KKK - SOOVIMISE TEHNIKA täiendatud 07.12.15, muudetud 01.06.16

Mis vahe on unistusel, soovil ja tahtel?

UNISTUS on väga kauge, mitte kunagi täituv suur ja vähemalt natuke ebatõenäoline soov. Unistamine ei pane liikuma mitte ühtegi jõudu, et see unistus täituks. Küll aga aitab ette kujutada seda, mida on vaja teha järgmise sammu astumiseks teel oma unistuse täitumise poole.

LOOTUS on soovi, unistuse, tahte, kohustuse, vajaduse või mingi olukorra või oleku kirjelduse vaatlemine ja sellega kaasnevate emotsioonide läbielamine, mis kulutab energiat. Sellisena on ta mõttetu ja äärmiselt salakaval energiasööja, kuna ei toimu midagi. Me vaid kulutame tühja energiat, millega me midagi ka reaalselt teha võiksime.

VAJADUS on olukorra kirjeldus mingil hetkel – „mul on vaja“. Selle väljendamine ei kohusta mitte ühtegi jõudu, ei sisemisi, välimisi, ühiskondlikke ega looduslikke tegema midagi selle vajaduse täitmiseks. Küll aga on abiks oma soovi või tahte väljendamisel, andes selge pildi sellest, kuidas ennast orienteerida.

SOOV on oma vajaduse rahuldamise püüd ühiskonna jõuga – „ma soovin“. Selle väljendamine ei haara kaasa kübekestki enda jõudu, vaid sõltub 100% ühiskonna jõust. St kui kusagil on jõude, mis ülearu ja on nõus selle soovi täitumisega ja võimelised sellele kaasa aitama, siis toimub soovi täitumine või täitumisele lähenemine. Kui selliseid jõude pole, siis soov ei täitu.

PALVE on soovi alaliik, kus toimub vajaduse rahuldamise püüd ühiskonna jõuga. Erinevalt soovist, kus küsitavat küsitakse tervelt ühiskonnalt, on palve puhul tegemist pöördumisega mingi ühiskonna osa poole. Pöördutavaks on näiteks mõni ingel, jumal, haldjas vm selline, kes seotud ühiskonna või planeedi mingi osaga ja järelikult saab kasutada ka vaid selle osa jõudu, kui tal peaks millegipärast olema soov see palve rahuldada.

TAHE on oma vajaduse rahuldamise püüd iseenda jõuga – „ma tahan“. Selle väljendamine mobiliseerib enda sisemise jõu, mis hakkab kooskõlas planeedi jõuga tegutsema väljendatud tahte täitmiseks vajalike olukordade loomise, sammude astumise ja tingimuste tekitamise suunas. Tahtena väljendatud vajaduse täitmise aeg sõltub sellest, kui keerukas on vajalik põhjus-tagajärg ahel, mis selleks on vaja koostada ja sõltub väga palju tahteavalduse kui sellise olemusest. Tahet peab väljendama alati kindlas kõneviisis.

TAOTLUS on oma tahte väljendamine mittekohustavas vormis. St kasutatakse kas tingivat kõneviisi või ebamäärast kõnepruuki. St realiseerumine sõltub sellest, kui täpselt mingid energiad kattuda saavad, st juhuslikkuse võimalus on väga suur.

KOHUSTUS on kellegi poolt peale pandud või vabatahtlikult võetud välise tahte poolt tekitatud vajadus midagi teha – „ma pean“.  Sellisel juhul on tekkinud olukord, kus vajalik tegevus on küll dikteeritud, aga energiaressurss tuleb leida endal omaenda isiklike varude hulgast või see tegevus delegeerida kellelegi muule. See, kas kohustuse täitmise eest tasutakse hiljem või mitte, ei muuda kohustuse kui sellise olemust: see on kellegi teise asi, mida mina pean tegema.

Mida ma tohin teisele tahta või soovida?

Soovida või tahta tohib ainult iseendale. Mitte kellelegi teisele midagi soovida või tahta ei tohi, välja arvatud otsesed õnnitlemistega seotud soovid. Teisele ei või tahta ei seda, mis on teisele kahjuks ega ka seda, mis on kasuks. Teisele tahtmine on alati karmaline tegevus, olenemata soovi iseloomust.

Kui minna nõia või kellegi muu juurde sooviga, et nõia tegevuse/abi tagajärjel keegi teine neetud saab, või panna see teine midagi tegema, näiteks armuma, siis põhjus-tagajärg-seaduse põhjal saavad karistuse nii tahtja kui teostaja. Arvestades nõia suurt kogemust, suudab ta tavaliselt suurema osa oma karistusest tahtja kaela veeretada.

