Reede, 20. november 2015

ELU REEGLID



Kas reeglid on üldse vajalikud?

Igal maailmal on oma reeglid, oma nägu ja oma tegu. Mõned reeglid on kirja pandud ja mõned mitte. Riigi kui omaette maailma reeglid pannakse kirja seadusandliku kogu poolt ja neid nimetatakse seadusteks. Religioonidel on igaühel oma reeglid, mis pannakse kirja vastava religiooni pühakirja. Keelemaailmas on igal keelel oma reeglid ehk korraliku keele kasutamise juhised, millede kogu kannab nime grammatika. Mõni muu maailm ei kehtesta reegleid, vaid ainult uurib, püüab neid kirjeldada ja neist aru saada – sinna alla kuuluvad näiteks füüsika, keemia ja bioloogia.

Mõned reeglid on jäigad – näiteks usumaailmareeglid, mõned teised aga väga muutlikud – näiteks moemaailma reeglid. Kõigile tuntud, nätsuna igas suunas venivad ja palju räägitud on ühiskonna reeglid – moraal.

On iseenesestmõistetav, et absoluutselt igal üksusel on mingid oma reeglid, isegi siis, kui me seda ei adu – muidu see üksus lihtsalt laguneks laiali. See tähendab, et reeglid on need asjad, mis annavad mingi üksuse jaoks piirid ja kirjeldavad, kuidas selle üksuse sees elu toimub. On arusaadav, et iga suurema üksuse reeglid kehtivad alati ka selle üksuse alajaotuste peal. Näiteks riigi reeglid kehtivad kõigis maakondades. Aga iga maakond võib veel riigi poolt lubatud piires juurde teha omi reegleid, mis kehtivad ainult seal maakonnas, kui viimane seda vajalikuks peab. Näiteks teadusmaailma reeglid kehtivad kõikidele teadusharudele. Füüsikareeglid kehtivad nii Maal kui ka Kuul ja meile tuntud kosmoses.

Aga millest pea üldse ei räägita, on meie planeedi baasseadused, millel põhineb kogu elu. Elu aluseks on energiaga varustatus. Kuna Elu on nii keeruline nähtus, siis on tema korralikuks toimimiseks vaja ka palju erinevaid energiad. Tuhandetes energialiike, mida me suudame heal juhul vaid aduda, aga mitte veel mõõta ja tihtipeale ka mitte eristada üksteisest. Igale sellisele energialiigile on sisse kirjutatud tingimus, mida me peame täitma, et seda energialiiki loodusest saada oma paremaks toimimiseks. Elu Reeglid on nende tingimuste kirjeldused ja sellistena rohkem või vähem tundmatu maa.  Kõige baasilisemaid peaks olema umbes kolmesaja kanti – täpset arvu ei tea veel.

Ühiskond, üksus Maa peal, peaks olema Elu Reeglitele toetuv. Tegelikkuses on hoopis vastupidi – Ühiskond üritab elanikke isoleerida planeedist ja selle reeglitest, kehtestades enda omad ja riputades neile külge sildi „moraal“. Paraku ei suuda ühiskonna reeglid hoida ei alles ega ka tervena siia kehastujate füüsilisi kehasid, mille sees toimub areng. Seepärast suurendab ühiskond igal võimalikul viisil kõikvõimalike piirangute hulka, et nende kaudu suurendada füüsiliste kehade säilivust igapäevaste toimingute maksimaalse ohutustamise kaudu, kuna loomulikud reeglid on blokeeritud rohkemal või vähemal määral, tänu millele loomulik energia liikumine on piiratud. Kehad on energianäljas ja lagunevad.

Otsesõnu, ühiskond õpetab oma reegleid, varjates fakti, et nende reeglite järgimine ei aita inimesel säilitada ei vaimset ega füüsilist tervist ega paku ka rahulolu. Samuti jätab ühiskond nimetamata, et kui inimene teab ja järgib planeedi reegleid, siis pole talle enam ühiskonna reegleid vaja, sest teistsuguse regulatsiooni abil saavutatakse tunduvalt edukam ja alahoidlikum tulem.

Ainus mida see piiramiste kogum teeb, on laveerimisvõimaluste kätte näitamine tarkadele ja alatutele või tugevatele ja rumalatele ning võimaluste kaotamine naiivsematele või nõrgematele. Mille tagajärjeks on hulk mitte hakkama saavaid ja haigeid inimesi, kes ei oska ei abi otsida ega ennast aidata, sest nad lihtsalt ei tule selle pealegi, et paljud asjad peaks teistmoodi käima.

Planeedi reegleid ühiskond paraku ei õpeta. Mõnedes terve mõistusega mõtlemisvõimeliste vanavanematega peredes on osaliselt säilinud teadmine mõnedest Terra reeglitest, aga põhjendusi ei mäletata enamasti sealgi. Ja nende reeglite järgimine on muutunud rituaalseks, mitte põhjuslikuks.
Elu Reeglid jagunevad mitmete valdkondade vahel. Iga reegel, mida ei järgita, toob kaasa oma õppetunnid ja probleemid. Ma teen lühiülevaate kõige põhilisemate hulgas.

TERRA BAASREEGEL. 20.nov.2015
SUGUDEPÕHISED REEGLID. 20.nov.2015

Reede, 7. august 2015

KEHAGA JA KEHATA SIIN PLANEEDIL



Mis on surm?
Mis on elu?
Mitu korda me elame?
Mis teha vaimudega?
Mis vahet on kummitusel ja vaimul?
Palju neid kehata tegelasi siin siis ringi jookseb?
Kes aitab mul neist vaimudest jagu saada?

