Mis on solvumine?
Mida solvumine kaasa toob?
Mida solvumine teeb?
Mis on solvamine?
Me elame ajal, kui solvumine on muutunud
kultuurinähtuseks. On isegi väljend: solvumiskultuur. See on nähtus, kus
inimesed solvuvad kõigi ning kõige peale. Kui harilikult (ja ajalooliselt) on
solvutud enda suunal toimunu peale, siis nüüd solvutakse ka teiste suunal
toimuva peale. Nähtus, mis minus on tekitanud kaua aega hämmingut – nüüd
tekitab pahameelt.
Solvumine on siis ikkagi misasi? Kui eeldatakse
kellestki, et ta käitub/ütleb/mõtleb/teeb midagi mingil kindlal viisil ja ta ei
tee seda, siis solvutakse tema peale. Mis sel juhul toimub?
Kui kellestki eeldatakse midagi, siis toimub tema
kohta nähtamatu sildi üles riputamine, kus on kirjas, kuidas ta peaks
ülesriputaja arust käituma või olema. Huvitav on see, et see silt ei
võta arvesse olukorda, milles käitumine või olemine toimub. See arvestab
ainult sildi enda sisuga (kõik need „aga ikkagi!!!.....“ hüüatused). Riputades
üles ükskõik millise eeldusliku (põhimõttelise, arusaamalise, seisukohalise,
arvamusliku, trendika, manipulatiivse, kasvatusliku vms) sildi, ei nähta enam
sildi taha, vaid ainult silti. Isegi kui tahetakse arvestada olukorraga,
ei ole seda võimalik teha, sest silt nõuab oma.
Ehk siis silt võtab meie käest olukorra
juhtimise üle. Kui keegi on ükskõik millises olukorras, siis ta peaks püüdma olukorda
ohjata enda huvides. Ehk viskama kõik sildid põõsasse ning tegutsema vastavalt
olukorrale, võimalikult kiiresti ja olukorrapõhiselt.
Näiteks võtame naise, kes väga hoiab oma rõivaid ning
jumaldab kalleid kaubamärke. Tal on uus helesinine Prada kostüüm, mille ta läbi
raskuste kalli raha eest soetas. Ta on oma lapsega väljas ning laps libiseb
porisel pinnal ja kukub väga õnnetult, murdes reieluu. Ta ei lähe last aitama,
sest võib kahjustada oma kostüümi, kuigi laps lamab seal pori sees ja nutab.
Naine solvub lapse peale kukkumise pärast, sest saab aru, et peab last aitama,
aga sellega ta määrib oma kostüümi. See on tegevus, mis toimub, sest eeldus, silt,
on tähtsam kui olukord. Silt aga ütleb, et see on kallis kostüüm
ja seda peab hoidma. Ta ei saagi teisiti, sest silt/eeldus tema sees
karjub kõvemini kui viga saanud laps pori sees.
Sarnaseid mustreid on meeletus koguses. Kui toimub
selline konfliktne koht, kus olukord ja silt lähevad risti vastu
üksteisele, siis murdub alati silt, põhjustades valu. See on
ilming, mis kutsub esile pisarad või porisemise, põrnitsemise, tigeda
vaikimise, sõimu või mingi muu solvumisreaktsiooni. Solvumisega
kaasneb tavaliselt ka kõikvõimalike süüdistuste laviin, kusjuures suur
osa neist ei ole tõesed, vaid on sildi poolt produtseeritud. Ehk siis silt
põhjustab solvumise korral suure hulga valereaktsioone.
Hakates uurima solvumise mehhanisme, selgus veel üks
huvitav detail. Solvumise võimalikkuse määrab ära, kas inimene on kollektiivse
alateadvuse võrgustiku küljes kinni või ei ole. Vahet ei ole, mida inimene
ise sellest arvab (ehk millise sildi ta selle teemaga seoses ise endale
külge riputab), loeb reaalsus. Tulemus on väga huvitav. Inimene, kes ei ole
kinni kollektiivse alateadvuse võrgustikus, ei saa solvuda. Isegi
siis mitte, kui tal on silt. Siis ta vihastab, heitub, kehitab õlgu või
muud sellist, aga ta ei solvu. Ja kui emotsioon üle läheb, siis vaatab
tegelikkusele otsa ja teeb ka oma suhtumises korrektuurid.
Mis ei tähenda, et inimene kohe hakkaks solvuma, kui
ta on kollektiivse alateadvuse võrgustiku küljes kinni, kuid kollektiivse
alateadvuse võrgustik annab selleks võimaluse. Veel enam. See võrgustik
võimendab silte ja krutib neist siltidest tulenevaid arusaamu (ka
sildid on ühed arusaamade loojad), muutes vaatenurki nii, et osa
fakte jääb tähelepanuta ja inimene teeb oma „põhjalikud ja lõplikud“ järeldused
ainult osalise informatsiooni pealt.
Solvumisega kaasneb ka üks huvitav nähtus. Kui
võrgustikuvaba inimene reageeris sildi tulemusel, siis ta ei solvu
ja hiljem korrigeerib oma arusaama. Võrgustikus kinni olev inimene seda ei tee.
Ta hakkab jonnima, hoides kangekaelselt kinni oma seisukohast, mis
tekkis sildi purunemisel. Ta hoiab kinni oma valust, kui asendusväärtusest
katkisele sildile. Mis on eriti suur jama.
Põhimõtteliselt ei peaks silte üldse olema, välja
arvatud adekvaatsed olukorda kirjeldavad rollisildid. Kui need sildid
siiski on ja lähevad mingis olukorras katki, siis on tegelikult tegemist
kohaga, kus kõrgemad jõud on andnud võimaluse korrigeerida oma toetusbaasi.
