SOLVUMISEST, SILTIDEST JA ARENGUST

Mis on solvumine?
Mida solvumine kaasa toob?
Mida solvumine teeb?
Mis on solvamine?

Me elame ajal, kui solvumine on muutunud kultuurinähtuseks. On isegi väljend: solvumiskultuur. See on nähtus, kus inimesed solvuvad kõigi ning kõige peale. Kui harilikult (ja ajalooliselt) on solvutud enda suunal toimunu peale, siis nüüd solvutakse ka teiste suunal toimuva peale. Nähtus, mis minus on tekitanud kaua aega hämmingut – nüüd tekitab pahameelt.

Solvumine on siis ikkagi misasi? Kui eeldatakse kellestki, et ta käitub/ütleb/mõtleb/teeb midagi mingil kindlal viisil ja ta ei tee seda, siis solvutakse tema peale. Mis sel juhul toimub?

Kui kellestki eeldatakse midagi, siis toimub tema kohta nähtamatu sildi üles riputamine, kus on kirjas, kuidas ta peaks ülesriputaja arust käituma või olema. Huvitav on see, et see silt ei võta arvesse olukorda, milles käitumine või olemine toimub. See arvestab ainult sildi enda sisuga (kõik need „aga ikkagi!!!.....“ hüüatused). Riputades üles ükskõik millise eeldusliku (põhimõttelise, arusaamalise, seisukohalise, arvamusliku, trendika, manipulatiivse, kasvatusliku vms) sildi, ei nähta enam sildi taha, vaid ainult silti. Isegi kui tahetakse arvestada olukorraga, ei ole seda võimalik teha, sest silt nõuab oma.

Ehk siis silt võtab meie käest olukorra juhtimise üle. Kui keegi on ükskõik millises olukorras, siis ta peaks püüdma olukorda ohjata enda huvides. Ehk viskama kõik sildid põõsasse ning tegutsema vastavalt olukorrale, võimalikult kiiresti ja olukorrapõhiselt.

Näiteks võtame naise, kes väga hoiab oma rõivaid ning jumaldab kalleid kaubamärke. Tal on uus helesinine Prada kostüüm, mille ta läbi raskuste kalli raha eest soetas. Ta on oma lapsega väljas ning laps libiseb porisel pinnal ja kukub väga õnnetult, murdes reieluu. Ta ei lähe last aitama, sest võib kahjustada oma kostüümi, kuigi laps lamab seal pori sees ja nutab. Naine solvub lapse peale kukkumise pärast, sest saab aru, et peab last aitama, aga sellega ta määrib oma kostüümi. See on tegevus, mis toimub, sest eeldus, silt, on tähtsam kui olukord. Silt aga ütleb, et see on kallis kostüüm ja seda peab hoidma. Ta ei saagi teisiti, sest silt/eeldus tema sees karjub kõvemini kui viga saanud laps pori sees.

Sarnaseid mustreid on meeletus koguses. Kui toimub selline konfliktne koht, kus olukord ja silt lähevad risti vastu üksteisele, siis murdub alati silt, põhjustades valu. See on ilming, mis kutsub esile pisarad või porisemise, põrnitsemise, tigeda vaikimise, sõimu või mingi muu solvumisreaktsiooni. Solvumisega kaasneb tavaliselt ka kõikvõimalike süüdistuste laviin, kusjuures suur osa neist ei ole tõesed, vaid on sildi poolt produtseeritud. Ehk siis silt põhjustab solvumise korral suure hulga valereaktsioone.

Hakates uurima solvumise mehhanisme, selgus veel üks huvitav detail. Solvumise võimalikkuse määrab ära, kas inimene on kollektiivse alateadvuse võrgustiku küljes kinni või ei ole. Vahet ei ole, mida inimene ise sellest arvab (ehk millise sildi ta selle teemaga seoses ise endale külge riputab), loeb reaalsus. Tulemus on väga huvitav. Inimene, kes ei ole kinni kollektiivse alateadvuse võrgustikus, ei saa solvuda. Isegi siis mitte, kui tal on silt. Siis ta vihastab, heitub, kehitab õlgu või muud sellist, aga ta ei solvu. Ja kui emotsioon üle läheb, siis vaatab tegelikkusele otsa ja teeb ka oma suhtumises korrektuurid.

Mis ei tähenda, et inimene kohe hakkaks solvuma, kui ta on kollektiivse alateadvuse võrgustiku küljes kinni, kuid kollektiivse alateadvuse võrgustik annab selleks võimaluse. Veel enam. See võrgustik võimendab silte ja krutib neist siltidest tulenevaid arusaamu (ka sildid on ühed arusaamade loojad), muutes vaatenurki nii, et osa fakte jääb tähelepanuta ja inimene teeb oma „põhjalikud ja lõplikud“ järeldused ainult osalise informatsiooni pealt.

Solvumisega kaasneb ka üks huvitav nähtus. Kui võrgustikuvaba inimene reageeris sildi tulemusel, siis ta ei solvu ja hiljem korrigeerib oma arusaama. Võrgustikus kinni olev inimene seda ei tee. Ta hakkab jonnima, hoides kangekaelselt kinni oma seisukohast, mis tekkis sildi purunemisel. Ta hoiab kinni oma valust, kui asendusväärtusest katkisele sildile. Mis on eriti suur jama.

Põhimõtteliselt ei peaks silte üldse olema, välja arvatud adekvaatsed olukorda kirjeldavad rollisildid. Kui need sildid siiski on ja lähevad mingis olukorras katki, siis on tegelikult tegemist kohaga, kus kõrgemad jõud on andnud võimaluse korrigeerida oma toetusbaasi. Ideaalne oleks, kui lepitakse edaspidi sildivabadusega vähemalt selles kohas. Kui sellega hakkama ei saada, siis ei tohi mitte ühelgi juhul taastada vana silti ja teisele „andeks anda“, vaid tuleb korrigeerida silt rohkem tegelikkusele vastavaks. Samuti tuleb üle kontrollida, kas olukord, mis põhjustas sildi purunemise, ikka oli selline, nagu sellest purunemise hetkel aru saadi või oli seal veel mingeid asjaolusid, mida silt keelas näha.

Igal juhul näitab solvumine kahte asja: inimene on kollektiivse alateadvuse küljes kinni ja on riputanud kellegi või millegi ette tõele mittevastava sildi või inimene on kollektiivse alateadvuse küljes kinni ja see on kruttinud silti nii, et mingist olukorrast ei saada enam adekvaatselt aru.

Siltide riputamist võib vaadelda ka teisest nurgast. Kui kellegi ette riputatakse ükskõik milline iseloomustav silt, siis on tegemist tungimisega või katsega tungida selle inimese arenguruumi, kelle ette silt riputati. Vähemalt riputaja silmis peabki see inimene edaspidi käituma nii, nagu silt eeldab ning riputaja reageerib mitte enam inimesele ja olukorrale, vaid sildile. Tulemuseks on tagasiside sellele inimesele, mis ei põhine enam tegelikkusel, vaid sildil ehk väär tagasiside. St hakatakse mõjutama teise inimese arengut lähtuvalt sildist, mitte asjaoludest või olukorrast.

Kuna inimene muudab oma käitumist lähtuvalt ümbritsevast (ehk tagasisidest) suuremal või vähemal määral, aga muudab ikkagi, siis on igasugune tagasiside tema arengu seisukohalt äärmiselt oluline. Kui tagasiside on ebaadekvaatne ehk lähtub sildist, siis see parandamise asemel lõhub inimest, st muudab arengu taandarenguks. Sellise sildiriputamisega võetakse endale õigus korrigeerida teise inimese arengut (ja järelikult ka vastutusvaldkondi)oma suva järgi – õigus, mida kellelgi meist pole teise täiskasvanud inimese suhtes. On õigus suunata oma lapse arengut kuini 21. eluaastani, kuid mitte läbi siltide vaid läbi olukordade juhtimise.

Praegune solvumisühiskond massiliselt ja pidevalt tungib teiste inimeste arenguruumidesse ja majandab seal, nagu see oleks igaühe õigus. Solvutakse võhivõõraste peale, sest keegi kuskil ütles või kirjutas selle võhivõõra kohta midagi, mis meile ei meeldi. Olukorras, kus me isegi ei tea, kas see kirjutatu või öeldu vastab tõele või on adekvaatne. Me ju ometi ei tungi teise territooriumile füüsilisel tasandil ja ei majanda seal nagu omas kodus? Mis õigusega siis tungitakse ja majandatakse energeetilises sfääris, nähtamatu poole peal? Me ju teame (vahet pole, kas me tunnistame seda või mitte), et kõik hakkab nähtamatu poole pealt ja solvumised teiste inimeste peale mitte meid puudutavates asjades on tegelikult endale jumala õiguste võtmine kohas, kus neid meil ei ole.

Meid puudutavates asjades solvumised aga näitavad meile kätte kohad, kus me peame tegema korrektuure oma arusaamades, kuna need ei vastanud olukorrale, mis meid solvuma ajendas.

Ehk siis, solvumine on konflikti koht, kus kohtuvad reaalsus ja silt ning tõele mittevastavana (ehk siis tõe suhtes nõrgemana) puruneb silt, põhjustades oma purunemisega valu sildi riputajale. Lisaks on tegemist olukorraga, kus me ei ole iseenda peremehed, vaid asjaolusid kontrollib kollektiivne alateadvus. Seda tihtipeale mitte meie kasuks ja mitte tõele vastavalt.

Solvamine on nähtus omaette. Teadliku solvamise korral püütakse teist lõhkuda, lootes, et teisel on selle kohal peal silt, kuhu sihitakse. Kui silt on, siis solvatu lähebki katki, sest silt sai pihta ja valusalt. Kui silti selle koha peal ei ole, läheb tihtipeale katki hoopis solvaja, sest ta ei saanud soovitud reaktsiooni. Huvitaval kombel käib solvamiseks vajalike siltide otsing samasuse alusel. See tähendab, kerge on näha teise juures silte, mis endal olemas on. Palju keerulisem on märgata silte, mida endal ei ole.

Mitteteadlik solvamine leiab aset olukordades, kus ei arvestata teise võimaliku erineva kultutuuriruumi või mõistete ja arusaama baasiga. See on tegelikult olukord, kus solvamist ei toimunud, kuid solvunu sildis kinni olev reaktsioon ei võimalda seda näha, sest silt on ees. Sellisel juhul saab pihta solvunu silt ja toimub klammerdumine valusse asendustegevusena õppimisele, mis võimaldaks näha maailma adekvaatsemalt. Valust lahti saamiseks on vaja lahti lasta nii valust kui sildist ja vaadata otsa tegelikule olukorrale ilma sildita. Ja ennekõike peab lõpetama jonnimise, mis aitab hoida kinni valust ja saama aru, et see valu ei ole mitte mingisugune väärtus, mida hoida ja hellitada tegelike väärtuste asemel.

 

OLUKORRAST JA MÄNGIMISEST

Meie kõige tähtsam määraja, mis ütleb, kuidas olla, mida teha ja tihti ka millal teha, aga ka seda, millal seda kõike mitte teha, on olukord. Olukord võib lükata tahaplaanile igasugused arusaamad, seisukohad, plaanid, keerata kõik pea peale ja sundida meid tegelema hoopis teiste asjadega. Seega, olukord on boss – kes arvab teistmoodi, on üsna rumal.

Üsna palju leidub persoone, kes on õppinud olukorda kasutama ja mõned isegi olukorda painutama, aga keegi neist ei saa ignoreerida olukorda. Olenemata asjaoludest, olukorra osalistest, isiklikust arusaamast oma tahete ja vajaduste kohta, varem seatud eesmärkidest või ajakavadest.