Järjekordne teema: aidake, mul on majas veel keegi. Ja sellele järgnev lõputu arutelu, et kas see keegi on hea või halb, kuidas teda lepitada, minema saata, ära ajada, ohutada, äkki üldse ära kolida jne. Ajab hulluks. Kogu teemaarendusest kostab minu jaoks läbi ainult üks noot – me ei tea, mida me räägime ja millest me räägime, aga me kordame seda, mida me oleme juba kuskilt kuulnud. (Aga kas see kuuldu ka tõele vastab…?)

Mis siis ikkagi on mis?
Ja mida selle millega peale hakata üleüldse?
Ja mis see miski minule teeb?

Laias laastus jagunevad igasugused olevused siin planeedil kaheks: füüsiliste kehadega ja ilma füüsiliste kehadeta olevused. Füüsiliste kehadega olevuste alla kuuluvad kõik kehastunud tegelased. Vahet pole, kas ta on taim, loom, lind, kala, seen, vetikas, putukas, inimene või elementaal. Just, ka elementaali, kui ta suvatseb asustada näiteks meie telefoni mingit osa, jõge, järve või kivi, tuleb lugeda kehastunuks ja seda asja, mille sisse ta on kolinud, tema kehaks. Neid ei tohi lugeda ilma kehata nähtamatuteks olevusteks, sest sel sissekolinud ajal nad töötavad parajasti läbi just seda energiat ja ehitavad omale just sellise energia läbilaskmiseks vajalikku osa. St teevad seda, mida kõik kehastunud tegelased siin planeedil peaksid tegema – arenevad. 

Seega, allikavaim, puuvaim, lutikas, kass, tomat, elevant, tammepuu ja sussivaim on kõik reaalsed tegelased oma arenguteel, kelle poole pole vaja palvetada, keda pole vaja kummardada, kellele pole vaja ohvreid või ande viia. Ja kellelt pole mõtet paluda energiat, väge ja muid selliseid asju. Sest tema arengutee pole veel jõudnud niikaugele kui meie oma ja järelikult tema arengutase on madalamal. Küll aga võiks neisse kui kaasteelistesse suhtuda viisakalt ja neid ilma vajaduseta mitte kahjustada – eesmärgipärane kasutamine neid ei kahjusta, vaid annab arenguks vajaliku kogemuse, mis oligi kehastumise põhjuseks üldse.

Selliste kaasteeliste poole võib pöörduda ja paluda neil endale võtta mõni kuhjake juba kasutatud energeetikat, haigust, ebameeldivusi, jamasid, jne. Oma arenguteel kaugemale jõudnud tegelase poolt antud asjad on temale ainult toeks ja ei kahjusta teda, vaid toidavad või aitavad õppida.  Samas ei tohi unustada, et redis ja kodusiga on kehastunud täie teadmisega, et nad süüakse ära ja see on osa nende arengust. Etapp, mis on vaja läbi käia, et nad kunagi hiljem teaksid, et toiduga ei mängita ja et niikaua, kuni nad pole ära söödud, vajab ka see osa hoolt. Need loomad, kes sünnivad puuri pandud vanematest, on valinud sellise kehastumise vabatahtlikult ja vajavad kogemust kas puuripapagoi või kasvanduse krae-rebasena. Ja lutikas õpib ellujäämist olenemata asjaoludest – teejupp, mis meil paljudel on läbi käimata jäänud, tundub.

Füüsilisse inimkehasse kehastuvate tegelaste spekter on väga lai. Inimkeha kui selline ei ole aga see asi, millena me teda oleme harjunud mõistma – teadvuslik elu üksus. See on elu kandja minimaalselt teatava arengutasemega algete jaoks. St terminoloogiliselt korrektne oleks kasutada mõistet bioskafander. St see on asi, mida kasutavad erinevad tegelased, et siinses keskkonnas tegutseda,  reaktsioonidesse minna, mitte kahjustuda väliskeskkonna mõjurite läbi ja kulutada minimaalselt energiat omaenda olemi terviklikkuse säilitamiseks. Sinna nimekirja kuulub siia loodud 4 loodusrassi, 4 ühiskonnarassi, mis mõlemad on kunsttekkelise päritoluga, 12 avaruumirassi, mis on loomulikud, kuid kõrgema arenguüksuse päritoluga, ja väike osa kohaliku baasi esindajaid, kelle põhjal see bioskafander loodi. Selle nimekirja ühte või teise üksusesse kuuluvad kõik need siiriuslased, hallid, reptiloidid, deemonid, inglid, goauldid, jne. St see on seltskond, kellel on ametlikult lubatud olla siin, Terral, omada personaalset füüsilist keha ning siia pidevalt ja korduvalt kehastuda, et areneda. Neid ei nimetata tulnukateks. Ja see seltskond ei kooberda siin ringi mingite muude ja teistsuguste kehadega kui inimkeha nimeline bioskafander. 

Füüsilist keha kasutavad lisaks ka veel mõned sellised tegelased, kes seda ise ei oma – seestajad. Olevused, kellele ei ole selle planeedi elamise struktuuris kohta ette nähtud ja sellisena ei ole nad kehastunud, vaid on keha omale varastanud. Kunagi ammu murdis siia üks seltskond neid sisse ja siin nad nüüd on - väga rasked tegelased, kes kontrollivad emotsioone, omamata mingitki eesmärki ja tahet. Nende energeetika on nii võõras, et meie maises mõistes on neid olevusi liikuma panevad jõud meile mõistetamatud. Õnneks on neid üsna vähe. Neid võib leida kohtadest, kus on koos laibad ja teadus – anatoomikumid, surnukuurid, kohtumeditsiin. Need on ka kohad, kus nad oma tulevasi toitjaid varitsevad. Kuna surnuaedades teadust pole, siis seal neid ei ole. Üldjuhul eelistavad nad omale kasutuseks võtta inimkeha.