Ideaalne oleks, kui lepitakse edaspidi sildivabadusega vähemalt selles
kohas. Kui sellega hakkama ei saada, siis ei tohi mitte ühelgi juhul taastada
vana silti ja teisele „andeks anda“, vaid tuleb korrigeerida silt
rohkem tegelikkusele vastavaks. Samuti tuleb üle kontrollida, kas olukord,
mis põhjustas sildi purunemise, ikka oli selline, nagu sellest
purunemise hetkel aru saadi või oli seal veel mingeid asjaolusid, mida silt
keelas näha.
Igal juhul näitab solvumine kahte asja: inimene on kollektiivse
alateadvuse küljes kinni ja on riputanud kellegi või millegi ette tõele
mittevastava sildi või inimene on kollektiivse alateadvuse küljes
kinni ja see on kruttinud silti nii, et mingist olukorrast ei saada enam
adekvaatselt aru.
Siltide riputamist võib vaadelda ka teisest nurgast.
Kui kellegi ette riputatakse ükskõik milline iseloomustav silt, siis on
tegemist tungimisega või katsega tungida selle inimese arenguruumi,
kelle ette silt riputati. Vähemalt riputaja silmis peabki see inimene
edaspidi käituma nii, nagu silt eeldab ning riputaja reageerib mitte
enam inimesele ja olukorrale, vaid sildile. Tulemuseks on tagasiside
sellele inimesele, mis ei põhine enam tegelikkusel, vaid sildil ehk väär
tagasiside. St hakatakse mõjutama teise inimese arengut lähtuvalt
sildist, mitte asjaoludest või olukorrast.
Kuna inimene muudab oma käitumist lähtuvalt ümbritsevast
(ehk tagasisidest) suuremal või vähemal määral, aga muudab ikkagi, siis
on igasugune tagasiside tema arengu seisukohalt äärmiselt
oluline. Kui tagasiside on ebaadekvaatne ehk lähtub sildist, siis
see parandamise asemel lõhub inimest, st muudab arengu taandarenguks.
Sellise sildiriputamisega võetakse endale õigus korrigeerida
teise inimese arengut (ja järelikult ka vastutusvaldkondi)oma suva järgi
– õigus, mida kellelgi meist pole teise täiskasvanud inimese suhtes. On õigus
suunata oma lapse arengut kuini 21. eluaastani, kuid mitte läbi siltide
vaid läbi olukordade juhtimise.
Praegune solvumisühiskond massiliselt ja pidevalt
tungib teiste inimeste arenguruumidesse ja majandab seal, nagu see oleks
igaühe õigus. Solvutakse võhivõõraste peale, sest keegi kuskil
ütles või kirjutas selle võhivõõra kohta midagi, mis meile ei meeldi. Olukorras,
kus me isegi ei tea, kas see kirjutatu või öeldu vastab tõele või on
adekvaatne. Me ju ometi ei tungi teise territooriumile füüsilisel tasandil ja
ei majanda seal nagu omas kodus? Mis õigusega siis tungitakse ja
majandatakse energeetilises sfääris, nähtamatu poole peal? Me ju teame (vahet
pole, kas me tunnistame seda või mitte), et kõik hakkab nähtamatu poole pealt
ja solvumised teiste inimeste peale mitte meid puudutavates asjades on
tegelikult endale jumala õiguste võtmine kohas, kus neid meil ei ole.
Meid puudutavates asjades solvumised aga näitavad
meile kätte kohad, kus me peame tegema korrektuure oma arusaamades, kuna need
ei vastanud olukorrale, mis meid solvuma ajendas.
Ehk siis, solvumine on konflikti koht, kus
kohtuvad reaalsus ja silt ning tõele mittevastavana (ehk siis tõe suhtes
nõrgemana) puruneb silt, põhjustades oma purunemisega valu sildi
riputajale. Lisaks on tegemist olukorraga, kus me ei ole iseenda
peremehed, vaid asjaolusid kontrollib kollektiivne alateadvus. Seda tihtipeale
mitte meie kasuks ja mitte tõele vastavalt.
Solvamine on nähtus omaette. Teadliku solvamise
korral püütakse teist lõhkuda, lootes, et teisel on selle kohal peal silt,
kuhu sihitakse. Kui silt on, siis solvatu lähebki katki, sest silt
sai pihta ja valusalt. Kui silti selle koha peal ei ole, läheb
tihtipeale katki hoopis solvaja, sest ta ei saanud soovitud reaktsiooni.
Huvitaval kombel käib solvamiseks vajalike siltide otsing
samasuse alusel. See tähendab, kerge on näha teise juures silte, mis
endal olemas on. Palju keerulisem on märgata silte, mida endal ei ole.
Mitteteadlik solvamine leiab aset olukordades, kus ei arvestata teise võimaliku erineva kultutuuriruumi või mõistete ja arusaama baasiga. See on tegelikult olukord, kus solvamist ei toimunud, kuid solvunu sildis kinni olev reaktsioon ei võimalda seda näha, sest silt on ees. Sellisel juhul saab pihta solvunu silt ja toimub klammerdumine valusse asendustegevusena õppimisele, mis võimaldaks näha maailma adekvaatsemalt. Valust lahti saamiseks on vaja lahti lasta nii valust kui sildist ja vaadata otsa tegelikule olukorrale ilma sildita. Ja ennekõike peab lõpetama jonnimise, mis aitab hoida kinni valust ja saama aru, et see valu ei ole mitte mingisugune väärtus, mida hoida ja hellitada tegelike väärtuste asemel.