Tegelikult on selle karmimate ilmingute jaoks isegi prantsuse keelest pärit juriidiline termin: "force majeure" - vääramatu jõud, mille tegelik kirjanduslik tõlge on „minust tugevam jõud“. Juriidilises keeles tähendab see, et sa võid rahulikult keskmist sõrme näidata, sest sinust tugevam vääramatu jõud lihtsalt ei lubanud sul muud teha või kokku lepitut teha.

Juriidikas üldiselt käib see loodusõnnetuse, sõja, revolutsiooni, tulekahju jm sellise kohta. Igapäevases elus käib see põhimõtteliselt iga olukorra kohta, üldse kõige kohta. Seega, kui ma just loll ei ole, siis ma arvestan sellega, et mitte hukka saada, katki minna, välja surra, vaeseks jääda, ära külmuda vm sellised ebameeldivamad või soovimatumad lahendused.

Lisaks sisaldab see termin arusaama, et selle asja vastu mina ei astu. Mõnele teisele võib see jõukohane olla (näiteks tuletõrjebrigaadile suurema põlengu kustutamine), aga mina võin hukka saada. Eriti kui ma püüan seda teha üksi, valest suunast, valede vahenditega ja ilma erioskusteta.

Sama kehtib tuulest murtud puude kohta. Kui need parasjagu murduvad, siis tasub olla väga kaugel. Kui need on juba murdunud, siis sõltub, kas need on kukkunud niisama, tee peale, hoonete peale või elektriliinidele. Viimane eeldab jälle spetsialiste, et mitte surma saada likvideerimise käigus. Ja see lihtsalt kukkunud puu, kui ta just ei blokeeri maja või ei lõhkunud katust, võib viimaseks jätta. Teelt ja majalt on vaja eemaldada need kiiresti.

Sama loogika kehtib üldse kõige kohta.

Ehk siis, olukord dikteerib, kas ma teen, mis ma teen, kus ma teen, kuidas ma teen, millal ma teen ja mis järjekorras ma teen. Käib ka kõigi muude olukordade, ka õige pisukeste kohta. Ehk siis meie igapäevaelu kohta.

Kui ikka autol rehv kuskil poolel teel katki läheb, siis kõik muu seisab, kuni ma rehvi ära vahetan, sest ma ei saa muidu ei sinna, kuhu ma plaanisin, ega ka muid asju tegema. Tõsi, vahel on vaja enne teha mõned telefonikõned, et leppida ümber asjad, mis olid määratud kohe juhtuma, aga kuhu ma selle lõhkenud rehvi tõttu ilmselt õigeks ajaks ei jõua. Ja siis tasub kindlasti uurida, miks see rehv katki läks, et vältida olukorra kordumist.

Selleks, et pidevalt toimida endale maksimaalselt hästi, on vaja pidevalt hankida infot olukorra hetkeseisu kohta. Aga tihti peale ka igasugu taustade kohta, mis võimaldavad aru saada olukorra kujunemise protsessist ja lähtuvalt sellest mõista vaja minevate lisaandmete hulka.

Ma ei vaatle ekstreemsusi, aga tegelikult ka need toimivad täpselt sama skeemi alusel, lihtsalt suund on teine. Näiteks enesetapja peab teadma, kas maja on piisavalt kõrge, et katuselt alla hüpates ikka kindlasti surma oleks võimalik saada. Kui ta seda ei tee, siis teeb ta lihtsalt kino, esitab "enesetapjat", et mõjutada mingit isikut käituma endale soovitud suunas, st manipuleerib eriti vastuvõetamatul moel.

Suund on teine – edendamise ja säilitamise asemel hävitada, aga põhimõte on sama – peab olema piisavalt infot.

Kui toimub teistsugune protsess (see ei tähenda alati vastupidist protsessi) – me ei hangi infot hetkeolukorra (või mõne teise olnud või tuleva olukorra) kohta, vaid püüame seda kirjeldada, mis iganes põhjusel kellelegi teisele. Sellise protsessi käigus teise poolega arvestav kirjeldaja pidevalt uurib, kas räägitakse ühte keelt. See tähendab, püüab aru saada, kas „teine püsib tempos“, et siis lähtuvalt vastustest oma tempot teisega kohandada. (Mul on küllaldaselt kogemusi, kus lihtsale küsimusele vastamine võttis terve tunni, sest teine pool teatas ausalt, et ta ei tea teemast midagi ja enne oli vaja lahti seletada terve taustsüsteem). Ehk siis, teine pool ei kujutanud ette, milline on olukord tegelikult selles teemas. 

Selliseks „tempo kontrollimiseks“ on hulk küsimusi:

Kas sa tead?

Kas sa nägid?

Kas sa mõistad?

Kas sa oskad?

Kas sa suudad?

Oled sa kuulnud?

Oled sa tundnud?

jne.

Kõik need, mis aitavad kuidagi aru saada, milline on teise poole suhe räägitava teemaga või teemaarenduse osaga. Kui teine pool valada üle lihtsalt mingi infoga, püüdmata aru saada, kus teine oma mõistmisega on, on see lihtsalt mingi viisiline ressursi välja peksmine ühiskondlikult aktsepteeritud viisil. Selle käigus teine võib uppuda võib küllastuda, võib juhmistuda – üsna tavaline praeguste enamuse pop-kursuste kohta. Mõni saalitäiest saab aru, paljud upuvad laviini alla, osad ei saa üldse aru, aga ponnistavad teha nägu, et nad on „kaasas“. Pole ju tavaline, et mõni loengupidaja küsiks – kas te olete kaasas siiani, või teeme kuskile tagasipõike asjade selgitamiseks? (Vahel harva mõni teeb kah.)

Seda ei peeta sobivaks. Ja selle peale lihtsalt ei tulda. Need on olemuslikud küsimused (põhimõtteliselt aitavad välja selgitada koordinaate "kus me oleme?") ja käigu pealt esitatuna iseloomustavad olemusepõhiste isiku toimimist tavaliselt. Muu parameetriga inimesel on keeruline niimoodi süvitsi minna. Küll aga võimaldavad neil, kes seda on õppinud tegema, küsides neid küsimusi, ekspluateerida (ka heas mõttes) olemusepõhist inimest (ja ka teisi), panna ta enda heaks tööle valdkonnas, kus muidu on orienteerumine keerulisem. 

Seega, need on küsimused, mis aitavad lahata olukorda. Hea näide, kuidas tänapäeval on muutunud valehäbiks selliste küsimuste esitamine, on ühiskond.

Esiteks, ühiskond eeldab, et sa pead kõike mõistma iseenesest ja kui sa sellist asja küsid, siis sa paistad rumalana. Aga rumal olemine ei ole ühiskondlikult aktsepteeritud ei laste ega täiskasvanute puhul.

Mitte mitteteadlik (mis oleks adekvaatne), vaid rumal – ühel juhul on tegemist info  puudusega, teisel juhul mõtlemisvõimetusega. St, ühiskond püüab meid isoleerida asjade mõistmisest võimalikult kaugele, pannes ühte patta info puuduse ja mõtlemisvõimetuse, samastades need.

Teiseks, ühiskond õpetab, et see ei omagi mingit tähtsust, kuidas olukord on. Tähtis on, kuidas see paistab. Sina ära uuri. Sina rahuldu varem riputatud siltidega. Ära püüa vaadata nende siltide taha – sest need küsimused vaatavad või püüavad vaadata siltide taha. Kui sina neid küsimusi küsima hakkad, siis võib juhtuda, et pakkuja poolt sinule pakutav pilt kukub kolinal kokku. Hea näide on kogu Eesti poliitika nii sise- kui välissuunal – koosneb hämast, mida sellised küsimused väga edukalt lammutavad. Iseasi et meile on õpetatud, et selliseid küsimusi ei sobi esitada – see on teistega mitte arvestav (ei tea, kuidas, my ass!).

Kolmandaks – sellised küsimused on liigitatud suhtumuslikeks (mitte sõnaliselt, vaid hoiakuliselt) äärmiselt ebapädevateks, ebasobivateks, domineerivateks. Sinna on külge kleebitud hulk silte, mida igaüks siis näeb vastavalt enda häälestusele. Aga need kõik on küsimust esitada tahtja jaoks pisendavad viisil või teisel – loll, andetu, mõistmatu jne.

kui me vaatame last, keda pole raami topitud ja kes on saanud piisavalt adekvaatset tähelepanu, siis see laps küsib. Vaatleb maailma ja küsib:

Mis see on?

Mis see teeb?

Miks ta teeb?

Kas see teeb?

Kuidas see teeb?

Ta tahab mõista. Kui laps ei vaatle, vaid tulistab käigu pealt, siis on tal tähelepanu puudus. Sellise tähelepanu puudus, kus vanem või keegi teine ka tegelikult kohal on ja kuuleb ning näeb last, mitte ei ole oma mõtetega kuskil mujal. Kui laps ei küsi, siis ta kardab.

Ühiskond püüab inimestele kirjeldada, milline on laps ja milline on täiskasvanu – tavaline sundlause „saa ükskord täiskasvanuks!“ on hea näides sellistest suunamistest. See on tegelikult lause, millega piiratakse inimese areng juba lapseeas. St, sõnale „täiskasvanu“ on antud mingisugune sisu, millel pole mingit pistmist tegelikkusega. See ühiskondlikult „täiskasvanud“ inimene on tähtis, tõsine, jäik, teab kõike ja eriti oma "positsiooni". Käitub täiskasvanulikult (käib reede õhtul kõrtsis ja tal on hunnikus arusaamatuid suhteid ning kolmapäeviti käib trennis). Käib kellast kellani tööl (kui ta on vastutustundlik täiskasvanu). Usaldab oma elu, tervise ja järeltulijad ühiskonna hoolde (huvitav, milleks? mis talle endale siis alles jääb?) Peab ennast adekvaatseks ja „valmis“ olevaks. Vastutab teiste jamade eest. Jne, jne.

Sõna „laps“ sisaldab ühiskondlikult arusaamu, et „ta ei tea midagi“, ta käitub vastutustundetult – st mitte nii, nagu sõna „täiskasvanu“ ühiskondlik definitsioon ette näeb, ta on rumal, oskamatu, saamatu ja … õppimisvõimetu.

Ühiskond on ühte patta ja pannud ja sisuliselt võrdsustanud sõnad "lapsik" ja "lapselik", määrates mõlemad kuskile "mitte pärale jõudnud" olekukirjeldusse. St suhtumine on poolel teel olevasse rumalasse olendisse.

Tegelikkuses on lapse ja täiskasvanu vahe õige õhuke: laps õpib valikuid tegema, aga ei pea seda oskama veel. Täiskasvanu juba peab oskama, kuigi õpib kogu aeg edasi. Laps ei pea vastutama enda asjade eest, kus need veel õpitud ei ole, selle asemel vastutab vanem nende eest. Aga vanem peab õpetama last pidevalt neid õppimata valikuid tegema õppima.Täiskasvanu peab juhtima ennast ja enda asju, laps ei pea – ta peab seda õppima.

Mõlemad peavad oskama ja julgema mängida. Mõlemad peavad ka õppima andma ja saama – see on koostöö tegemise väga tähtis komponent ja täiesti loomulik arengu ja heaolu osa.