Seestajate vastu oskab hästi võidelda katoliku kirik oma ekssortsismiga – juhtum, kus see tegevus on omal kohal (muudel juhtudel on ristiga vehkimine ja pühavee piserdamine puhas sigadus). Selle tegevuse tulemusel eelmainitud olend ei sure, vaid lihtsalt läheb minema. Isegi lihtne meieisapalve korduv lugemine (kui rituaalmaagiline tegevus) võimaldab neid eemale hoida, st seestamise katset ära hoida. Aga need pole deemonid kellena neid tavaliselt kujutatakse. Kõige tõepärasem nende tegelaste kirjeldus on india usundeis, kus neid nimetatakse rakašadeks

Nemad on siin tõelised kontvõõrad – pea ainus seltskond, keda võib nimetada tulnukateks. Kasutatav keha ei ole ainult nende oma – nad „lisavad“ end mõnele juba asustatud elusale inimkehale. Nende poolt kontrolli alla võetud, seestatud keha ei pea muutuma märatsevaks hulluks, vaid võib väga edukalt muutuda ka alati naeratavaks väljapeetud käitumise ja sätitud reaktsioonidega kõrgseltskonnadaamiks, põlevate silmadega fanaatikuks või tahtetuks tühjaks kotiks. Kuna rakašat tappa on maises mõistes pea võimatu, siis kasutas kristlik kirik seda fakti edukalt ära ja hirmutas sellega inimesi, pakkudes kaitseks ristimist. Paraku ristimine seestamise eest ei kaitse. Lohutuseks mainin, et kuigi neid siin tappa ei saa, on leitud võimalus nende minema toimetamiseks Terra regioonist, kui mõni kätte saadakse.  Varem seda võimalust polnud.

Siis on olemas üks seltskond tegelasi, kes esinevad kehatutena, kuid kellel on korralik füüsiline keha täitsa olemas – luupainajad ja poltergeistid. Kogu mitmesugustes infoallikates levitatav info nende koha pealt on väga vale, kuna nende nähtuste tekitajatena kujutatakse alati mingeid väga keerulisi vaimolendeid.

Luupainaja ei ole tegelikult vaimolend, vaid konkreetne füüsiline tegelane, kes sõna otseses mõttes ei julge näole enda, aga tahaks kangesti. Ja vaadata. Ja mitte ainult silmadega vaadata, vaid ka kätega vaadata ja väikseimagi võimaluse korral mõne kohaga veel. Aga ei julge, isegi silmadega avalikult vaadata mitte. See tähendab, luupainaja taga on puhas seksuaalne iha, kirg. Selline, millele lisandub veel meeletu allasurutus, tagasihoidlikkus, ülimadal enesehinnang vm sarnane nurka seinavärviks liigitav olek. 

Tavaliselt on painaja mingis mõttes absoluutselt ebasobiv partneriks painatavale. Küsimuseks on kas vanus, seisus, haridus, seotus, tervis, tuntus, sugu vm väga tugevalt poolusteks lahutav faktor. Samas võib selline faktor olemas olla ka ainult painaja peas, kes seda mittesobivust ette kujutab endale. Luupainaja sugu ega muud parameetrid pole määratud, st see võib olla ükskõik, mis soost ja ükskõik, millise seksuaalse orientatsiooniga ükskõik, mis vanuses isik.

Preventiivset kaitset pakub pihlakapuust lõigatud oksajupp (ideaalis 4 tk) voodis madratsi all kõigis servades. Otseseks lahendamiseks on vaja painajaga rääkida. On vaja suuta rääkida luupainajaga, kui see peale tuleb, ükskõik mida. Aga on vaja ka välja selgitada, kes painamas käib ja reaalselt selle inimesega rääkida. Luupainaja ei ole kunagi keegi ebareaalne tundmatu kusagilt kaugelt, vaid reaalne isik, kellega on vähemalt korra füüsilises elus kas kohtutud, pilk või sõna vahetatud, ta on kusagil taustal igapäevaselt või muu selline asi. Üldjuhul on painaja seksuaalselt süütu või on tema mõtlemine nii naiivne, et isegi juhul, kui ta elab tormilist elu, jääb tema energeetiline seksuaalsus süütuks. 

Poltergeist on noore naise allasurutud oleku/tahte vallapääsemine. St noor naine/neiu/tüdruk, kes on allasurutud olekus ja kel loomupäraselt natukenegi väge, käitub mingil hetkel nagu vedru – lihtsalt viskab lahti. Selle käigus rebeneb tavaliselt lahti mõni tema energeetika osa, mis siis haagib üleliigse rakendamata väe endale sappa ja majandab ringi kuni kaasavõetud vägi otsa saab. Seda võib toimuda korduvalt, kui midagi ette ei võeta ja noorel daamil oma väge õigesti rakendada ei lasta või teda selleks ei suunata. Daamiga on vaja tõsiselt rääkida ja saada ta rääkima, et mis on see, mis teda ahistab ja alla surub ja siis vaadata, mis sellega ette võtta lahendamiseks. Oleku parandustööde käigus on kindlasti vaja kokku korjata lahtirebenenud energeetika osad, sest muidu hakkavad tütarlast varsti kimbutama erinevad tõved.

Algega mittekehastunud tegelastel ei ole keha niikaua, kuni nad uuesti kehastuvad. Siis muutuvad nad tavalisteks inimkehas tegelasteks. Ülejäänud seltskonnategelased füüsilist keha ei oma, ei enda oma ega varastatut, ja neid saab omakorda jagada algega ja algeta olenditeks.