Kui keegi teine on vajadusega, aga ei oska sellega midagi peale hakata, siis võib teda õpetada, kuidas oma vajadust rahuldada tahtmise aktiveerimise teel. See on avaruumi poolt lubatud tegevus.

Kuidas ma pean oma tahte sõnastama?

Tahe või soov peab olema alati väljendatud ilma eituseta. St mitte „ma ei karda“ vaid „olen julge“. Nii nagu alateadvus ei kuule eitavaid vorme, nii ei kuule eitavaid vorme ka suured jõud. Kui me kasutame oma tahtmiste juures eitavat vormi, siis jõud kuuleb sedasama, ainult eituseta ja annab siis küsitu. Eelneva näite puhul siis suurendab hirmu. Sama reegel kehtib koolieelse lapse kasvatuses.

Samuti peab asi olema sõnastatud võimalikult üheselt mõistetavalt ja samas minimaalselt võimalikke tingimusi kaasates. St kõik, millest on võimalik vähegi loobuda, peab sealt tahtmise väljendusest välja jäetud olema, kuna iga tingimus kitsendab kanaleid ja vähendab võimalusi saada küsitu ning pikendab soovitu saamise aega.

Aga kui ma ikka kuidagi ei saa seda, mida ma küsin, siis mis on valesti?

Mõttetu on küsida vahendit millegi saavutamiseks, sest vahendid ja tööriistad ei ole püsiv eesmärk ja sellised soovid on võimalike vaenulike jõudude poolt kergesti põhja lastavad. Küsima peab seda, mis on eesmärk, ükskõik kui jabur see ka poleks meie arvates.

Kui küsijal on mingi teema koha pealt olemas kas peidetud või avalikud hirmud või muud laadi blokeeringud, siis tavalisest küsimisest ei piisa, vaid tahteavalduse lõppu on vaja lisada fraas: „olenemata asjaoludest ja tagajärgedest“. Nüüd tekib kohe küsimus, mida paha see asi kaasa võib tuua, unustades kibekähku ära, et ka palgapäev on tagajärg – töö tegemise tagajärg. Seega, see fraas on vaid müürilõhkuja ja sillaehitaja funktsioonis, et kuidagi saada mööda meie oma siiani toimuvatest lollustest. Ja need lollused toimuvad siiani kogu aeg edukalt edasi – muidu poleks vaja olnud küsida, vaid see küsitav oleks juba ammu käes.

Mida ma veel pean igasuguste soovimiste juures silmas pidama?

On asju, mida on väga raske saada, st nende saamiseni läheb ilmatu pikk aeg. Sinna alla kuuluvad ennenägematud asjad ja soovijale mitte ette nähtud asjad.

Näiteks, kui mõni mees tahab endale naist teiselt planeedilt, siis üks võimalik lahendus on see, kui rase naine orgunnitakse kuidagi kuuraketti ja siis ta sünnitab seal Kuu peal ja tuleb titega tagasi. Siis see titt kasvab veel vähemalt 15 aastat ja hakkab varsti naise nägu minema. Arvestades praegust kosmoseprogrammide olukorda on järelikult üldse võimalik niisuguse naise tekkimine umbes 20 aasta pärast ja seda ka siis, kui emake Maa sipleb, mis hirmus. Ja see on alles võimalus, mitte konkreetne asi.

Seega on targem jääda mõistuse piiridesse.

Keda ma pean tänama, kui soovitu saan?

Kui soovisid, siis täna ühiskonda, sest kuskil tema sees oli jõud, mis aitas.

Kui palusid, siis täna seda, kellelt palusid, sest tema heasoovlikkus oli see, mis aitas.

Kui tahtsid, siis pole vaja tänada kedagi, sest enda tänamine on silmakirjalikkuse tipp.

Mis ma siis teen, kui selgub, et see, mis ma sain pole üldse see, mis ma tahtsin?

Võta vastu, mis said, isegi siis, kui asi on täitsa vale. Vaata sellele otsa ja mõtle hoolega järele, mis valesti läks, millise vea sa tegid oma soovi või tahet sõnastades. Võib-olla tuli viga sisse juba vajaduse kirjelduses? Tee endale ette puust ja punaseks, mismoodi asi tegelikult peaks olema ja kuidas seda saada. Siis täna seda, mis valesti tuli, selle eest et ta tuli, lase ta lahti ja saada tagasi. Sellega kaasneb pisuke väsimus. Puhka ennast välja ja siis küsi uuesti, seekord juba õigesti.