Lisaks peab täiskasvanu enda peast välja viskama arusaama, et ta on „valmis“ – see on allakäigu algus või vähemalt kiirendaja. Selle asemel peab seal olema vajadus õppida, muuta asju enda jaoks paremaks, mugavamaks, ladusamaks, oskuslikumaks, ladusamaks, kergemini teostatavaks jne.

Mitte ainult erialaoskusi, vaid kõike. Ja peab oskama mängida, mängelda ilma, et see kellelgi haiget teeks. Ja kui ei oska, siis peab õppima.

Aga mitte nii, nagu täiskasvanute mängimist ette kujutatakse: kasiinos sõltuvustega (ja jutt, et oh, ma vahel käin natuke, ei päde!), teiste eludega mängima hoolimatul viisil, suhetega mängima, irvitades lolli mängima teise alandamiseks, jne. See ei ole mäng, see on ühiskonna poolt pakutud aseaine täiskasvanute mängule, sest ka ühiskond saab aru, et mäng peab olema. 

Pärismängu on ta ju täiskasvanute jaoks rumaluseks tembeldanud, lapsikuks. Mitte lapselikuks! See viimane on avatud, aval ja heatahtlik.

Tegelikult on täiskasvanute mäng väga oluline. Siia alla kuulub näiteks täie tõsiduse ja lustiga väga korralikult igasugustest rituaalsetest kommetest kinni pidamine. Neist osa võtmine, mitte nende esitamine. Vahe on suur - esitaja seisab kõrval, osaleja on sees. Kui komme või rituaal on heaolu edendav, siis tasub seda pidada. Kui mitte, siis on ühiskond loonud pseudoasjad, mis osavõtjat hoopistükkis kahjustavad kuidagi pikemas plaanis, kuigi lühiajaliselt võivad olla vägagi eufoorilised.

Päris mängu, seda õiget, on tegelikult vägagi palju. Näiteks ausalt ja õigesti naabrusesse santi jooksma minna, ehitada tõsiselt selleks kostüüm selga, õppida laulud selgeks ja siis ausalt ja julgelt minna uste taha koputama, omad lapsed kampas ja näpu otsas, kostüümis ja ära õpetatud. Õiged soovid vastavalt tähtpäevale kaasas. Tänapäeval põhiliselt mardi ja kadrisandid, näärisokud, jõuluvanad on kah selle pundi asjad. Ja mitte teha seda poolikult, ülejala.

Siia nimekirja võib vabalt veel lisada nääriööl õnne valamise, kuuse ehtimise, jõulusöömaaja, naabrile Tahma-Toomase ukse taha salaja sokutamise, vastlakelgutamise, jaanitule kombestiku, maitule tegemise. Kui naised maarja-päevadel kõrtsi läksid marja-puna jooma, siis see oli kah mäng. Siis nad mängisid mehi. Igasugu muid vajalikke kombeid-rituaale-mänge oli talurahval kuhjaga. kõik see hoidis vaimu, aga hoidis ka füüsist.

Väga paljud rituaalid on millegi mängimine. Kogu kosja kombestik on mäng, rikkama rahva hulgas ja mujalgi, naise käe palumine käib sinna punti. Pulmad on mäng. Vene keeles ongi: igrat svadbu -mängida pulmi. Mitte pidada pulmi.

Huvitaval kombel on rituaalipunt, mida tähtsaks on peetud ja mis püütakse korralikult maha mängida - matusekombestik. Ei tea, kas tahetakse olla veendunud, et see või too ikka kindlasti ära suri selleks korraks?

Selle põhjal on ühiskond haaranud hunnikus rituaale ja loonud enda omi. Lisaks nähtavale poolele on seal ka suured sabad taga, mis seovad ühiskonnaga. Sinna alla kuuluvad kõik kiriklikud rituaalid - armulaud, laulatus leer, ristimine, jne. Kas see enam indiviidile nii kahjutu on, on iseasi. Ühiskonnale kasulikud on need aga kindlasti.

Tänapäeva ühiskond on näidanud, kuidas ja mis asi peab olema täiskasvanu. Tulemuseks on kaduvad kombestikud ja lubjastuvad täiskasvanud. Paljud mõnusad asjad on muutunud palaganiks ja paljud olulised kohad on katteta, kaitsmist vajavad kohad kaitseta ja edendamist vajavad kohad edendamata.

Ühiskondlikult lubatav „täiskasvanute mäng“ kahjuks ei vii tulemusteni, see ei vii üldse kuskile (välja arvatud ühiskonna enda). Küll aga lõhub elusid, ressursse, suhteid ja arengut. 

Mõlemad peavad õppima kõike muud, kogu aeg. Kõike, mida nad veel ei oska. Kogu elu. Ilma igasuguse valehäbita. Sest see on aluseks teel rahulikuma ja terviklikuma olemise poole. See on ainus tee, kuidas õppida võimalikult hästi olukordi käsitsema. Kuidas õppida arusaama sellest, kus omadega ollakse. St igal hetkel määrama edasise tee alguspunkti, olenemata sellest, kuhu minnakse ja kuidas minnakse.

 

KEHASTUSRASSIDEST, SAGEDUSE TÕSTMISEST JA REPTIILIDEST

Kehastusrass on arengujärk, mis määrab ära õpitavate ülesannete liigi. See on üks parameetritest ehk fikseeritud eripärade kajastajatest. Nagu kõik muudki parameetrid, võib ka kehastusrass muutuda mingite tingimuste muutumisega. Kehastusrass muutub koos arengutaseme muutumisega arengunurga kaupa. Koos selle muutumisega muutuvad ka mõned muud asjad, näiteks energia kasutuse suutlikkus, eesmärgid, väärtushinnangud, tähtsusjärjekorrad, jne. Kehastusrassid on parasiit, külmavereline, individualist, eristaja, sihtur, igiliikur, hoolitseja, süsteemimeister. Avalike allikate jaburad nimetused on enamalt jaolt teistsugused ja näitavad ilmselgelt nimetaja-poolset täielikku mittemõistmist teemas. Ka ma ise olen kasutanud siiani suvalisi nimetusi.

Igal arengutasemel peab läbi käima kõik need parameetrilised asjad ja õppima selgeks, mis on teistmoodi, keerulisem. Või mis on juurde tulnud, võrreldes varasemaga. Iga arengutase algab parasiidiga ja lõpeb süsteemimeistriga. Pooled neist arengujärkudest on võtvas võtmes ehk laps-järgud: parasiit, külmavereline, individualist, eristaja,  ja pooled andvas ehk lapsevanem-järgud: sihtur, igiliikur, hoolitseja, süsteemimeister. See toimub nii taimena, loomana, nii inimesena kui ka jumala ja loojana.

Igas arengujärgus tehakse läbi õpipoisi-aeg, selli-aeg, meistri-aeg ja õpetaja-aeg. Filosoofi-aega läbi tegema ei pea – see on vabatahtlik, kuid filosoofi-aeg annab mõistmise. Filosoofi-aega saab läbi teha ka järgmise taseme kõrvalt. Et minnakse järgmist taset tegema ja paralleelselt saab teha ka eelmise taseme filosoofi-aega. Inimene, kes tahab asju mõista, peab filosoofi-aja läbi tegema, sest ilma selleta mõistmist ei toimu. Võtvas võtmes kehastusrassides on kõige kergem õpipoisi-aeg ja andvas võtmes on kõige kergem õpetaja-aeg.

Igas arengujärgus on nii sissepoole, kui ka väljapoole suunatud õppetunnid. Õppides ühte, ei tohi unustada teist. Vastupidi, õppides ühte ja unustades teise me ei liigu edasi, õppetükk ei saa selgeks. Vaid sisemise ja välise korraga rakendamise puhul toimub piisav edasiliikumine.

Mõistuse nurgas liigub energia nimega tahe. Vaimu nurgas liigub energia nimega vägi. Hinge nurgas liigub energia nimega hoolimine. Teadvuse nurgas liigub energia nimega tarkus ja olemuse nurgas liigub energia nimega mõistmine. Taseme tõus vastavas nurgas võimaldab meil paremini seda jõudu hallata.

Arengu puhul toimub parameetriline liikumine ühelt positsioonilt teisele kindlas järjekorras. Alguses vastava nurga võtvas võtmes kehastumine ja selle järel üleminek samas nurgas andvasse võtmesse. Selle järel toimub liikumine järgmisele positsioonile järgmisesse nurka. Algus on mõistuse nurk võtvas võtmes (parasiit) ja siis mõistuse nurk andvas võtmes (sihtur). Kui need on tehtud, siis toimub arengutaseme tõus mõistuse nurga ulatuses. See annab platvormi järgmise nurga juurde siirdumiseks ja aluse edasi arengu toetamiseks.

Siis siirdutakse vaimunurka, kus alguses ollakse võtvas võtmes (külmavereline) ja siis andvas võtmes (igiliikur). See tehtud saades, toimub arengutaseme tõus vaimunurgas, mis omakorda annab platvormi hingenurga parameetrite läbimiseks. Seal ollakse algul individualist ja siis hoolitseja. Kui see tehtud, siis siirdutakse teadvuse nurka. Seal ollakse alguses eristaja ja pärast süsteemimeister. Kui kõik see on läbi käidud, siis toimub üldine arengutaseme tõus järgmisele tasemele.

Tänapäevane sõnu kartev ja peenutsev maailmakäsitlus nimetaks, et minnakse kõrgemasse vibratsiooni, et tõuseb üldine sagedus. Mitmed moodsad tehnoloogiad ärgitavad tegema vaimseid ja füüsilisi harjutusi ja treeninguid, väites, et sedasi saab tõsta taset ja vibratsiooni. Tehnikad sageduse tõstmisest on muinasjutud, millega lõhutakse inimesi ja nende arengut.

Olulised õppetükid, mis seda sageduse tõusu peavad toetama, jäävad läbimata ja oleku platvorm, millel olla kõrgema sagedusega, jääb ehitamata. Omandades õppetunnid, toimub aga sageduse tõus õigetel alustel. Inimene ongi muutund suutlikumaks, hoolivamaks, targemaks ja tahab õigemaid asju. Tahab loomulikult, iseenesest, mitte sellepärast, et nii on trendikas või et see näitab teistele isiku kohta mingeid moodsaid hoiakuid, hoolivust, sallivust või muud sellist. Neid hoiakuid ei ole vaja näidata. Need kas on või neid ei ole. Arenev isik teeb seda kõike õigetel alustel, teades ja mõistes, millal ja kellest hoolida, mida on õigem tahta, mida on vaja suuta. Aga ka seda, kellest või millest ei ole vaja hoolida ja mida ei pea suutma.

Kui inimene on põikpäine, laisk, juhm või muud sellist, siis võib ta ühes kehastusrassis kehastuda ka 10 elu järjest ja mitte edasi liikuda. Kui on virk, siis võib õppida väga kiiresti. Siiani ma olin arvamusel, et kehastusrassi vahetamine toimub kindlasti kehastuste vahel, kuna see on väga tõsine muutumine inimese jaoks ja võib elu totaalselt segi lüüa.

Paraku näitab elu, et vahetus toimub just siis, kui eelmine asi on lõpetatud ja teema omandatud – kasvõi keset elu. Ja siis läheb keeruliseks, sest tohutu paljud asjad on vaja ümber õppida. Andvast võtmest võtvasse üleminekul tekib võimalus olla uuesti laps – vastutuse määr väheneb ja inimesel on kerge olla. Kui inimene ei ole tähelepanelik, siis ta võib hakata lulli lööma ja ise oma elu raskeks teha. Sest areng võtvas võtmes ei tähenda mugavat lamamist, vaid voolus püsimise oskuse rakendamist või õppimist.