Algeta olendite alla kuulub suur kuhi kõikvõimalikke planeedi abivaime, kes ei oma määratletavat arengutaset, kuid kelle keerukuse aste ja järelikult toimetamisspekter on samas skaalas planeediga. St, nad on keerulised ja järelikult võimekad. See on seltskond, keda saab panna enda heaks tööle, põhiliselt õpetajate, juhtide, otsijate, märguandjate vm sellistena. Sellesse seltskonda kuuluvad muude hulgas ka päkapikkude, kuradikeste, orbide ja hällidena tuntud tegelased. 

Selleks, et vastavat olendit enda heaks tööle panna, on vaja olend kutsuda ja talle tõestada, et ollakse arenguteel tõsiste kavatsustega, omatakse juba mõningast taset ja ollakse arusaamisel, milline võiks olla kutsutava roll. Kui kutsutavale kõik tingimused sobivad, siis asub ta tööle väikese energiaeralduse eest. Igasugune ohverdamine jms on kurjast. Kui tingimused ei sobi ja kutsutav ei tule või keeldub, on kutsega või kutsujaga midagi valesti.

Algega füüsilise kehata olendid jagunevad loomulikeks ja kunsttehislikeks. Kunsttehislikud algega vaimolendid luuakse mingi alge baasil millegi tegemiseks – eesti mütoloogiast on tuntud kratt, mujalt  maailmast näiteks golem. Neil juhtudel  luuakse algele juurde energeetiline keha, kuid vahel võib luua ka füüsilise. Sama meetodit on kirjeldatud ka kui inimese loomist Eedeni aias, ainult et siis oli loodud keha ainult füüsiline. Seega on meie bioskafander algselt kunstlikult loodud asjandus.

Kunsttehislikud algega olendid on üldjuhul teatavates piirides (ja mitte absoluutselt) ohutud ainult oma looja jaoks, kuid mitte ülejäänud maailma jaoks. Kuna nad on algega, siis on nad arukad, kuigi nende tegevust on kunstlikult piiratud mitmesuguste keeldude ja käskudega looja poolt. Üldjuhul neil puudub füüsiline keha, kuid mitte alati. Kuid nad püüavad, ükskõik, mis nõksuga, sellest kehast ja kohustusest pääseda. Sellise eesmärgipüstituse juures nad võivad kahjustada keda iganes.

Algega loomulikud vaimolendid jagunevad sellisteks, kes mitte kunagi ei kehastu siin mitmesugustel põhjustel ja nendeks, kes on seotud füüsilise keha lubadusega. Mittekehastuvate hulgas on mitu kõrgemat rassi, kes end inimtegevusse üldiselt ei sega. Vahel haruharva nad siiski võtavad mõne kehastunu oma kaitsta ja juhtida, aga seda juhtub tõesti sajandis paar korda ja see sõltub puhtalt nende endi tahtest ja äranägemisest – mõjutada neid ei ole võimalik. Selle seltskonna hulka kuuluvad majavaimud, peninukid ja veel mõned. 

Füüsilise keha lubadusega olendid jagunevad kehata tegutsejateks, veel mitte kehastunuteks ja juba surnuteks. Veel mitte kehastunud olenditest tavalisimad on vaimud. Näiteks kunstliku viljastuse protsessi käigus tõmmatakse nullist välja persoon, kui katseklaasis viljastatakse munarakk, ja antakse sellega elu lubadus. Ühe viljastamise jaoks tehakse mitu sellist viljastatud munarakku, millest siis inimesele siirdatakse kõige tugevam või kõige tugevamad. Ülejäänud rändavad prügikasti. 

Kui abordi käigus ema eraldab lootele lahkumiseks energia, nii et see saab edukalt siirduda tagasi nulli, et sealt uuele ringile minna, siis katseklaaside prügikasti minekul keegi seda energiat ei eralda. Siia jääb kinni hulgaliselt algeid, kel pole füüsilist keha, et siin midagi teha ja pole ka piisavalt energiat, et nulli tagasi minna. On alge ja selle vaimuosa, süütu ja puhas vägi. Samas, see vägi võib muutuda vägagi hirmsaks, kui ta siia kinni tiksuma jätta. Vahepeal oli neid vaimolendeid siin tuhandeid.

Sarnane vaimolend võib tekkida ka juhul, kui rase naine sureb raseduse ajal nii kiiresti, et ei jõua lapsele eraldada nulli siirdumiseks vajalikku energiat. Siis jääb loote energiakeha siia kinni ja vajab eraldi siit minema toimetamist nagu ka muud puhtad vaimud.

Kehata tegutsejate hulka kuuluvad mitmed tegelased, kes kõik aeg-ajalt kehastuvad füüsilistesse kehadesse, kuid kes kehastumiste vahel on avalikkusele tuntud kui peainglid ja deemonid. Mõlemal juhul on tegemist olenditega, keda on kindel arv, kes on väga kõrgelt arenenud ja omavad püsivat positsiooni Terra energeetilise struktuuri järelvalves kui haldurid

Nende positsioon on nii oluline olnud, et mitte üks religioon ei ole suutnud neid maha salata ja korstnasse kirjutada. Pigem on tehtud tõsiseid võltsimisi ja kirjutatud need tegelased mingil kujul sisse pea kõikidesse religioonidesse kui nende religioonide lahutamatu osa. See ei vasta tõele. 

Termin „deemon“ on eksitav. Õigem oleks kasutada nende olendite kohta funktsioonipõhist nimetust „ressursihaldur“. Sõna „deemon“ tegelikult tähistab ise ühte suure energiaga loodusrassi esindajat, kes on täitsa legaalne, kehastub inimkehasse ja ei ole üldse „paha“. Sama eksitav on ka teine nimetus „peaingel“, millega tähistatakse struktuurihaldureid. Käibenimetused tulenevad ilmselt nende energeetilisest kujust, mida religioonid on hakanud kasutama muude asjade sümbolina. Kõik haldurid on oma päritolult 12 avaruumirassi esindajad.

