Teisipäev, 30. juuni 2015

KKK - SOOVIMISE TEHNIKA täiendatud 07.12.15, muudetud 01.06.16

Mis vahe on unistusel, soovil ja tahtel?

UNISTUS on väga kauge, mitte kunagi täituv suur ja vähemalt natuke ebatõenäoline soov. Unistamine ei pane liikuma mitte ühtegi jõudu, et see unistus täituks. Küll aga aitab ette kujutada seda, mida on vaja teha järgmise sammu astumiseks teel oma unistuse täitumise poole.

LOOTUS on soovi, unistuse, tahte, kohustuse, vajaduse või mingi olukorra või oleku kirjelduse vaatlemine ja sellega kaasnevate emotsioonide läbielamine, mis kulutab energiat. Sellisena on ta mõttetu ja äärmiselt salakaval energiasööja, kuna ei toimu midagi. Me vaid kulutame tühja energiat, millega me midagi ka reaalselt teha võiksime.

VAJADUS on olukorra kirjeldus mingil hetkel – „mul on vaja“. Selle väljendamine ei kohusta mitte ühtegi jõudu, ei sisemisi, välimisi, ühiskondlikke ega looduslikke tegema midagi selle vajaduse täitmiseks. Küll aga on abiks oma soovi või tahte väljendamisel, andes selge pildi sellest, kuidas ennast orienteerida.

SOOV on oma vajaduse rahuldamise püüd ühiskonna jõuga – „ma soovin“. Selle väljendamine ei haara kaasa kübekestki enda jõudu, vaid sõltub 100% ühiskonna jõust. St kui kusagil on jõude, mis ülearu ja on nõus selle soovi täitumisega ja võimelised sellele kaasa aitama, siis toimub soovi täitumine või täitumisele lähenemine. Kui selliseid jõude pole, siis soov ei täitu.

PALVE on soovi alaliik, kus toimub vajaduse rahuldamise püüd ühiskonna jõuga. Erinevalt soovist, kus küsitavat küsitakse tervelt ühiskonnalt, on palve puhul tegemist pöördumisega mingi ühiskonna osa poole. Pöördutavaks on näiteks mõni ingel, jumal, haldjas vm selline, kes seotud ühiskonna või planeedi mingi osaga ja järelikult saab kasutada ka vaid selle osa jõudu, kui tal peaks millegipärast olema soov see palve rahuldada.

TAHE on oma vajaduse rahuldamise püüd iseenda jõuga – „ma tahan“. Selle väljendamine mobiliseerib enda sisemise jõu, mis hakkab kooskõlas planeedi jõuga tegutsema väljendatud tahte täitmiseks vajalike olukordade loomise, sammude astumise ja tingimuste tekitamise suunas. Tahtena väljendatud vajaduse täitmise aeg sõltub sellest, kui keerukas on vajalik põhjus-tagajärg ahel, mis selleks on vaja koostada ja sõltub väga palju tahteavalduse kui sellise olemusest. Tahet peab väljendama alati kindlas kõneviisis.

TAOTLUS on oma tahte väljendamine mittekohustavas vormis. St kasutatakse kas tingivat kõneviisi või ebamäärast kõnepruuki. St realiseerumine sõltub sellest, kui täpselt mingid energiad kattuda saavad, st juhuslikkuse võimalus on väga suur.

KOHUSTUS on kellegi poolt peale pandud või vabatahtlikult võetud välise tahte poolt tekitatud vajadus midagi teha – „ma pean“.  Sellisel juhul on tekkinud olukord, kus vajalik tegevus on küll dikteeritud, aga energiaressurss tuleb leida endal omaenda isiklike varude hulgast või see tegevus delegeerida kellelegi muule. See, kas kohustuse täitmise eest tasutakse hiljem või mitte, ei muuda kohustuse kui sellise olemust: see on kellegi teise asi, mida mina pean tegema.