Kui minnakse võtvast võtmest andvasse, siis on palju keerulisem – inimene peab hakkama vastutama ja hoolitsema ja ilmutama küpset mõistust, mõistmist ja vastutust. Kui ta sellest aru ei saa, siis võib ta tunda, et teda on peksupoisiks tehtud. Sest igasugu tagasilööke tuleb kõikidest suundadest ja energiakulu toimetamisel on palju suurem. Isegi siis, kui ta vastutab ja teeb, võib talle tunduda, et ta on peksupoisiks tehtud, sest ta ei mõista, miks ta nüüd sellises rollis on.

Mõlemal juhul on klammerdumisel vanasse parameetrisse tegemist olukorraga, kus energia pealevoolu enam ei toimu, kuigi tehakse harjunud asju harjunud viisil. Tulemuseks on totaalne väsimus, jõuetus, isegi tõved. Lubades ennast rahulikult uude võtmesse, on energiat jälle palju rohkem. Mis siis, et kõik on võõras ja nõuab asjadesse teistmoodi suhtumist. Väljend „aga ma olen alati nii teinud“ on siinkohal „saatanast“ ja viib meid lagunemiseni.

Lisaks kehastusrassi parameetrile muutuvad ka mingid kaasuvad asjad, näiteks parameetrilised tugipunktid, arusaamad, väärtushinnangud, käitumismustrid  ja muud asjad. Ei maksa karta, kui avastame end täiesti teistsugustena, aga siiski planeedi poolt heaks kiidetavas maailmapildis toimetamas, mõtlemas.

Igal arengutasemel on oma head ja oma vead – asjad, milles me oleme tugevad ja asjad, milles me oleme nõrgad. Erinevates parameetrites on need erinevad.

Mõistus on see energeetika nurk, kus liikuv energia on tahe. Tahte liikuma panekuks on vaja seada eesmärk, mille poole liikuda. Ilma eesmärki seadmata tahe ei tööta. Eesmärgi seadmine sõltub sellest, mis on väärtuslik. See võib erinevatel juhtudel olla väga erinev. Parasiit on mõistuse nurga kehastusrassiline parameeter võtvas võtmes.

Parasiit määratleb väärtused.

See on tüüp, kes peab õppima väärtusi. Ta peab aru saama, mis on tema jaoks tegelikult väärtuslik ja mis mitte. Ta peab väga kindlameelselt õppima, et väärtushinnangud on koht, kus teistele toetuda ei saa, sest teiste vajadused on erinevad. Kui ta seda ei tee, siis tema elu on keeruline. Alustuseks peab ta õppima, mismoodi siis on, kui need väärtused on ja mismoodi on, kui neid ei ole. Lisaks peab ta õppima, kuidas neid väärtusi saada. Kõige lihtsam viis selleks on kellegi või millegi külge kleepumine või klammerdumine, kellel neid väärtusi on.

Kuna looduses on parasiit selline tegelane, kes peab hindama võimaliku keskkonna, peremehe, olukorra vm sobivust tema vajadustega, siis on sama ka selle energeetilise vastega. Vale hinnang toob kaasa puuduse. Puudus põhjustab häireid. Kui madalama taseme parasiit näiteks peab õppima väärtustama ka vahetusväärtust (raha) naturaalmajandusliku vahetuse kõrval, siis kõrgematel tasemetel võivad selleks olla oskused, tervis, looming või mis iganes muud asjad, mis õppijale vajalikud on. Kui inimene pelgab seda parameetrit, siis on ühiskonnal väga lihtne talle peale suruda oma väärtushinnanguid, millel ei pruugi mitte midagi pistmist olla selle inimese vajadustega.

Parasiidi sissepoole suunatud väärtus, mida ta õppima peab, on eneseväärtus uuenenud oludes. Ta peab kõiki väliseid väärtusi vaagima kookõlas eneseväärtuse vajadustega, st toetudes enesele.

Eneseväärtuse õppimise juures peab parasiit mõistma, et on asju, mille lubamine endale suurendab väärtust. Aga et on ka asju, mille keelamine endale suurendab eneseväärtust. Et eneseväärtuse suurendamiseks ei pea haarama kõike, mis kuskilt paistab, vaid enne haaramist on mõistlik järele mõtelda. Selle vahe tegemise õppimine enda (ja ka teiste suunal) on üks kõige tähtsamaid parasiidi õppetunde.

Selle parameetri esindajal on õigus palju kergemini saada kätte kõike, mida iganes ta peab väärtuseks, tingimusel, et see on kooskõlas tema arengutasemega. Tal on õigus oma teema ulatuses sõna otseses mõttes parasiteerida. Kuna siiani on tal selle väärtuskategooriaga olnud halvad suhted, siis kõigepealt on tal vaja seda väärtust saada ja tarbida, et asjast üldse aru saada. Tihtipeale toimub see saamine ülilihtsustatud tingimustel või peaaegu tingimusteta. See on parasiidi õpipoisi-aeg.

Selli-ajal peab ta õppima seda väärtust kasutama ja rakendama, suurendades niimoodi oma suutlikkust. Meistri-ajal peab ta õppima seda hankima erinevatest kohtadest. Ja õpetaja-ajal õpetama teisi seda väärtust pidama väärtuseks.

Selles parameetris kehastumise korral toetutakse oma õpingutes eelmisele parameetrile, mis oli süsteemimeister madalamal tasemel ja arvestatakse väärtustega lähtuvalt sellest, mis moodi süsteemimeistrina õpiti asju liigitama ja sorteerima. Kuna süsteemimeister ehitas üles süsteemi, siis nüüd on vaja hakata täitma tühju kohti selles süsteemis. See tähendab, et tegemist pole suvaliste asjadega, vaid meie oma varasem arengujärk on määratlenud tühjad kohad meie arengus ja me nüüd hakkame neid täitma. Parasiit peab aru saama, et need on väärtused, mis vajavad õppimist.

Parasiidi parameetrit on igasugused sõnakartlikud püüdnud ümber nimetada kleepijate parameetriks, kuna neile on tundunud, et selles parameetris inimene peab õppima mingeid asju kokku kleepima või ennast kuhugi külge kleepima. Kuna kleepimine ei ole asja sisu, vaid vaja on õppida saama mingeid väärtusi võimalikult väikese energiakuluga, ja paljud kõrvalseisjad võivad tihtipeale pidada selles parameetris olijaid parasiitideks teiste kukil, siis ongi aus nimetada neid parasiitideks. See on väga oluline parameeter, sest see on kogu arengutaseme väärtushinnangute ja igasuguse loometegevuse aluseks. Ta määrab ära, mis on väärtused, mille suunas inimene püüab liikuda kõigi järgnevate parameetrite jooksul selles arengutasemes.

Ühiskondlikud tehnoloogiad parasiitide lõhkumiseks on tarbimise õhutamine ja välise heakskiidu vajalikkuse propageerimine erinevatel viisidel. Näiteks „like“-nupud sots-meedias ja väärtushinnangutes teistele toetumine, ühiskonna/teiste-poolse kiituse-hukkamõistu ainuhinnanguline väärtustamine, jne.

Parasiit peab õppima väärtuste kogumist, hoidmist ja säilitamist lähtuvalt endast, oma vajadustest ja arusaamadest. Teiste heakskiidule toetuv pidev tarbimine (näiteks mood, trend) seda ei võimalda. Vastupidi, õhutatud tarbimine sunnib pidevalt loobuma olemasolevast ja asendama seda millegi muuga. Paljudel juhtudel toimub siis parameetrilise õpitava väärtuse prügikasti viskamine ja tegelikult väärtusetu haaramine. Käitumismuster, mis üsna kergesti kandub asjade-maailmast üle ka suhete-maailma ja mujale. Selliselt käituv parasiit jääb väga kauaks parasiidiks ja ei saa edasi.

Valede väärtuste taga ajamine põhjustab söömishäireid, narkomaaniat, inimkaubandust, üleraiet, liiglinnastumist, lõhkuvaid suhteid ja palju muud jama mitte ainult parasiidile, vaid ka muude parameetritega kehastujatele. Sama põhjustab ka halvasti õpitud parasiidi parameeter.

Vanadest jumalatest olid parasiidi parameetris näiteks Skandinaavia jumalatesoo aaside kõige elusa, süütuse-, ilu-, naudingute, puhtuse- ja rahujumal Baldr, kristlaste Jeesus ja vanade kreeklaste veinijumal Dionysos.

Selle parameetri selgeks õppimise tagajärjel omandab inimene arusaamad sellest, mis on olulised väärtused tema arengutasemel. Sellest punktist siirdub ta järgmisesse parameetrisse, milleks on sihtur. See on mõistuse nurga kehastusrassiline parameeter andvas võtmes. Avalikud allikad on sihtureid nimetanud ka hirvinimesteks või jabose ussideks.

Sihtur määrab eesmärgid.

Enamus eluvaldkondi sõltub eesmärkide seadmisest. Alates sellest, millal künda ja külvata, keda valida kaaslaseks ja mida teha oma vaba ajaga. Inimene õpib seadma eesmärke nii endale kui teistele. Põhiline raskus on mõista, mis kaasneb millise eesmärgiga. Millised eesmärgid on jõukohased ja millised üle jõu käivad. Et ei pea olema üks suur ja üldine eesmärk, vaid võib olla ka pisikesi osa-eesmärke. Et vahel peab vanad eesmärgid prügikasti viskama, sest olud on niipalju muutunud ja seadma uued. Ja vahel ei pea üldse eesmärke seadma, vaid peab pealtnäha täiesti eesmärgitult vedelema. Valesti seatud eesmärgid viivad rappa.

Sihtur, kui andvas võtmes parameeter, ei tohi kuidagi unustada ka ennast, ei tohi väliseid eesmärke seada tähtsamateks sisemistest. Ühtviisi tähtsad eesmärgid on näiteks ehitada omale maja, õppida mesilasi hästi pidama, leida meeldiv töö, millega toita ära oma naised-lapsed, kui ka õppida sisemisi pingeid maandama. Ühiskond mahitab inimesi pigem seadma oma eesmärke lähtuvalt kellestki teisest. See ei vii kunagi terviklike lahendusteni.

Tihti peale sihtur püüab seada eesmärke, mille tagapõhjal terendavad tahtmised saada kuulsaks, teha karjääri vm sellist. Need ei ole asjad, mis on pärit enda vajadustest. Sellise eesmärgi-seadmise juured on alati halvasti õpitud parasiidi-tasemes. Et sellest edukalt välja tulla, on vaja väga tõsiselt tegelda nii käesoleva kui eelmise arengujärguga korraga. St seades eesmärke vaadata kogu aeg üle ka oma väärtushinnangud. Lisaks peab pidevalt uurima sissepoole suunatavate eesmärkide olemasolu ja paiknemist.

Neid enda-suunalisi eesmärke kipub ühiskond seadma hobide alla niikaua, kuni inimese tervis on täiesti lõhutud ja inimene pole enam väärtus tema jaoks. Kuni tema suutlikkus on tugevalt langenud. Siis lubab ta inimesel hakata neid eesmärke väärtuslikuks pidama. Seega sihturi üks tähtis õppetund on õppida oma eesmärgiseadmises ennast mitte pidama teisejärguliseks eesmärgiks. Mitte seadma ühiskondlikke eesmärke endast niipalju kõrgemale, et ennast enam ei näe.