Nende kumbagi puhul pole tegemist mingite „jumala saadikute“, „kaitseinglite“ või muu veel totramaga, vaid need on lihtsalt väga kõrgelt arenenud alged, kes aeg-ajalt kehastuvad meie hulka, et veel edasi areneda, soovijaid õpetada ja samas vaadata, mis me ülejäänud siin teeme. Ülejäänud ajal püüavad nad teha kõik, et kogu sellel hullumajapuhvetil siin oleks koht, kus seda hullumaja korraldada. Nad ei käi kedagi personaalselt potitamas ega lutitamas, vaatamata sellele, mida keegi püüab väita.

Kehata tegutsejate hulka võib lugeda ka kogu selle seltskonna, keda erinevad mütoloogiad ja religioonid kirjeldavad kui jumalaid ja jumalusi. Ka nende puhul on tegemist väga kõrgelt arenenud algetega, kelle normaalset päritolu ja kuuluvust reedab just seesama aeg-ajalt esinev „inimlik“ nõme käitumine, mis ei ole tihtipeale üldse mitte ülev. Aga nagu kõik me teised, teevad ka nemad oma kehastunud olekus vigu ja lollusi. Ja mõned teised kirjutavad need lollused üles ja jutustavad hardusega edasi, kuni keegi teeb asjast kultuse ja religioon mõneks ajaks ongi sündinud.

Üldiselt on sellel seltskonnal niipalju oidu, et nad oskavad oma füüsilise keha surma korral ennast piisavalt kokku korjata, et suuta minna vajaduse korral uuele ringile, aga mitte siia kinni jääda ja abi otsida. Tavaliselt. Mõne pisikese erandiga, nagu näiteks Prometheus. Tavaolekus teevad nad kehastuste vahel oma nähtamatut tööd. Ja jälle, nad ei ole kellegi personaalsed lapsehoidjad, kui just pole tegu väga olulise „lapsega“, näiteks ühega nende hulgast või halduritest.

Juba surnud persoon peaks siit lahkuma tagasi neutraalsagedusse, et teha inventuuri tehtu ja tegematajäänu osas ja valmistuda järgmiseks tulekuks. Paraku paljud on nii hoolega elanud ja korralikult ühiskonna „hüvesid“ nautinud, et neil võib äraminek muutuda võimatuks üsna pikaks ajaks. St, nad küll surevad füüsiliselt, kuid nende energeetika jääb siia ripakile. Olukord, mis neile tegelikult ei sobi. „Tegelikult“ sellepärast, et enne füüsilise keha maha jätmist enamus neist mõtleb teistmoodi, aga pärast surma saadakse väga kiiresti aru, et see oli räme viga ja hakatakse siit minema tahtma.

Olukord, mis võib nende jaoks olla paras lõks, sest tahaks küll ära, aga nad on millegipärast siia seotud. Tavalisemad põhjused on, et energeetika on nii lõhutud laiali, et taaskehastumiseks puudub piisav komplektsus, surdud on nii äkitselt, et ei jõutud teha energia ülekannet äraminekuks või ollakse mingi nõksuga siia kinni monteeritud. 

See on seltskond, kes hakkavad kehastunuid kiusama ja kummitama. Tegevus, mis ei ole oma olemuselt mitte suunatud kiusatava vastu, vaid on sõna otseses mõttes abipalve. Kui küsimus on vaid puuduoleva energia hankimises, siis võidakse seda küsida kõigilt. Muudel juhtudel pöördutakse ainult nende poole, kellele esitatav palve on jõukohane täita. Seda oskavad kõik kehatud hästi eristada. St kummitus kummitab selleks, et siit minema, nulli saada. Mitte selleks, et elavaid kiusata, aidata või muud sarnast.

Seega siia võivad jääda äkksurmade ohvrid, lollide lubaduste andjad, ülitugeva emotsiooni all kannatajad, Terra seaduste vastu eksimise tulemina oma energeetika lõhkunud inimesed, katoliikliku viimase võidmise saanud, jm. Ja nüüd käivad kõrvad lontis ja paluvad mahajääjate käest abi selle eest, et olid elus olles rumalad. Selle seltskonna aitamine siit minema on omamoodi tulus tegevus: õhk saab puhtamaks, keegi saab inventuuri tegema, kuskile tekib rahu ja lõpuks saab teenepank suure hunniku ressurssi, sest see minemaaitamine on Terra poolt väga hästi tasustatav tegevus. Sama kehtib ka vaimude koha pealt.

Eraldi seltskond on need, kes on küll füüsilise kehaga, aga kelle energeetika hakkab meenutama juba midagi muud. Siia kuuluvad Hawaii kahunade poolt tehtavad elavad laibad, st persoonid, kes on juba korra füüsiliselt surnud, kuid kes uuesti seotakse jäigalt, ilma omapoolse tahteta oma keha külge ja muudetakse orjaks. Sarnased elukad on ka Ghana ja Haiiti woodoo praktikate tulemina tekitatavad zombid – keha on, aga energeetikast on ainult osa. Elus ei ole, aga ka surnud ei ole. Tervikuks ei saa, ära minna ei saa, aga ka kummitada ei saa, et abi paluda. Neid on tegijal võimalik kasutada kõigeks, sest neil puudub oma tahe ja mõõdupuudesüsteem, mille alusel anda hinnanguid ükskõik millele.

