, tajusid, rahulolusid ja rahulolematusi ning lähtuvalt sellest sõnastada see Vajadus.
- Analüüsida seda Vajadust – et kas see vajadus on ikka Vajadus või on midagi muud. Näiteks, kui mul on kapis 5 punast kleiti ja ma arvan, et ma vajan veel ühte, siis see ei ole ilmselgelt vajadus, vaid kapriis. Kui need 5 punast kleiti on väikseks või suureks jäänud, siis tuleb nad kapist välja tõsta ja kas hoiule panna või ära jagada kellelegi teisele. Ja sel juhul on Vajadus selgesti näha. Kui kleidid on parajad, siis ei ole Vajadus.
Kui ma juhtun olema meesterahvas,
siis on mul ilmselgelt mingi kiiks ja sellisena ei ole see Vajadus
tõsiseltvõetav. Välja arvatud siis, kui mulle tehti töö juures kohustuseks
näiteks jõulupeol Lumivalgukest mängida või muud sellist. Ka see on siis tõsiseltvõetav
Vajadus.
Kui ma olen naisterahvas ja mul
pole kapis ühtki kleiti, siis mul on ilmselgelt Vajadus punase kleidi järele. Loomulikult
kui ma paaniliselt ei karda punast värvi. Jne.
Seega tuleb teha põhjalik analüüs oma Vajaduse paikapidavuse või paikapidamatuse koha pealt, kusjuures hästi teadlikult.
Seega tuleb teha põhjalik analüüs oma Vajaduse paikapidavuse või paikapidamatuse koha pealt, kusjuures hästi teadlikult.
Eriti oluline on analüüs töö,
elukoha või suhte vahetuse Vajaduse või Tahte (vahel aetakse Tahe ja Vajadus
segi omavahel) koha pealt.
- Püstita Eesmärk vastavalt Vajadusele, et sinu ja eesmärgi vahele tekiks Tee. Eesmärk on nähtavale toodud Vajadus. Eesmärk ei tohi olla Vajadusele mittevastav, siis ta muutub kättesaamatuks.
- Kontrollida, kas püstitaud Eesmärk on mulle kasulik. Vajadusele mittevastav Eesmärk on üldjuhul mulle kuidagi kahjulik. Vajadusele mittevastava Eesmärgi kättesaamise korral (igasugu ogaraid tublisid ju leidub!) tekib pikaks ajaks tühi tunne, sest Vajaduse puudumise tõttu asjal polnud Kohta, kuhu tulla ja see Koht tehti jõuga, lüües eelnevalt välja mingi vajaliku muu osa. Seega on Vajadusele mittevastava Eesmärgi püstitamine enesevägistamise üks erijuhtum ja eeldab enese lõhkumist.
- Sõnasta oma Tahe lähtuvalt Vajadusest ja selle täitmiseks püstitatud Eesmärgist. Tahe on Teel liikumise vahend, mis võimaldab Väel sinu kasuks toimetada, või ka Eesmärgi lähemale sikutamise vahend, olenevalt Olukorrast ja Eesmärgist. Tahte sõnastamine käib eespool kirjeldatud viisil, nagu ka varem.
- Usalda Väge, kes sinu Vajadusele vastavat Eesmärki lähemale hakkab nügima või selle saavutamiseks sulle võimalusi looma.