Ühiskond sunnib või meelitab pidevalt inimest, et see seaks natuke või natuke rohkem üle jõu käivaid eesmärke või liiga pika-ajalisi eesmärke liiga detailselt ja niimoodi lõhub inimest, jooksutades ta kinni. Väga pikaajaline üsna detailne eesmärgi seadmine nõuab arvestamist väga paljude muutujatega, aga see pole tavaliselt võimalik. Peaaegu võimatu on näha ette kõikvõimalikke väliseid sekkumisi.

Ülejõu käiv eesmärk võtab inimeselt ära tahte midagi teha, sest ta tunneb, et ei suuda või et asjad ei liigu. Halvemal juhul ta sunnib ennast suutma. See aga on tegevus, kus sama asja tegemiseks kulutatakse mitu korda rohkem energiat – osa tegemiseks ja osa sundimiseks.

Eesmärkide seadmise õppimine toimub samamoodi nelja astmeliselt. Kuna eesmärgi seadmine sõltub väärtushinnangutest, siis inimene selles parameetris peab oma õppimises toetuma eelmises parameetris, parasiidi-ajal, õpitu peale. Sellisel juhul on tal palju kiirem ja kergem õppida oma eesmärke õigesti seadma.

Õpipoisina ta saab valmis seatud eesmärgid, mis viivad teda kuhugi. Tema asi on mõista, kas need viivad teda tema väärtustele lähemale või nendest eemale. Kindlasti ei tohi ta hakata oma väärtusi ümber hindama, kui eesmärk teda kuskile mujale viib. Kui ta seda teeb, siis tuleb tal varsti jälle ümber õppida. Tihtipeale peale valusat kolakat. Selli-ajal õpib ta ise seadma endale eesmärke, meistri ajal õpib ta seadma eesmärke laiemalt, ka valdkondades, mis siiani tema tähelepanu alt väljas. Õpetajana ta õpib teistele eesmärke seadma ja õpetab eesmärkide seadmist.

Ühiskondlik tehnoloogia sihturite lõhkumiseks on sunniviisiline valede eesmärkide rakenduskavade nõudmine kas ajas või tegevusalaliselt. Kuna vale eesmärgi tulem ei saa olla see, mida on vaja, siis sundimine sellega tegeleda lõhub sihturi.

Valesti seatud eesmärkide tagajärjed on ületootmine, ülerahvastatus, prügiuputused, liigraie, lõhki laenamised, ususõjad, mõttetuse-tunne, agorafoobia, enesetapukalduvused, jne.

Vanadest jumalatest olid sihturi parameetris Skandinaavia härmahiiust pettustejumal Loki, kristlaste Ristija Johannes ja Keldi metsikute asjade ja kohtade jumal Cernunneos.

Selle parameetri selgeks õppimise tagajärjel omandab inimene arusaamad sellest, millised eesmärgid tema arengutasemel viivad teda ennast kahjustamata tema väärtustele lähemale ja millised mitte. Sellest punktist siirdub ta järgmisesse parameetrisse, milleks on külmavereline. See on vaimu nurga kehastusrassiline parameeter võtvas võtmes.

Külmavereline kaitseb või hävitab.

Vaim on see energeetika nurk, kus liikuv energia on vägi. Väe liikuma panekuks on vaja teada, mida on vaja teha, et liikuda mõistuse nurgas määratletud eesmärgi poole ja juhti, kes aitab meil seda tegemist ja liikumist korraldada, annab alguses programmi toimetamiseks. Juhtnööri.

Külmaverelisi kardetakse nagu keravälku. Enamus maailmast nimetab neid reptiloidideks või reptiilideks, saamata aru, millest nad tegelikult räägivad, kõnekeeles ka reptikateks. Mõni inimene on nende õuduste ja vandenõude kirjeldamisest teinud omale lausa elukutse. Nende kaela aetakse kõik jõhkrused ja hullused. Neid peetakse mingiteks tulnukateks või muudeks koledateks loomadeks ja kujutatakse üleelusuuruste sisalike, madude või dinosauruse-laadsetena.

Miks nii? Sest külmavereline on tavaliselt palju külmema kõhuga, kui teised parameetrid. Mis kurjategija ta oleks, kui ta seadust kardaks? Mis politseinik ta oleks, kui ta pätti kardaks? Mis sõdur ta oleks, kui ta teist haavata kardaks? Mis turvatöötaja ta oleks, kui ta sissetungijat kardaks? See on kaasa toonud nimetuse „külmaverelised“, mida muidu kasutatakse roomajate ja kahepaiksete kohta.

Lisaks on enamus külmaverelised üsna relvahullud. Nad tunnevad relvaga ennast hästi, nad oskavad relvaga ümber käia, nad oskavad relva hoida. Seda tingimusel, et nende kaitseoskusi ei ole ümbritsevate poolt valede hinnangute andmisega ära lõhutud. Lõhutud kaitseoskustega külmavereline on ise kaitsetu, ülbitseb relvadega või terroriseerib teisi.

Külmavereline on tavaline inimene, persoon, kelle ülesandeks on õppida valima endale juhti ja/või jumalat. Paljud inimesed väidavad, et neil ei ole juhti, aga see on puhas endale valetamine. Ühte juhib meedia, teist vanaisa arusaamad, kolmandat reklaam, neljandat kristlik, islamistlik või šintoistlik jumal, viiendat ABBA või Queen, kuuendat Playboy, seitsmendat rikaste edetabel,  jne. Ja see on ka tegelikult Juht, Kes Määrab oleku, väärtused, arusaamad, mille eest võidelda, tegutsemisviisid, jne. tihtipeale kuni sinnamaani välja, et mida ja millal selga panna ja milliseid sõnu millises olukorras kasutada.

Kuna juht või jumal on alati kõrgemal, siis on külmavereline alati hierarhiaid otsiv isik. Ta tunneb ennast hästi, kui teab selgelt, kes on temast kõrgemal ja kes madalamal. See on üks põhjuseid, miks külmaverelisi leiab sõjaväest, politseist, kuritegevusest, korravalvest või muust sarnasest kohast – need on kohad, kus hierarhia on väga selge ja määrab tihtipeale isegi selle, kes esimesena räägib. Sellises kohas ta teab kindlalt, kelle sõna maksab ja kelle jaoks tema sõna on maksev. Lisaks tähendab see tavaliselt, et „boss teab paremini“. Ehk et tal ei ole vaja vastutada oma tegude eest niikaua, kuni ta täidab korralikult käsku.

Külmavereline võib olla ka väga tõsine teadlane, kui tema organisatsioonis on hierarhia tähtsal kohal ja sellest peetakse kõvasti kinni. Paraku paljudes teadusringkondades on hierarhia peidetud ja see teeb tema elu keeruliseks. Samas meditsiinis, kus on väga tõsine hierarhia, tunneb ta ennast kenasti. Ka suurköökides tunneb külmavereline ennast hästi, sest ka seal on hierarhia väga paigas.

Külmavereline peab väga hästi teadma, kes on temaga võrdsel tasemel: ülemusi kuulatakse, alamaid käsutatakse, aga võrdsetega võib sõbrustada. Väga demokraatlikus keskkonnas või laissez-faire-tüüpi juhtimisega keskkonnas on tal väga keeruline adekvaatseks ja terveks jääda, lihtsalt selle pärast, et ta ei pruugi taibata, kes on millisel positsioonil käsuahelates. Puhtalt arusaamatusest võib ta muutuda jõhkraks või hoopis väga haledaks mõttetuks tegelaseks, kartes teha rumalaid liigutusi või hoopis ennast lõhki tõmmata.

Külmaverelised (olenemata soost) peavad tihtipeale mundrit väga tähtsaks (või ilusaks ja väärtuslikuks iseenesest) – see on element, mis aitab juba eemalt tuvastada, kes on millisel kohal käsuahelates. Kuna vene rahvus on baasiliselt külmavereline, siis on selge, miks ka vene päritolu naised tihtipeale mundrit (ja mundris meest) väga köitvaks peavad.

Külmavereline, kes on valinud vale jumala, jookseb oma tegemistega ummikusse. See on koht, mis näitab, et jumal on vaja välja vahetada. Siin on mõttekam kasutada sõna „jumal“ sõna „juht“ asemel, kuna külmavereline tavaliselt peab oma juhti peaaegu jumalike omaduste kandjaks, no vähemalt eksimatuks. Seega jumala käsk kuulub täitmisele ja tema soovitus võrdub käsuga. Vaidlemist ei tunnistata, kuigi selgitusi võib küsida.

Külmaverelise õpipoisi-aeg on kerge – talle antakse juhid/jumalad ette, koos väga selgete mõjudega. Ta peab õppima aru saama, millised juhid aitavad temal liikuda tema oma eesmärkide pole, millised mitte. See võib tähendada vaimset juhti, aga võib tähendada ka töökoha valimist selle järgi, milline on ülemus. Selli-ajal peab ta oma juhi valimisega tegelema juba ise. Sel ajal suudab külmavereline endast kõige rumalamat muljet jätta, kui ta on valinud endale vale juhi. Meistri-ajal peab ta üle vaatama oma elu igasugused erinevad valdkonnad sellesama pilguga. Ja õpetaja-ajal peab ta teisi õpetama valima juhti. Oma õppimistes ei tohi külmavereline jääda hulpima kuskile õhku, vaid ta peab tuginema parasiidina õpitud väärtustele ja sihturina õpitud eesmärgiseadmisele, lisades õpitava sinna juurde.

Ühiskondlik tehnoloogia selle parameetri inimeste lõhkumiseks on demokraatia. See on ka peamine põhjus, miks ikka ja jälle sõjavägi üritab kukutada võimult demokraatlikult valitud valitsust – see tundub nende jaoks lihtsalt vale, kuna rikub hierarhia-printsiipi, mis neil elamist kergendab. Samas kui autoritaarsemat laadi valitsusega on nad palju rohkem rahul – seal nad näevad hierarhiat ja nende jaoks võrdub see mõistega „selgus ja kord“. Seda ka juhul, kui see valitsus on üsna inimvaenulik. See ei puuduta sõjaväge üldiselt, vaid külmaverelise-parameetriga inimesi, ja neid on elukutselises sõjaväes palju.

Valesti valitud jumalaga külmaverelise kohta kehtib iseloomustus „väga rumal inimene“. Just külmaverelisele on iseloomulikud „kõrgelt kukkumised“, mis tulenevad vale jumala kuulamisest. Ilma jumalata külmavereline (või pidevalt jumalaid vahetav külmavereline) on väga eksinud ja väga segaduses isik. Tihtipeale ta praalib, võtab laialt ette, esitab midagi muud, kui ta on. Ja üsna tihti jookseb sealjuures ummikusse. Kui külmavereline hakkab pidama ennast käsuahelas kõige tähtsamaks, siis on ta ilmselgelt midagi kahe silma vahele jätnud.

Vanadest jumalatest olid külmaverelise parameetris Vana-Rooma sõjajumal Mars, eestlaste Kalevipoeg ja Vana-Kreeka sõjajumal Ares.

Selle parameetri selgeks õppimise tagajärjel omandab inimene arusaamad sellest, millised juhid aitavad tal oma teel liikuda sinna, kus on tema arvates väärtused ja millised juhid seda ei aita. Sellest punktist siirdub ta järgmisesse parameetrisse, milleks on igiliikur. See on vaimu nurga kehastusrassiline parameeter andvas võtmes. Avalikes tekstides on neid nimetatud deemoniteks nende lõppematu tulise energia tõttu.

Igiliikur toimetab.