Arenenud maailmas on seda tüüpi nähtus ilmselt kadedust tekitav, sest on leiutatud praktikad, mis muudavad elava inimese ilma suremata suhteliselt zombiks, kuna kas nö lasevad tal energeetika kokku ühtlaseks massiks või lõikavad osa energeetikast ära. Tuntuimad on auratransformatsioon, mis lõhub aurakihtide vahelised eraldused ning muudab aura jäigaks, ja vabastav hingamine, mis koos probleemidest vabastamisega vabastab ka suurest osast loomulikust energeetikast.

Lisaks on terve kuhi veel igasugu muid tegelasi, kes kah nime ja olemuse selgitamist vajaksid. Näiteks haldjad. Selle nimetusega on hakatud kutsuma tervet hulka erinevaid tegelasi. Osad neist on mitmesugused elementaalid ehk madalaimal arengutasemel olijad, ja osad erinevad Terra abivaimud, kes on ilma algeta ehk siis, kes ei tegele arenemisega. Mõiste ise on selle koha peal ekslik, sest tähistab hoopis ühte inimkehas läbitavat arenguastet, mis oma sisult kinnistab arengu läbi saamise ja valmistab ette selliseks arenguks, kus peab ise hakkama oma vajadusi rahuldama ja mitte enam teistest sõltuma.

Kõik muud tegelased liigituvad samamoodi mõne eelpoolnimetatud grupi alla, aga üles lugeda neid ei jõua. Kõik nad on loomulikud, st neis pole midagi üleloomulikku. Kõik nad on keegi või midagi. Kui teada, kes nad on, siis on võimalik käituda nendega ka õigesti: elaval lasta areneda, kehata tegutsejal lasta teha tema tööd, juba surnul või veel mitte kehastunul aidata neutraali minna, abivaimud tööle panna ja tulnukatest võimalikult kaugele pageda.

Saatanat ega kuradit sellises mõistes, nagu levinud on, ei ole olemas. On ainult ühiskond ja seda käigus hoidev persoon, tulnukas, kes on poollegaalne siin ja ei näe üldse saatana moodi välja. Füüsilist keha ta ei oma ja isiklikku energiat tal ei ole. Ta juhib ühiskonda läbi indiviidide alateadvuse, kujundab avaliku arvamuse. Kardab tõde ja planeedi reegleid. 

Aga see, mida inimesed kardavad, on surm. Kas tasub? Surm on bioskafandri või teisisõnu keha toimimise lakkamine. Olem ei saa enam minna reaktsioonidesse, muuta ja muutuda, õppida. Ta saab küll laguneda osadeks või vastupidi, oma osi tagasi saada, kuid ta ei tee asju aktiivselt (välja arvatud kehata tegutsejad). Surmahetk on see koht, kus laguneb kõik see, mis ei ole lõpuni õpitud. Olemil on veel mingi aeg enda osade kokku korjamiseks, erineval arengutasemel erinev aeg – inimesel 40 ööpäeva. Siis lahkub ta neutraali, et minna uuele ringile. Lühem lahkumisaeg on võimalik, pikem ei ole normaalne – siis võib juba rääkida siia kinni jäämisest.

Elu on õigus kasutada keha, et minna reaktsioonidesse, õppida ja areneda. See on kõige ihaldatavam õigus ja luba siin Terra regioonis kõikide olemite jaoks, keda on tohutult palju. See on ka põhjus, miks tekib pahameeletorm, kui keegi on kelleltki selle õiguse ära võtnud jõuga. See on ka põhjus, kui kurvastavad vanemad, kelle laps sureb – nad ei suuda aru saada, et seda õigust ei kasutatud nende arvates lõpuni. 

Teine põhjus on, et me ei mäleta tavaliselt seda, mis eelneb sünnile. See tekitab tunde, et meid ei olnud enne. Oh, oli küll. Korduvalt. Palju-palju kordi. Elu inimkehas tähendab igaühe jaoks kõigepealt tuhandeid elusid elementaalina, siis tuhandeid elusid taimena, siis tuhandeid elusid loomana, siis tuhandeid elusid inimesena, kes areneb läbi saamise (praegu nimetatakse analoogseid tegelasi pagulasteks), siis tuhandeid elusid inimesena, kes suudab oma vajadused ise rahuldada, jne. Me lihtsalt ei mäleta seda. Aga kui tahame, siis hakkame ka seda mäletama.

Teisipäev, 30. juuni 2015

KKK - SOOVIMISE TEHNIKA täiendatud 07.12.15, muudetud 01.06.16

Mis vahe on unistusel, soovil ja tahtel?

UNISTUS on väga kauge, mitte kunagi täituv suur ja vähemalt natuke ebatõenäoline soov. Unistamine ei pane liikuma mitte ühtegi jõudu, et see unistus täituks. Küll aga aitab ette kujutada seda, mida on vaja teha järgmise sammu astumiseks teel oma unistuse täitumise poole.

LOOTUS on soovi, unistuse, tahte, kohustuse, vajaduse või mingi olukorra või oleku kirjelduse vaatlemine ja sellega kaasnevate emotsioonide läbielamine, mis kulutab energiat. Sellisena on ta mõttetu ja äärmiselt salakaval energiasööja, kuna ei toimu midagi. Me vaid kulutame tühja energiat, millega me midagi ka reaalselt teha võiksime.

VAJADUS on olukorra kirjeldus mingil hetkel – „mul on vaja“. Selle väljendamine ei kohusta mitte ühtegi jõudu, ei sisemisi, välimisi, ühiskondlikke ega looduslikke tegema midagi selle vajaduse täitmiseks. Küll aga on abiks oma soovi või tahte väljendamisel, andes selge pildi sellest, kuidas ennast orienteerida.