Mida ma tohin teisele tahta või soovida?
Soovida või tahta tohib ainult iseendale. Mitte kellelegi teisele midagi soovida või tahta ei tohi, välja arvatud otsesed õnnitlemistega seotud soovid. Teisele ei või tahta ei seda, mis on teisele kahjuks ega ka seda, mis on kasuks. Teisele tahtmine on alati karmaline tegevus, olenemata soovi iseloomust.
Kui minna nõia või kellegi muu juurde sooviga, et nõia tegevuse/abi tagajärjel keegi teine neetud saab, või panna see teine midagi tegema, näiteks armuma, siis põhjus-tagajärg-seaduse põhjal saavad karistuse nii tahtja kui teostaja. Arvestades nõia suurt kogemust, suudab ta tavaliselt suurema osa oma karistusest tahtja kaela veeretada.
Kui keegi teine on vajadusega, aga ei oska sellega midagi peale hakata, siis võib teda õpetada, kuidas oma vajadust rahuldada tahtmise aktiveerimise teel. See on avaruumi poolt lubatud tegevus.

Kuidas ma pean oma tahte sõnastama?
Tahe või soov peab olema alati väljendatud ilma eituseta. St mitte „ma ei karda“ vaid „olen julge“. Nii nagu alateadvus ei kuule eitavaid vorme, nii ei kuule eitavaid vorme ka suured jõud. Kui me kasutame oma tahtmiste juures eitavat vormi, siis jõud kuuleb sedasama, ainult eituseta ja annab siis küsitu. Eelneva näite puhul siis suurendab hirmu. Sama reegel kehtib koolieelse lapse kasvatuses.
Samuti peab asi olema sõnastatud võimalikult üheselt mõistetavalt ja samas minimaalselt võimalikke tingimusi kaasates. St kõik, millest on võimalik vähegi loobuda, peab sealt tahtmise väljendusest välja jäetud olema, kuna iga tingimus kitsendab kanaleid ja vähendab võimalusi saada küsitu ning pikendab soovitu saamise aega.

Aga kui ma ikka kuidagi ei saa seda, mida ma küsin, siis mis on valesti?
Mõttetu on küsida vahendit millegi saavutamiseks, sest vahendid ja tööriistad ei ole püsiv eesmärk ja sellised soovid on võimalike vaenulike jõudude poolt kergesti põhja lastavad. Küsima peab seda, mis on eesmärk, ükskõik kui jabur see ka poleks meie arvates.
Kui küsijal on mingi teema koha pealt olemas kas peidetud või avalikud hirmud või muud laadi blokeeringud, siis tavalisest küsimisest ei piisa, vaid tahteavalduse lõppu on vaja lisada fraas: „olenemata asjaoludest ja tagajärgedest“. Nüüd tekib kohe küsimus, mida paha see asi kaasa võib tuua, unustades kibekähku ära, et ka palgapäev on tagajärg – töö tegemise tagajärg. Seega, see fraas on vaid müürilõhkuja ja sillaehitaja funktsioonis, et kuidagi saada mööda meie oma siiani toimuvatest lollustest. Ja need lollused toimuvad siiani kogu aeg edukalt edasi – muidu poleks vaja olnud küsida, vaid see küsitav oleks juba ammu käes.

Mida ma veel pean igasuguste soovimiste juures silmas pidama?
On asju, mida on väga raske saada, st nende saamiseni läheb ilmatu pikk aeg. Sinna alla kuuluvad ennenägematud asjad ja soovijale mitte ette nähtud asjad.
Näiteks, kui mõni mees tahab endale naist teiselt planeedilt, siis üks võimalik lahendus on see, kui rase naine orgunnitakse kuidagi kuuraketti ja siis ta sünnitab seal Kuu peal ja tuleb titega tagasi. Siis see titt kasvab veel vähemalt 15 aastat ja hakkab varsti naise nägu minema. Arvestades praegust kosmoseprogrammide olukorda on järelikult üldse võimalik niisuguse naise tekkimine umbes 20 aasta pärast ja seda ka siis, kui emake Maa sipleb, mis hirmus. Ja see on alles võimalus, mitte konkreetne asi.
Seega on targem jääda mõistuse piiridesse.

Keda ma pean tänama, kui soovitu saan?
Kui soovisid, siis täna ühiskonda, sest kuskil tema sees oli jõud, mis aitas.
Kui palusid, siis täna seda, kellelt palusid, sest tema heasoovlikkus oli see, mis aitas.
Kui tahtsid, siis pole vaja tänada kedagi, sest enda tänamine on silmakirjalikkuse tipp.