Igiliikur on persoon, kes muudkui toimetab. Tema suutlikkus on pealtnäha lõppematu. See toob kaasa igale poole ronimise ja kõige tegemise tahte, sest muidu on rahutu olla ja jaksu tundub kah olevat. Tavaliselt viib see igiliikuri ka kohtadesse ja tegevuste juurde, mida tal mitte ei oleks vaja teha. Selliste tegevuste juurde, kus ta oma tegutsemisega toob hoopis kahju kas endale või teistele. Lisaks kipub ta oma abi viima igale poole, kaasa arvatud kohtadesse, kuhu teda appi ei palutud. Siin ta juba rikub seadust, sest üks planeediseadustest ütleb, et abi tohib osutada siis, kui seda on küsitud. Igiliikuri kõige suurem õppetund ongi selles, et mõista, kus, millal ja mis tingimustel tegutseda ning millal mitte.

Igiliikur on persoon, kes aitab hoida protsesse käimas. Tema jaoks pole oluline alustamine ega lõpetamine, vaid vajalikud liigutused protsessi käigus hoidmiseks. Ta võib vägagi tüütuid asju teha ikka ja jälle, kui see aitab hoida protsessi käimas.

Igiliikur on ka persoon, kes üsna kergesti hakkab tegema pahandust ja teisi kiusama, kui tal on igav ja ta ei saa midagi liigutada. Ta võib olla väga tüütu, mitte tähelepanuvajadusest, vaid ta lihtsalt ei saa olla ilma liigutamata. Igiliikurist lapse jaoks peab nende vanemate fantaasia olema lõputu, et lapse liigutamisvajadus rahuldada. Kõige rohkem käitumishäiretega lapsi ongi igiliikurite hulgas – lihtsalt nende vanemad ei ole hakkama saanud nende piisava hõivega. Küll on igiliikurist last palju lihtsam kaasata kõikvõimalikesse majapidamistöödesse, sest tema jaoks tähendab see liigutamist.

Selleks hetkeks peaks igiliikuril olema selge juba, mis on see väärtus, mille suunas seada eesmärk ja kuidas leida juht, kelle juhtimisel liigutada nii, et väärtus kiiremini kohale jõuaks.

Oma toimetamises peab igiliikur seadma võrdse tähtsusega tegevuste hulka nii enda-suunalised liigutamised kui väljapoole-liigutamised. Kuna igiliikurile tihtipeale tundub, et enda suunas on nii lihtne liigutada, siis ta üldse unustab enda ära. Ta teeb, toimetab ja on lähtuvalt teiste tahtmistest ja heaolust. Ühel hetkel hakkab talle tunduma, et ta on ori. Tekib frustratsioon, eneseväärtuse kukkumine olematusse ja selle tagajärjel depressioon.

Õpipoisi-ajal antakse talle ette need kohad, kus ta peab tegema-liigutama. Ta näeb ka oma liigutamiste ja liigutamata jätmiste tagajärgi. Selliajal peab ta ise olema valmis selleks, et leida need kohad, kus liigutada ja kus mitte. Mõneti on see kõige raskem aeg, sest sel ajal kiputakse kõige rohkem tegema asju, mis on kuidagi kahjulikud – kas endale või teistele. Meistri-ajal peab ta oma tegevusvaldkonda laiendama. Õpetaja-ajal on tema rolliks õpetada teisi liigutamise põhitõdedes.

Ühiskondlik tehnoloogia igiliikurite lõhkumiseks on heategevuse vajalikkuse rõhutamine ja enda appipakkumise väärtustamine reaalsusest kõrgemaks või madalamaks. Mõlemad tegevused lõhkuvad, kui seda tehakse ilma abisaamise palveta.

Vale liigutamine toob kaasa tasuenergia saldo määra vähenemise, sest jõuga peale surutud abi „peksab“ abistatavast tasu välja, aga see pole lubatud. Inimene võib muutuda jõuetuks, haigeks ja vaeseks, talle hakkab tunduma, et tema tegevust ei hinnata, mis omakorda toob kaasa solvumise ja suhete katkemise.

Ennast-ära-unustatud, valesti toimetatud liigutamiste igapäevaseid tagajärgi me näeme insultide, infarktide, läbipõlemissündroomi, depressiooni ja muu sellise näol.

Vanadest jumalatest olid igiliikuri parameetris Sandinaavia jumalatesoo aaside esindaja Thor (keda peetakse samaks eestlaste Taaraga – vanas pruugis Thara), vanade kreeklaste lemmikkangelane pooljumal Herakles ning hindude aja- ja muutuste jumalanna, surmajumalannaks nimetatud Kālī (kasutatakse ka nimevarianti Kālikā).

Igiliikuri teema selgeksõppimisega siirdutakse edasi individualisti parameetrisse. See on hinge-nurga kehastusrassiline parameeter võtvas võtmes.

Individualist määrab piirid.

Hing on see energeetika nurk, kus liikuv energia on hoolivus. Hoolivuse puhul on alati tähtis küsimus, millistes piirides asub see, millest või kellest ma hoolin? Kas minu eesmärgi saavutamiseks on vaja hoolida kõigist ja kõigest või peab see hoolitav olema kuidagi piiritletud?

Ka kõik muud suhtumised, arusaamad, seisukohad, tegutsemised, kaasahaaramised, vabadused, kohustused, õigused, vajadused jm vajavad piire. Mitte ükski neist asjadest ei ole piiritu, absoluutne. Individualist teab, et „minu kodu on minu kindlus“. Tema käsuliinid, vabadused, vajaduste rahuldamise baasid jm selline vajavad kõik kindlaid piire, kus sees kehtivad tema reeglid.

Siit ka individualisti põhiline probleem: millistes piirides? Ta peab õppima piire seadma: elus, töös, maal, linnas, puhates, möllates, füüsiliselt, vaimselt, jne. erinevate valdkondade piirid võivad olla väga erinevad tema elus.

Individualist peab toimetama ainult sellega, mis asub tema piiridest seespool. See on tema kuningriik, kus kehtivad tema arusaamad ja tema regulatsioonid. Kui piire ei ole, siis individualist kurnab ennast tühjaks, aga tulemust ei ole.

Rahvusena on eestlane individualist. See on väga hästi näha – kuipalju on meil näha kõikvõimalikke tarasid ja aedu. Igaüks, kes omale platsi sai, ehitas tara ümber. Ja õigesti ehitas! Vanasti talus territooriumil oli lausa erinevate funktsionaalsete tsoonide vahel erinevad tarad, mis neid piiritlesid. See hõlbustas majandamist ja muutis igasuguse tulemuse palju vähem aega nõudvaks. Ka võimaldas see mitmesuguseid ekspluateerimise, puhastuse ja koristuse tegevusi toimetada tsooni kaupa ja midagi ei jäänud päris välja.

Kogu majandamine eeldab, et meil on määratud, millistes piirides midagi toimub. Kui kusagil on jäetud piirid määratlemata, siis see on koht, kust probleemid sisse tulevad.

Paljud kardavad piire seada, sest arvavad, et siis äkki jääb ruumi väheks. Millegipärast arvatakse, et kui mingid piirid on seatud, siis on igaveseks. Ei ole nii. Täiesti normaalne on, kui piire nihutatakse tasapisi lähtuvalt sellest, kuidas kasvatakse. Kindlasti peab piire seadma vägagi teadlikult ja hoolitsema, et piirid ei seaks meid. Majanduses on selle asja nimi kontrollitud kasv. Kui piirid hakkavad seadma meid, siis lõpeb asi varem või hiljem mingisuguse krahhiga.

Piiride seadmine on oluline kõikidele. Eriti oluline on piiride seadmine lastele. Kui lastel on piirid seadmata või on seatud need liiga lõdvalt, siis on tulemuseks mitmesugused käitumishäired, sündroomid jm sellised. Laiskus nimega vabakasvatamatus on üks suur näide piiride mitteseadmisest. Tekkivate jamade põhjuseks on piiride puudumisest tekkiv ebakindlus. Piltlikult laps tunneb, et tema selja taga ei ole nähtamatut seina, mille vastu toetada selga ja tunda ennast tugevalt, kui selleks vajadus peaks tekkima.

Täpselt samasugune nõue kehtib alluvatega – kui neile on piirid seadmata, siis on võimalikud igasugused kuritarvitamised jm sellised asjad.

Tänapäeval kiputakse aedu pidama igandiks, eriti maal: las kõik olla avatud. Aga ega siis individualist pole muutunud, kuigi mood on muutunud. Ta peaks endiselt omades territooriumit, selle kuidagi piiritlema – mida konkreetsemalt, seda parem. (Sest ka järgmine kehastusrassiline arengutase peab väga hoolega piiridest kinni pidama ja juba seatud piirid muudavad selle hõlpsamaks.)

Kui individualist jätab oma territooriumi piiritlemata, siis on kaks võimalust, kas tulevad vargad (füüsilised või energeetilised) või läheb territoorium koledaks ja seda on pea võimatu korras hoida. Tihtipeale lihtsalt sellepärast, et enam ei mõisteta, kus on minu territooriumi piirid, kas mingi asi on veel minu oma, minu kasutatav ja valvatav või mitte.

Piirid aitavad ka pidevalt vahet teha, millised probleemid on minu probleemid ja millised mitte. Kui probleem on piiri taga, siis on alati võimalus järele mõelda, enne kui seda lahendama püüda tormata. Piiride puudumisel haaratakse tihti väljaspool piiri olevaid, võõraid probleeme ja kulutatakse oma energia sinna. Tulemuseks on seespool piiri tegemata jääv asi. Paraku võõraid probleeme ei ole võimalik lahendada, kuigi selline illusioon võib jääda. See on koht, kus lihtsalt raisatakse ennast.

Väga pelglikud inimesed kasutavad piire halvasti – nad sulgevad ennast piiride sisse ja kardavad paaniliselt seda, mis on väljaspool piire. Need inimesed on kunagi oma näpud kõrvetanud „piiritagusega“. Neil piire polnud seatud ja niimoodi haarati kellegi teise piiri sisse kuuluv asi ja saadi selle eest valusasti vasta näppe. Igasugused ninatargad tavaliselt kipuvad ronima võõrastesse piiridesse. Selliste eest on vaja ennast kindlalt kaitsta.

Piirid loovad või suurendavad kindlustunnet. Piiri olemasolul saab alati osutada, et näe, see on piir, siit edasi ära tule. Või on võimalik ennast palju efektiivsemalt kaitsta. Individualist vastutab oma piiride sees toimuva eest täielikult ja piirid võimaldavad tal kergemini näha, mis see on, mille eest ta peab vastutama. Ta saab teada, mille eest ta peab hoolitsema ja mille eest mitte. Seega individualist õpib lisaks piiridele ka vastutamise määrasid.

Õpipoisi-ajal antakse talle piirid ette ja lastakse aru saada, mida piirid annavad. Millised võimalused, aga ka kohustused sellega kaasnevad. Selli-ajal peab õppima juba ise piiride seadmist olukorras, kus keegi ei ütle ette, et mis on minu ja mis mitte. Nagu ka muudes arengujärkudes, on ka siin selli-aeg kõige keerulisem. See tähendab tihtipeale pimesi katsetamist, et kus on minu piir ja kus mitte. Meistri-ajal on vaja vaadata üle ka muud valdkonnad piiride koha pealt. Õpetaja-ajal on vaja õpetada piiride seadmist teistele.

Individualisti on nimetatud püramiidikaks, kuna energeetiliselt võib näha, et tema piiride seadmise aluseks on tema tasemele vastava püramiidi põhja suurune ruut, mida ta kasutab asjade mõõtmiseks ja võrdlemiseks. See ei kasva ega kahane niisama, see on. See võib kasvada arenguga, aga see on ülipikk protsess.