SOOV on oma vajaduse rahuldamise püüd ühiskonna jõuga – „ma soovin“. Selle väljendamine ei haara kaasa kübekestki enda jõudu, vaid sõltub 100% ühiskonna jõust. St kui kusagil on jõude, mis ülearu ja on nõus selle soovi täitumisega ja võimelised sellele kaasa aitama, siis toimub soovi täitumine või täitumisele lähenemine. Kui selliseid jõude pole, siis soov ei täitu.

PALVE on soovi alaliik, kus toimub vajaduse rahuldamise püüd ühiskonna jõuga. Erinevalt soovist, kus küsitavat küsitakse tervelt ühiskonnalt, on palve puhul tegemist pöördumisega mingi ühiskonna osa poole. Pöördutavaks on näiteks mõni ingel, jumal, haldjas vm selline, kes seotud ühiskonna või planeedi mingi osaga ja järelikult saab kasutada ka vaid selle osa jõudu, kui tal peaks millegipärast olema soov see palve rahuldada.

TAHE on oma vajaduse rahuldamise püüd iseenda jõuga – „ma tahan“. Selle väljendamine mobiliseerib enda sisemise jõu, mis hakkab kooskõlas planeedi jõuga tegutsema väljendatud tahte täitmiseks vajalike olukordade loomise, sammude astumise ja tingimuste tekitamise suunas. Tahtena väljendatud vajaduse täitmise aeg sõltub sellest, kui keerukas on vajalik põhjus-tagajärg ahel, mis selleks on vaja koostada ja sõltub väga palju tahteavalduse kui sellise olemusest. Tahet peab väljendama alati kindlas kõneviisis.

TAOTLUS on oma tahte väljendamine mittekohustavas vormis. St kasutatakse kas tingivat kõneviisi või ebamäärast kõnepruuki. St realiseerumine sõltub sellest, kui täpselt mingid energiad kattuda saavad, st juhuslikkuse võimalus on väga suur.

KOHUSTUS on kellegi poolt peale pandud või vabatahtlikult võetud välise tahte poolt tekitatud vajadus midagi teha – „ma pean“.  Sellisel juhul on tekkinud olukord, kus vajalik tegevus on küll dikteeritud, aga energiaressurss tuleb leida endal omaenda isiklike varude hulgast või see tegevus delegeerida kellelegi muule. See, kas kohustuse täitmise eest tasutakse hiljem või mitte, ei muuda kohustuse kui sellise olemust: see on kellegi teise asi, mida mina pean tegema.

Mida ma tohin teisele tahta või soovida?
Soovida või tahta tohib ainult iseendale. Mitte kellelegi teisele midagi soovida või tahta ei tohi, välja arvatud otsesed õnnitlemistega seotud soovid. Teisele ei või tahta ei seda, mis on teisele kahjuks ega ka seda, mis on kasuks. Teisele tahtmine on alati karmaline tegevus, olenemata soovi iseloomust.
Kui minna nõia või kellegi muu juurde sooviga, et nõia tegevuse/abi tagajärjel keegi teine neetud saab, või panna see teine midagi tegema, näiteks armuma, siis põhjus-tagajärg-seaduse põhjal saavad karistuse nii tahtja kui teostaja. Arvestades nõia suurt kogemust, suudab ta tavaliselt suurema osa oma karistusest tahtja kaela veeretada.
Kui keegi teine on vajadusega, aga ei oska sellega midagi peale hakata, siis võib teda õpetada, kuidas oma vajadust rahuldada tahtmise aktiveerimise teel. See on avaruumi poolt lubatud tegevus.

Kuidas ma pean oma tahte sõnastama?
Tahe või soov peab olema alati väljendatud ilma eituseta. St mitte „ma ei karda“ vaid „olen julge“. Nii nagu alateadvus ei kuule eitavaid vorme, nii ei kuule eitavaid vorme ka suured jõud. Kui me kasutame oma tahtmiste juures eitavat vormi, siis jõud kuuleb sedasama, ainult eituseta ja annab siis küsitu. Eelneva näite puhul siis suurendab hirmu. Sama reegel kehtib koolieelse lapse kasvatuses.
Samuti peab asi olema sõnastatud võimalikult üheselt mõistetavalt ja samas minimaalselt võimalikke tingimusi kaasates. St kõik, millest on võimalik vähegi loobuda, peab sealt tahtmise väljendusest välja jäetud olema, kuna iga tingimus kitsendab kanaleid ja vähendab võimalusi saada küsitu ning pikendab soovitu saamise aega.

Aga kui ma ikka kuidagi ei saa seda, mida ma küsin, siis mis on valesti?
Mõttetu on küsida vahendit millegi saavutamiseks, sest vahendid ja tööriistad ei ole püsiv eesmärk ja sellised soovid on võimalike vaenulike jõudude poolt kergesti põhja lastavad. Küsima peab seda, mis on eesmärk, ükskõik kui jabur see ka poleks meie arvates.
Kui küsijal on mingi teema koha pealt olemas kas peidetud või avalikud hirmud või muud laadi blokeeringud, siis tavalisest küsimisest ei piisa, vaid tahteavalduse lõppu on vaja lisada fraas: „olenemata asjaoludest ja tagajärgedest“. Nüüd tekib kohe küsimus, mida paha see asi kaasa võib tuua, unustades kibekähku ära, et ka palgapäev on tagajärg – töö tegemise tagajärg. Seega, see fraas on vaid müürilõhkuja ja sillaehitaja funktsioonis, et kuidagi saada mööda meie oma siiani toimuvatest lollustest. Ja need lollused toimuvad siiani kogu aeg edukalt edasi – muidu poleks vaja olnud küsida, vaid see küsitav oleks juba ammu käes.