Mis ma siis teen, kui selgub, et see, mis ma sain pole üldse see, mis ma tahtsin?
Võta vastu, mis said, isegi siis, kui asi on täitsa vale. Vaata sellele otsa ja mõtle hoolega järele, mis valesti läks, millise vea sa tegid oma soovi või tahet sõnastades. Võib-olla tuli viga sisse juba vajaduse kirjelduses? Tee endale ette puust ja punaseks, mismoodi asi tegelikult peaks olema ja kuidas seda saada. Siis täna seda, mis valesti tuli, selle eest et ta tuli, lase ta lahti ja saada tagasi. Sellega kaasneb pisuke väsimus. Puhka ennast välja ja siis küsi uuesti, seekord juba õigesti.



Mis on muutunud soovimiste/tahtmiste olukorras?
Kuna planeedi ja ühiskonna energeetilistes struktuurides on toimunud tõsine muutus – vana ühiskonnamudel lagunes, siis sellega kaasneb palju mitmesuguseid muutusi alates tühjast, seisakuperioodist paljude inimeste tegemistes kuni mitmesuguste haiguste ägenemiseni või vaibumiseni.
Seega peab ka oma soovimiste-tahtmiste sõnastamisel olema hoopis teistsuguse häälestusega.
  1. Kõigepealt on vaja sõnastada oma Vajadus. Kuulata end, vaadata, mida on vaja, kompida oma emotsioone, tajusid, rahulolusid ja rahulolematusi ning lähtuvalt sellest sõnastada see Vajadus.
  2. Analüüsida seda Vajadust – et kas see vajadus on ikka Vajadus või on midagi muud. Näiteks, kui mul on kapis 5 punast kleiti ja ma arvan, et ma vajan veel ühte, siis see ei ole ilmselgelt vajadus, vaid kapriis. Kui need 5 punast kleiti on väikseks või suureks jäänud, siis tuleb nad kapist välja tõsta ja kas hoiule panna või ära jagada kellelegi teisele. Ja sel juhul on Vajadus selgesti näha. Kui kleidid on parajad, siis ei ole Vajadus.
Kui ma juhtun olema meesterahvas, siis on mul ilmselgelt mingi kiiks ja sellisena ei ole see Vajadus tõsiseltvõetav. Välja arvatud siis, kui mulle tehti töö juures kohustuseks näiteks jõulupeol Lumivalgukest mängida või muud sellist. Ka see on siis tõsiseltvõetav Vajadus.
Kui ma olen naisterahvas ja mul pole kapis ühtki kleiti, siis mul on ilmselgelt Vajadus punase kleidi järele. Loomulikult kui ma paaniliselt ei karda punast värvi. Jne.
Seega tuleb teha põhjalik analüüs oma Vajaduse paikapidavuse või paikapidamatuse koha pealt, kusjuures hästi teadlikult.
Eriti oluline on analüüs töö, elukoha või suhte vahetuse Vajaduse või Tahte (vahel aetakse Tahe ja Vajadus segi omavahel) koha pealt.
  1. Püstita Eesmärk vastavalt Vajadusele, et sinu ja eesmärgi vahele tekiks Tee. Eesmärk on nähtavale toodud Vajadus. Eesmärk ei tohi olla Vajadusele mittevastav, siis ta muutub kättesaamatuks.
  2. Kontrollida, kas püstitaud Eesmärk on mulle kasulik. Vajadusele mittevastav Eesmärk on üldjuhul mulle kuidagi kahjulik. Vajadusele mittevastava Eesmärgi kättesaamise korral (igasugu ogaraid tublisid ju leidub!) tekib pikaks ajaks tühi tunne, sest Vajaduse puudumise tõttu asjal polnud Kohta, kuhu tulla ja see Koht tehti jõuga, lüües eelnevalt välja mingi vajaliku muu osa. Seega on Vajadusele mittevastava Eesmärgi püstitamine enesevägistamise üks erijuhtum ja eeldab enese lõhkumist.
  3. Sõnasta oma Tahe lähtuvalt Vajadusest ja selle täitmiseks püstitatud Eesmärgist. Tahe on Teel liikumise vahend, mis võimaldab Väel sinu kasuks toimetada, või ka Eesmärgi lähemale sikutamise vahend, olenevalt Olukorrast ja Eesmärgist. Tahte sõnastamine käib eespool kirjeldatud viisil, nagu ka varem.
  4. Usalda Väge, kes sinu Vajadusele vastavat Eesmärki lähemale hakkab nügima või selle saavutamiseks sulle võimalusi looma.