Mis on muutunud soovimiste/tahtmiste olukorras?

Kuna planeedi ja ühiskonna energeetilistes struktuurides on toimunud tõsine muutus – vana ühiskonnamudel lagunes, siis sellega kaasneb palju mitmesuguseid muutusi alates tühjast, seisakuperioodist paljude inimeste tegemistes kuni mitmesuguste haiguste ägenemiseni või vaibumiseni.

Seega peab ka oma soovimiste-tahtmiste sõnastamisel olema hoopis teistsuguse häälestusega.

1. Kõigepealt on vaja sõnastada oma Vajadus. Kuulata end, vaadata, mida on vaja, kompida oma emotsioone, tajusid, rahulolusid ja rahulolematusi ning lähtuvalt sellest sõnastada see Vajadus.
2. Analüüsida seda Vajadust – et kas see vajadus on ikka Vajadus või on midagi muud. Näiteks, kui mul on kapis 5 punast kleiti ja ma arvan, et ma vajan veel ühte, siis see ei ole ilmselgelt vajadus, vaid kapriis. Kui need 5 punast kleiti on väikseks või suureks jäänud, siis tuleb nad kapist välja tõsta ja kas hoiule panna või ära jagada kellelegi teisele. Ja sel juhul on Vajadus selgesti näha. Kui kleidid on parajad, siis ei ole Vajadus.

Kui ma juhtun olema meesterahvas, siis on mul ilmselgelt mingi kiiks ja sellisena ei ole see Vajadus tõsiseltvõetav. Välja arvatud siis, kui mulle tehti töö juures kohustuseks näiteks jõulupeol Lumivalgukest mängida või muud sellist. Ka see on siis tõsiseltvõetav Vajadus.

Kui ma olen naisterahvas ja mul pole kapis ühtki kleiti, siis mul on ilmselgelt Vajadus punase kleidi järele. Loomulikult kui ma paaniliselt ei karda punast värvi. Jne.
Seega tuleb teha põhjalik analüüs oma Vajaduse paikapidavuse või paikapidamatuse koha pealt, kusjuures hästi teadlikult.

Eriti oluline on analüüs töö, elukoha või suhte vahetuse Vajaduse või Tahte (vahel aetakse Tahe ja Vajadus segi omavahel) koha pealt.

3. Püstita Eesmärk vastavalt Vajadusele, et sinu ja eesmärgi vahele tekiks Tee. Eesmärk on nähtavale toodud Vajadus. Eesmärk ei tohi olla Vajadusele mittevastav, siis ta muutub kättesaamatuks.
4. Kontrollida, kas püstitaud Eesmärk on mulle kasulik. Vajadusele mittevastav Eesmärk on üldjuhul mulle kuidagi kahjulik. Vajadusele mittevastava Eesmärgi kättesaamise korral (igasugu ogaraid tublisid ju leidub!) tekib pikaks ajaks tühi tunne, sest Vajaduse puudumise tõttu asjal polnud Kohta, kuhu tulla ja see Koht tehti jõuga, lüües eelnevalt välja mingi vajaliku muu osa. Seega on Vajadusele mittevastava Eesmärgi püstitamine enesevägistamise üks erijuhtum ja eeldab enese lõhkumist.
5. Sõnasta oma Tahe lähtuvalt Vajadusest ja selle täitmiseks püstitatud Eesmärgist. Tahe on Teel liikumise vahend, mis võimaldab Väel sinu kasuks toimetada, või ka Eesmärgi lähemale sikutamise vahend, olenevalt Olukorrast ja Eesmärgist. Tahte sõnastamine käib eespool kirjeldatud viisil, nagu ka varem.
6. Usalda Väge, kes sinu Vajadusele vastavat Eesmärki lähemale hakkab nügima või selle saavutamiseks sulle võimalusi looma.

SUHETEST, ARMUKADEDUSEST JA SEKSIST

Mis on suhe tegelikult?

Kas suhe peab alati olema millegi jaoks?

Mis on seks?

Mis on flirt?

Mis on armukadedus?

Milliseid suhteid üldse on olemas?

Kas ma ikka vajan suhet?

Milleks ma suhet vajan?

Milline peaks olema minu kaaslane?

Kas mu suhe kestab surmani?