Mida ma veel pean igasuguste soovimiste juures silmas pidama?
On asju, mida on väga raske saada, st nende saamiseni läheb ilmatu pikk aeg. Sinna alla kuuluvad ennenägematud asjad ja soovijale mitte ette nähtud asjad.
Näiteks, kui mõni mees tahab endale naist teiselt planeedilt, siis üks võimalik lahendus on see, kui rase naine orgunnitakse kuidagi kuuraketti ja siis ta sünnitab seal Kuu peal ja tuleb titega tagasi. Siis see titt kasvab veel vähemalt 15 aastat ja hakkab varsti naise nägu minema. Arvestades praegust kosmoseprogrammide olukorda on järelikult üldse võimalik niisuguse naise tekkimine umbes 20 aasta pärast ja seda ka siis, kui emake Maa sipleb, mis hirmus. Ja see on alles võimalus, mitte konkreetne asi.
Seega on targem jääda mõistuse piiridesse.

Keda ma pean tänama, kui soovitu saan?
Kui soovisid, siis täna ühiskonda, sest kuskil tema sees oli jõud, mis aitas.
Kui palusid, siis täna seda, kellelt palusid, sest tema heasoovlikkus oli see, mis aitas.
Kui tahtsid, siis pole vaja tänada kedagi, sest enda tänamine on silmakirjalikkuse tipp.

Mis ma siis teen, kui selgub, et see, mis ma sain pole üldse see, mis ma tahtsin?
Võta vastu, mis said, isegi siis, kui asi on täitsa vale. Vaata sellele otsa ja mõtle hoolega järele, mis valesti läks, millise vea sa tegid oma soovi või tahet sõnastades. Võib-olla tuli viga sisse juba vajaduse kirjelduses? Tee endale ette puust ja punaseks, mismoodi asi tegelikult peaks olema ja kuidas seda saada. Siis täna seda, mis valesti tuli, selle eest et ta tuli, lase ta lahti ja saada tagasi. Sellega kaasneb pisuke väsimus. Puhka ennast välja ja siis küsi uuesti, seekord juba õigesti.



Mis on muutunud soovimiste/tahtmiste olukorras?
Kuna planeedi ja ühiskonna energeetilistes struktuurides on toimunud tõsine muutus – vana ühiskonnamudel lagunes, siis sellega kaasneb palju mitmesuguseid muutusi alates tühjast, seisakuperioodist paljude inimeste tegemistes kuni mitmesuguste haiguste ägenemiseni või vaibumiseni.
Seega peab ka oma soovimiste-tahtmiste sõnastamisel olema hoopis teistsuguse häälestusega.
  1. Kõigepealt on vaja sõnastada oma Vajadus. Kuulata end, vaadata, mida on vaja, kompida oma emotsioone, tajusid, rahulolusid ja rahulolematusi ning lähtuvalt sellest sõnastada see Vajadus.
  2. Analüüsida seda Vajadust – et kas see vajadus on ikka Vajadus või on midagi muud. Näiteks, kui mul on kapis 5 punast kleiti ja ma arvan, et ma vajan veel ühte, siis see ei ole ilmselgelt vajadus, vaid kapriis. Kui need 5 punast kleiti on väikseks või suureks jäänud, siis tuleb nad kapist välja tõsta ja kas hoiule panna või ära jagada kellelegi teisele. Ja sel juhul on Vajadus selgesti näha. Kui kleidid on parajad, siis ei ole Vajadus.
Kui ma juhtun olema meesterahvas, siis on mul ilmselgelt mingi kiiks ja sellisena ei ole see Vajadus tõsiseltvõetav. Välja arvatud siis, kui mulle tehti töö juures kohustuseks näiteks jõulupeol Lumivalgukest mängida või muud sellist. Ka see on siis tõsiseltvõetav Vajadus.
Kui ma olen naisterahvas ja mul pole kapis ühtki kleiti, siis mul on ilmselgelt Vajadus punase kleidi järele. Loomulikult kui ma paaniliselt ei karda punast värvi. Jne.
Seega tuleb teha põhjalik analüüs oma Vajaduse paikapidavuse või paikapidamatuse koha pealt, kusjuures hästi teadlikult.
Eriti oluline on analüüs töö, elukoha või suhte vahetuse Vajaduse või Tahte (vahel aetakse Tahe ja Vajadus segi omavahel) koha pealt.
  1. Püstita Eesmärk vastavalt Vajadusele, et sinu ja eesmärgi vahele tekiks Tee. Eesmärk on nähtavale toodud Vajadus. Eesmärk ei tohi olla Vajadusele mittevastav, siis ta muutub kättesaamatuks.
  2. Kontrollida, kas püstitaud Eesmärk on mulle kasulik. Vajadusele mittevastav Eesmärk on üldjuhul mulle kuidagi kahjulik. Vajadusele mittevastava Eesmärgi kättesaamise korral (igasugu ogaraid tublisid ju leidub!) tekib pikaks ajaks tühi tunne, sest Vajaduse puudumise tõttu asjal polnud Kohta, kuhu tulla ja see Koht tehti jõuga, lüües eelnevalt välja mingi vajaliku muu osa. Seega on Vajadusele mittevastava Eesmärgi püstitamine enesevägistamise üks erijuhtum ja eeldab enese lõhkumist.
  3. Sõnasta oma Tahe lähtuvalt Vajadusest ja selle täitmiseks püstitatud Eesmärgist. Tahe on Teel liikumise vahend, mis võimaldab Väel sinu kasuks toimetada, või ka Eesmärgi lähemale sikutamise vahend, olenevalt Olukorrast ja Eesmärgist. Tahte sõnastamine käib eespool kirjeldatud viisil, nagu ka varem.
  4. Usalda Väge, kes sinu Vajadusele vastavat Eesmärki lähemale hakkab nügima või selle saavutamiseks sulle võimalusi looma.