Individualistil on väga keeruline mõista liiakasuvõtmist ja protsendiarvestust, kuna tema energeetilises maailmas „laenuks võetud banaan kunagi ei muutu pooleteiseks ega kaheks banaaniks, kui seisab kapi peal“. See on seotud tema energeetilise maailma tõsiasjaga, et tema püramiidi alust saab anda, võtta, osta, müüa, aga see kunagi ei muutu oma väärtuselt milleski muuks – tema väärtus ei kahane ega suurene. Sealt ka individualistide suuremad probleemid võetud laenude tagasimaksmisel. Nad lihtsalt ei mõista protsente.

Ühiskondlik tehnoloogia individualistide lõhkumiseks on kolhoosid-kommuunid, kus kõik on ühine. Kuna seal pole vastutus ega piirid selged, siis individualist vaevleb seal pidevas ebaselguses, mis pärsib tema teovõimet. Sellise olukorra pideval jätkumisel võib tekkida skisofreenia või bipolaarsus.

Vanadest jumalatest olid individualistid skandinaavlaste tarkusekaevu valvur Mimir, vanade egiptlaste tarkuse ja kuujumal Thot ja vanade roomlaste jahijumalanna Diana.

Individualisti teema selgeksõppimisega siirdutakse edasi hoolitseja parameetrisse. See on hinge-nurga kehastusrassiline parameeter andvas võtmes.

Hoolitseja annab rahulolu.

Hoolitseja tahab hoolitseda. Selleks, et mõni hoolitseja vahel loobuks kellegi eest hoolitsemisest, on vaja väga tõsist selle hoolitseja väljavihastamist. Tihtipeale isegi korduvat väljavihastamist. Siis hoolitseja ütleb, et vot, pole minu asi ja tõstab väljavihastaja oma piiride seest välja. Tavaliselt hoolitseja on määranud endale ära kategooriad, kelle eest ta hoolitseb ilma piiranguteta: lapsed, naised, kullakaevajad, sibullilled, kodutud varblased – vahet pole. Hoolitsejaid on erinevate teiste kirjelduste poolt nimetatud troobideks ja kanaisadeks-kanaemadeks. Neid on nimetatud ka lihtsalt soojaverelisteks.

Hoolitseja võib olla oma ümbritsevatele väga koormav, sest tihtipeale ta ei taju ära, kas ta hoolitseb adekvaatselt, üle- või ala-. Ülehoolitsemine lämmatab, nii et hoolitsetavad tahavad ära joosta või hoolitsejat ära ajada. Alahoolitsemine tekitab tunde hoolimatusest ja tekitab hoolitsetavates puudusest põhjustatud rahulolematuse. Õigesti doseeritud hoolitsemine tekitab rahulolutunde.

Hoolitseja tavaliselt tunneb väsimatut huvi oma hoolitsetava eluseikade vastu ja püüab igale poole õla alla panna. Ta küsib alati, mis toimub ja kuidas läks. Vähimagi ebakõla tekkides püüab ta olukorda hakata parandama. Tihtipeale ilma küsimata, kas seda sekkumist soovitakse.

Lapsel, kellel on hoolitsejast vanem, on väga turvaline lapsepõlv. Ta tunneb, et on hoitud-kaitstud ja et ta on väärtuslik, sest tema vajadused on alati märgatud. Mis ei tähenda, et ta saab, mis ta tahab. Komistuskivi või tekkida valikuea lõppedes, kui laps asub iseseisvat elu elama. Hoolitsejast vanemal on väga keeruline astuda sammukest tagasi ja nimetada lapsele, et nüüdsest palun nimeta, kui sul minu abi tarvis on. See võib tunduda talle lausa loomuvastane. Samas hoiab see samm ära tulevase võimaliku suhtekonflikti. Hoolitsejast vanemal on väga lihtne oma juba suureks kasvanud laps ära lämmatada või lihtsalt väga tüütuks muutuda tema jaoks oma pideva hoolitsemispüüdega. Põhjendus, et ma ju hoolin, ei ole siin omal kohal.

Õppida, kui palju, kelle eest ja millal hoolitseda, ongi hoolitseja põhiõppetund. Paljuski aitab tal selles selgusele jõuda eelmises parameetris õpitud piiride-teema. Kui piirid on paigas, siis hoolitsetakse nende eest, kes on seespool piire. Väga oluline on aru saada, millal keegi lahkub nende piiride seest, astudes niimoodi välja hoolitsetavate nimekirjast.

Hoolitseja õpipoisi-aeg on lihtne – hoolitseda etteantud piiride sees ettenähtud seltskonna või territooriumi eest. Selli-aeg on palju keerulisem – oma hoolitsetavad ja hoolitsemise määra peab ise paika panema. Meistri-ajal on vaja hoolega vaadelda, kuhu oma hoolitsemist laiendada. Õpetaja-ajal on oluline õpetada teistele adekvaatset hoolitsemist. Kõige keerulisem on õppida, kuidas doseerida oma hoolitsemist nii, et see kedagi ei lämmataks, st millal on õige hoolitsemine hoopistükkis mitte-hoolitsemine.

Kui piirid on õigesti seatud, siis hoolimine ja hoolitsemine on kerged. Kui piirid on seatud valesti või üldse seadmata, siis hoolimine on keeruline. Kui inimene pidevalt püüab hoolitseda kellegi või millegi eest, mis asub väljaspool tema piire, siis on tulemus imeväike või null, kuigi jõukulu selleks on väga suur.

Ühiskondlikult on hoolitseja energeetikasageduses platsi võtnud selline suur organisatsioon nagu vabamüürlased ja nad kasutavad selle sageduse energiat. Nende loožide algne funktsioon ja ülesehitus olid paika pandud just hoolitsemise-printsiibist lähtudes. Igasugune tegevus peab olema alati olukorrast lähtuv. Seega reglementaarse rituaalistiku (mis on selle organisatsiooni üks alustalasid) loomine läheb olukorra-nõudega vastuollu. Väga kõva hierarhiline positsioneerimine organisatsiooni sees aga kisub selle hoolitseja-sagedusest osalisest välja ja lükkab külmaverelise sagedusse. Kuna puudub selgus, kus see organisatsioon täpselt asub oma energeetilise sageduse osas, siis see on üks põhjuseid, miks nende ümber on nii palju salapära ja legende.

Ühiskondlik tehnoloogia hoolitsejate lõhkumiseks on võrdsuse-printsiibi rõhutamine. See loob nagu eelduse, et kõigil on võrdne vajadus millegi järele. Mis mitte ühelgi juhul ei ole võimalik. Kui nüüd hakata ükskõik kelle eest hoolitsema võrdsetel alustel, siis on tulemuseks hulk rahulolematust.

Kõige kergem sellist viga on teha perekonnas, kus on mitu last. Vanem võib mingil põhjusel pidada tähtsaks kõigi laste eest ühetaolist hoolitsemist. Aga kui üks laps on maailmarändur oma hingelt, teine ravitseks kõik pisimutukad terveks ja kolmas ainult maaliks, siis ei saa neile pakkuda toetavat keskkonda ühel alusel. Maailmarändur tahab õige varakult maailma avastama minna („laske mind lahti ja laske mul käia nagu ma ise tahan“), mutukatohter muudkui õpiks, et veel paremini mutukaid ravida (ja vajab selleks korralikku tuge ja baasi) ja kunstnik muudkui maaliks, teadmata, kust tuleb tema mugavus.

Kui esimene on väga tõrges hoolitsuse koha pealt, ja teise puhul peab see hoolitsus olema vägagi doseeritud, siis kolmas ei pruugi üldse märgatagi seda hoolitsemist ja võib pidada seda nii normaalseks, et ta ei tulegi teistsuguse käitumisviisi peale. Neil on erinev vajadus. Kui seda vajadust on niimoodi võimalik rahuldada, siis seda peabki niimoodi tegema. Kui seda niimoodi teha ei saa, siis keegi neist kolmest kannatab ja ei saa ennast realiseerida omaenda õigetel alustel.

Valesti hoolitsemise näited on igasugused kampaania-korras toimetatud hoolitsemised, mis nagu määraks, et kõigil inimestel on ühesugune hoolitsuse vajadus. Nõukogude ajal oli vahepeal aktiivne kampaania, mis keelas last kallistada. Väideti, et selline laps kasvab tugevama psüühikaga ja saab elus paremini hakkama. St kallistamist näidati kui ühte üle-hoolitsemise või pseudo-hoolitsemise liiki. Tegelikkuses tekkisid ilma turvatundeta inimesed, kes on väga halva enesele toetumise võimega. Kampaanialiku käitumise tulemuseks on mõned, kes on adekvaatselt hoolitsetud ja kõik teised, kes on väga rahulolematud. Parameetriliselt hoolitsejatel on sedatüüpi ettevõtmisi kõrvalt väga keeruline vaadata, sest see viib nende arusaama hoolitsemisest nihkesse ja hoolitsejad parameetrist välja.

Valesti hoolitsemise tulemused paistavad eelkõige silma hoolitsetavate pealt. Sinna alla kuuluvad erinevad füüsilised ja vaimsed funktsionaalsuse häired.

Vanadest jumalatest olid hoolitsejad Vana-Rooma kodu, kodukolde ja perekonna kaitsja neitsilik jumalanna Vesta, sküütide Suur Emajumalanna ja setode ilmajumal ning koduhaldjas Peko.

Hoolitseja  teema selgeksõppimisega siirdutakse edasi eristaja parameetrisse. See on teadvuse-nurga kehastusrassiline parameeter võtvas võtmes. Kuna eristaja avalikku tegutsemist on hästi näha kuningakodade juures, siis on neid hakatud nimetama vereliinideks, aga see sõna on sisuliselt täitsa vale.

Eristaja määrab erinevused.

Eristaja on tegelane, kes peab aru saama, et kõik ongi erinevad. Et see toob kaasa erinevad lähtepunktid mingite asjade läbimiseks ja erinevad vajadused nii õppimises, töös kui puhkuses, nõudmistes partnerile, meelelahutusele, huvidele. Et maksimaalse tulemuse saavutamiseks on alati vaja arvestada erisustega.

Erinevused on nii keeruline teema, et ühiskond pigem matab selle teema maha. Oma sõnades räägib ta küll, et erinevused on väga tähtsad, aga tegelikkuses ta püüab kõiki neid erinevusi maha salata, et muidu keegi äkki „solvub“. Seisukoht, mida saab välja mõelda ainult keegi, kes võimaluste suurendamise sildi all külvab rahulolematust ja kõigile võrdsete võimaluste loomiste sildi all osutab pidevalt ja halvustavalt kõikidele erinevustele. Tulemuseks on inimeste hirm olla erinev, teistsugune. Kui see teistsugusus just ei ole normatiivne ja eelnevalt heaks kiidetud ning mõne seadusaktiga toetatud.

Tänapäeval on väga palju „erivajadustega“ inimesi, kellest suur osa on täiesti tavalised. Samas, seda päris tavalist ei olegi olemas. Me peaks ikka ja alati lähenema kõigele ja kõigesse olukorrapõhiselt, juhtumipõhiselt ja persoonipõhiselt.

Meie koolide haridusprogrammid seda ei võimalda, sest need on loodud, lähtudes mingist „keskmisest“ ühikust, mis rahuldabki ainult seda keskmist taset. Ja massiõppe puhul ei ole veel teistsugust lähenemist välja mõelda suudetud. Kõik muu on kas üle- või ala-harimine. Mida suuremad on õppegrupid ja kooliklassid, seda rohkem „keskmine“ on õpitulemus. Väga diferentseeritud ja personaalse õppe puhul on tulemus väga palju parem, sest saab arvestada iga õppuri huvide ja suutlikkusega.