Kõik tahavad õnnelikku suhet surmani. Tahavad mitmesugustel erinevatel põhjustel: mõnel sõbrannal on lahe boyfriend, kes teeb kadedaks; kellegi vanavanemad tundusid kui tuvikesed, mis oli nii nunnu; kes lihtsalt ei taha enam üksi olla; kes tahab ka endale kaaslast, sest neid paarikesi, kes jalutavad…; kes tahab peret; kes lihtsalt ei viitsi küla pealt keppi kerjata; kes tahab õnne; kes lihtsalt suhet suhte pärast.

Ja keegi ei tule selle pealegi, et kõik need põhjused suhte loomiseks on valed. Enamgi  veel – vähesed teavad (enamus ei tea sedagi), et suhtel peab olema ka eesmärk ja et sellest eesmärgist sõltub, milline suhe tuleb ja kellega ja kui kauaks. Järelikult sellisel eelpoolkirjeldatud alusel loodud suhted ei rahulda, jätavad hinge mingi kripelduse, rahulolematuse või lihtsalt lõpevad valel ajal ära.

Selge on see, et suhe on miski kahe inimese vaheline asi. Hm… ok, vahel ka kolme inimese vaheline. Aga mitte kahe inimese ja ühiskonna vaheline asi. Sellel asjal on juba hoopis teine nimetus. Mis siis ikkagi on mis?

Kui kaks inimest satuvad kokku või on mingi muu kokkupuutepunkt ja neil on mingi vastasmõju teineteisele, siis see on suhe. Sõprussuhe, töösuhe, huvisuhe, armumissuhe, armastussuhe…, aga ka vihasuhe, põlgussuhe või hoopis õpetaja-õpilase suhe, ülemuse-alluva suhe, guru-jüngri suhe, kirjaniku-lugeja suhe, poliitiku-valija suhe, iidoli-imetleja suhe, lapse-lapsevanema suhe või mis iganes muu kombinatsioon veel.

Tavaliselt räägitakse suhtest siis, kui tegemist on mingi kooslusega, kus mängib rolli armastus, armumine, kirg, iha, armukadedus või mõni muu seksuaalset värvingut sisaldava jõujoone pealt tekkinud vastasmõju. Unustades mugavalt kõik muu.

No võtamegi siis need tavalised ette, kui teema, millega kõige rohkem pöördutakse nõidade ja teadjate poole.

Sedalaadi suhted saab energeetilises plaanis jagada viieks: kiresuhted, sõltuvussuhted, hoolivussuhted, maandamissuhted ja toitumise suhted.

Tavaline ettevalmistus suhtele on flirt. See on olukord, kus proovitakse „mis maitsega“ teine on. Kas temaga olles paraneb minu olekus midagi, kas ma olen vabam, tervem, rahulikum, targem või mõnd muud moodi mõnusam. Või olen ma tigedam, närvilisem, haigem, rumalam, otsustusvõimetum, saamatum, rohkem segamini. Selle teise rea mõne nähtuse ilmnemisel on mõistlik isegi flirt lõpetada, suhte alustamisest rääkimata – partner ei sobi ja meie terviklikumaks muutmise asemel ta lõhub meid.

Kiresuhe on mõistuse nurga suhe, mis tekib juhul, kui inimesel on vaja muuta oma arengusuunda: vahetada tööd, elukaaslast, elukohta, tegevusala, õppesuunda või muud, aga tal napib selleks jõudu. Kui asja on tõesti vaja teha, siis tal tekib „nälg“. Märgates seksuaalselt sobivat inimest, kellel on olemas just selle muutuse energia, mille tema alateadvus ära tunneb, tekib armumine. See on kõige puhtam edasiviiv saamahimu – me tahame teist. Meil pole vaja rääkidagi. Me sööme teist silmadega ja mõtleme, kuidas teda voodisse saada. Sellel suhtel on ainult üks eesmärk – seks. Ja õige ongi – nii saab vajamineva energia kõige kiiremini kätte. 

Väga hea õpilane saab üsna kiiresti vajaliku energia kätte ja siis kaob teise vastu huvi. „Suhteliselt juhmid õppurid“ võivad aga niimoodi terve elu koos elada – nad ei suuda omandada vajalikku energiat ja püüavad seda teisest ammutada aina veel ja veel. Selline suhe on tavaliselt ka muus mõttes kirglik – seal lööb välku ja müristab vahel lausa voodis ja tavaliselt ka voodiaja vahepeal. Aga selline asi ei täida oma algset eesmärki: saada jõud vajaliku elumuutuse tegemiseks.