Et see koolitulemus oleks võimalikult sobiv, alustatakse laste ühesuguseks voolimist juba lasteaias. Siis on õpetajal nendega kergem hakkama saada ja võimalik mingi ettenähtud  tulemus kindlustada. Et saada andekaid, peab olema väga andekas ja suutma sellest mahatrampimisest jõuga üle olla. Paljud õpetajad ei tolereeri seda. See teeb nende töö keerulisemaks, kui nad peavad lisaks tavaprogrammile kasutama ka veel mingeid lisaprogramme. Nad ei ole orienteeritud isiksuse arendamisele, nad on orienteeritud programmi läbimisele. Programm aga ei arvesta ühelgi juhul eripäradega. Võidakse rääkida sotsiaalsest tellimusest, ühiskondlikult vajadusest, ja paljust muust, aga tegelikult ju teame, et see kõik on viisil või teisel koordineeritud.

Räägitakse tohutul hulgal geeniuste puudusest, aga ei mõelda selle peale, et geenius on eelkõige isiksus, kes vajab individuaalset lähenemist kõiges ja algusest peale. Seda selleks, et tema geenius ka avalduda saaks.

Eristaja õpipoisi-aeg on täis kohti, kus ta peab aru saama, et tulemuse saavutamiseks peab ta lähenema erinevatele punktidele erinevalt, nö puhtalt lehelt. Ta ei saa tegutseda loogikaga, et eile sai nii, täna peab kah saama. See kehtib nii tööl, kodus kui ka puhkehetkel. Kui ta ei ole nõus seda arvestama, siis olud sunnivad arvestama. Ta ei tohi rakendada ühtegi eeldust, mis baseerub eelneval. Selli-ajal peab ta ise hakkama kombineerima nii programmi kui olusid, et saada maksimaalne tulemus. Meistri-ajal saab ta oma oskusega minna laia maailma ja õpetaja-ajal peab ta õpetama teistele erinevuste vajalikkust.

Valesti toimitud eristamine või eristamise puudumine viib heaolu vähenemisele, väärtuste keskpärastumisele, tulemuste vähenemisele. Inimesed tunnevad, et nad ongi mannetud, hakkab lokkama saamatus ja lagastamine. Väärtused devalveeruvad, toimub mahakäimine. Füüsilisel tasandil võib sellega kaasneda diabeet, põrna- ja kõhunäärmehaigused.

Ühiskondlikud tehnoloogiad eristajate lõhkumiseks on sotsialiseerimine ja „kõik on üks“-teooria. Kui sotsialiseerumine viib erisuste kaotamise või allasurumiseni, siis „kõik on üks“-teooria on palju ohtlikum. See otseselt hävitab. Kui kõik on üks, siis kaob igasugune vajadus teise, kolmanda, neljanda jne järele. Need ülejäänud on kõik esimese kahvatud koopiad, mis mõttetult tarbivad ressurssi. Kui kõik on üks, siis meil peaks olema planeedil üks kultuur, ühetaoline elukeskkond, üks religioon, ühed toidud, tantsud ja muusika. Jne. kas me siis huvituksime teistest kohtadest ja inimestest? Kas me läheksime kasvõi Lätti Sigulda liivakivikaljusid vaatama, kui näiteks Tallinnas, Rakveres, Kohtla-järvel, Paides, Pärnus ja Orissaares oleks oma samasugune Sigulda? Ei läheks, sest mida seal teha. Seal poleks mitte midagi inspireerivat.

Vanadest jumalatest olid eristajad Vana-Kreeka titaan Kronos, Vana-Egiptuse kassjumalanna Bastet ja eesti mütoloogiast tedremunast sündinud Kalevipoja ema Linda.

Eristaja  teema selgeks õppimisega siirdutakse edasi süsteemiehitaja parameetrisse. See on teadvuse-nurga kehastusrassiline parameeter andvas võtmes.

Süsteemiehitaja ehitab struktuuri.

Süsteemiehitajaid on avalikult nimetatud ka ingliteks, kuna nende omavaheline paiknemine on samamoodi struktuurne nagu inglitel. Pigem on õigem vastupidi, sest kõik inglid on süsteemihaldurid – kui struktuuri pole, siis hallata seda ei saa. Ka parandada ei saa, kui midagi katki läheb ja uut luua ei saa, kui tingimused muutuvad.

Süsteemiehitaja on selle arengutaseme viimane kehastusrass ja arengujärk. Tema asi on nüüd luua kõigest õpitust süsteem, luua midagi, mis võimaldab seda õpitut enda jaoks ära kasutada.

Süsteemiehitaja on olemuselt äärmiselt ratsionaalne. Ta võib teha omale hommikuseks liikumiseks kodust tööle ühe marsruudi ja õhtuseks liikumiseks töölt koju teise, sest on avastanud, et hommikused fooritsüklid on temale mugavad, aga õhtused mitte. Ta suudab südamerahuga magada päeval ja töötada öösel, kui arvab, et päeval on liiga palju segajaid, mis ei lase rahulikult töösse süveneda ja ignoreerida lärmi, mis võiks segada magamist. See on tema süsteem. Kuni see teda teenib, on kõik hästi. Kui enam ei teeni, on vaja asjad ümber teha.

Süsteemiehitaja tunneb ennast hästi, kui tema asjad on paigutatud süsteemselt. Nad ei pea üldse väga heas korras olema, aga süsteem peab olema. Tihtipeale on süsteemiehitajal pluusid kapis värvi järgi. Aga siis tuleb suvi, kus tähtsamaks muutub varrukapikkus ja materjal ning süsteemiehitaja teeb oma kapisisese süsteemi ümber lähtuvalt varrukapikkusest ja pluusimaterjalist. Sügisel võidakse see jälle tagasi keerata, sest siis pole kontorikostüümi all see varrukapikkus enam nii tähtis, küll aga hõlbustab värv sobiliku leidmist.

Kui süsteemiehitaja saab midagi uut ja palju, siis võib tema asukoht olla alguses nagu tohuvabohu. Tal on vaja tunnetada, mismoodi kõik uus süsteemi panna, klapitada vanaga. Alles siis saab ta hakata looma süsteemi asjade paigutamiseks. Kui süsteemiehitaja ostab omale varem kellegi poolt kasutuses olnud maja või korteri, siis ei peaks ta mitte alustama distantsilt selle ümberehitusega, vaid peale koristamist proovima seal natuke sees elada. Alles siis saab ta aru, mismoodi see koht kõige paremini teda teenida saaks. Alles siis tasub hakata plaane tegema ümberehituseks või põhjalikumaks remondiks.

Kui süsteemiehitaja kolib kuhugi sisse, mis on kas uus või kus on värskelt enne tehtud remont, siis hakkab ta üsna varsti tajuma kõiki neid kohti, kus see teda ei rahulda ja tal ikkagi tekib isu asju ümber teha. See on loomulik ja normaalne.

Süsteemiehitajate kaaslased võivad proovida poriseda nende äkki tont-teab-kust tekkiva vajaduse pärast kolida magamistuba teiselt korruselt esimesele ja poole aasta pärast tagasi. Midagi pole teha, see on vajadus, mis tekib mingite parameetrite muutumisega. Selle ignoreerimine või mahategemine mis iganes põhjendusega võib süsteemiehitaja lõhkuda maani maha. Keerata kinni igasuguse energialiikumise temas ja lammutada täielikult tema tervise. Tulemuseks on haigus, millest keegi aru ei saa ja mis kuidagi paraneda ei taha. Ja sellel ei ole mitte midagi pistmist jonniga.

Süsteemiehitaja õpipoisi-aeg on lihtsalt olemasolevast süsteemist aru saamise aeg. Tavaliselt süsteem, kuhu ta satub ei kahjusta teda otseselt, kuid võib omada kõrvalmõjusid, mis ilmnevad hiljem. Selli-ajal peab ta õppima ise süsteeme ehitama. Meistri-ajal peab ta olema suuteline nägema süsteeme ka muudes valdkondades. Õpetaja-ajal õpetab ta süsteemset lähenemist teistele.

Valesti ehitatud süsteemide talumine viib sapi-ja maksa haigusteni.

Ühiskondlikud  tehnoloogiad selle parameetri lõhkumiseks on tsentraliseerimine ja globaliseerimine. Need mõlemad on sellised juhtimisviisid, mis ei võimalda vajaduse tekkides asju restruktureerida ja viivad meeletule raiskamisele. Sellisena ei anna need soovitud tulemust, kuid võimaldavad vastutust kiiresti ümber kantida.

Vanadest jumalatest olid süsteemiehitajad vanade egiptlaste süsteemihoidja, tõe-, õiguse ja maailmaharmoonia jumalanna Maat, kristlaste taevaste vägede ülemjuhataja, peaingel Miikael ja budistide takistuste eemaldaja, mõistuse ja tarkuse ning asjade alguse jumal Ganeša.

Süsteemiehitaja teema selgeksõppimisega siirdutakse edasi parasiidi parameetrisse üks tase kõrgemal. Üks ring on saanud täis. Kehastuja kogu energeetika on jupikaupa siirdunud suurema oskuslikkuse poole. Toimunud on see, millest vahus suuga sõnelevad igasugused vaimlejad – toimunud on sageduse tõus. Kogu kehastuja energeetika on läbinud õppetundide tsükli ja omandanud suure hulga väärtuslikke seisukohti, arusaamu, käitumisprogramme, mis on palju lähemal loomulikele.

See kaheksast sammust koosnev ring nõuab läbimiseks tavaliselt väga palju elusid, kus ühte kehastusrassi läbitakse vähemalt neli elu. Ülikiire ja ülihea õppija suudab kogu ringi läbi käia kaheksa eluga. Kiiremini on juba küsitav, kuigi võimalik. Tihti tehakse nii, et kui ring on täis, siis võetakse elu või kaks, et just lõpetatud ringil siluda mingeid kitsaskohti või konarusi, st viimistletakse omandatut. Ollakse filosoofi-võtmes, et mõista, mis oli kõik see, mida sai õpitud.

Loomulikult leidub alati persoone, kes arvavad, et nemad on kogu sellest teemast kõrgemal. Või et nemad saavad ise valida, millist järku nad teevad, kuidas ja kui kiiresti. See on koht, kus tavaliselt kõva häälega räägivad valehäbid. Külmaverelised väidavad, et nendel ei ole juhti, parasiidid väidavad, et nemad lihtsalt ei ole parasiidid, hoolitsejad keelduvad aru saamast, et nad hoolitsevad üle, jne. Leidub ka igasuguseid muid ebahuvitavaid ilminguid.

Need on kohad, kus areng seisab. Ei ole võimalik areneda kuskil mujal, kui seal, kus meil asi pooleli jäi. Kui me salgame selle koha maha ükskõik, mis põhjusel, siis me sulgeme selle koha enda eest. Me võime arvata, mida iganes, aga arengut tegelikult ei toimu.

Ühiskond õpetab „arengut suunama“. Minu jaoks sama jabur teemakäsitlus, kui päikese liikumistee suunamine. Illusioon, mida hoolega süstitakse inimestesse, sest see tekitab enesetähtsuse suurenemise tunde isegi siis, kui tegelikkuses mingit reaaltulemit ei ole. Väga edukalt juhib selline suunamine tähelepanu kõrvale reaalsetelt personaalsetelt õppetundidelt.