Kiresuhe on ainuke suhe, mida ei ole võimalik ette planeerida ega teadlikult juhtida – see tekib ise, kui on vajadus ja vastav võimalus. Ja kestab täpselt niikaua, kuni vastav energia on saadud. See suhe ei pea üle kasvama mingiks teist tüüpi suhteks, kuigi meie paljukiidetud kirjandus just nii räägib ideaalsuhtest. Ei, see on asi iseeneses. Selles suhtes arenev jõud on tahe.

Vaimunurga suhe on kõige meeldivam – seda võib täie õigusega nimetada õnnesuhteks, sest seal toimub inimese muutmine. Räägitakse palju, seksitakse kah palju, püütakse teisele anda teadmisi ja oskusi ja ei solvuta, kui teine võtab sealt ainult osa. Ollakse rahul, kui teine pakutavast midagigi vastu võtab. Tuntakse meeletut vajadust teise lähedal olla, aga see on vaikne, rahulolev lähedalolek, mitte kirglik ega nõudlik. Tõeline sõltuvussuhe.

Õnnesuhe ei toimi tavaliselt noorte inimeste puhul, vaid eeldab juba mingisuguse elukogemuse olemasolu, üsna selget maailmapilti ja iseenesest arusaamist. See on inimese muutmise suhe, mis võib kesta kuni ühe osapoole surmani, kui ainult on tahtmist ennast muuta. Tavaliselt muutuvad mõlemad pooled. Teise toetusel tuuakse oma sisemusest järkjärgult välja kõik katkised või mitterahuldavad aspektid ja parandatakse teiselt juurde saadu abil neid. Mõlemad osapooled hakkavad selles suhtes muutuma ja see võib olla vägagi kõikehõlmav.  Muutumise tahte kadumisel võib aga seegi suhe lõppeda ja rahulolu asemele tekib rahulolematus. Sellises suhtes arenev jõud on vägi.

Hinge nurga suhe on maailma muutmise suhe. Selle korral kaks inimest hakkavad suurde maailma ehitama omaenda pisikest maailma, mis oma olemasoluga hakkab muutma vähemal või rohkemal määral kogu ülejäänud maailma, mõjutades seda. See on kõige tavalisem peresuhe, mis põhineb hoolimisel ja hoolitsemisel. Selle suhte puhul partnerid ei pea lakkamatult ninapidi koos olema nagu õnnesuhte puhul ja ei pea ka lakkamatult voodis olema nagu kiresuhte puhul. 

Tekivad lisaliikmed, kes ei ole otseselt selle suhte osad, kuid on selle suhte tulem – lapsed või kaasnevad sugulased: emad-isad, õed-vennad, vanaemad-vanaisad või muud olulised sugulased. See suhe tekib siis, kui on tahe luua perekond. Aga sama suhte pealt saab ehitada ka firma, luua sekti või organisatsiooni. 

Asja õnnestumiseks on väga oluline püstitada eesmärk ja kui see on täidetud, siis püstitada uus eesmärk. Selge eesmärgi puudumisel muutub suhe kiiresti konarlikuks või laguneb hoopiski. See uue eesmärgi mitteseadmine on ka põhjuseks, miks paljud pered kaotavad oma sidususe, kui lastel mingi eluetapp täis saab, sest omas mõttes on pandud paika, et „…kuni lapsed kooli lähevad…“ või „…kuni lapsed oma elu hakkavad elama…“ unustades, et ka selle paarisuhte elu läheb edasi peale kätte jõudnud sündmust. Selles suhtes arenev jõud on hoolivus.

Kuna lapsed kuuluvad just sellesse nurka, olenemata vanemate vahelisest suhtevormist või isegi suhte puudumisest, siis laste suhtes rakendatav jõud on hoolimine. Mitte armastus, sest viimane on toitumine ja lastest ei toituta, see rikub nende arengu, kuna nad kaotavad osa oma tee käimiseks vajalikust energiast.

Teadvuse nurga suhe on targaks saamise suhe, mille käigus muudetakse inimese arusaamu – maailmapilti. Ainus suhe, mille puhul seks ei ole oluline ja võib puududa hoopiski. Samuti ainus suhe, mille puhul on nõutav absoluutne ausus partneri suhtes. Paljud peavad seda sõbrasuhteks, kuid see on midagi enamat. See on suhe, kus teisele saab rahulikult rääkida oma hirmudest, vigadest ja probleemidest ja teise vastused ei tee haiget, vaid aitavad meil parandada oma arusaama ümbritsevast maailmast. Muudes suhetes võib tõde haiget teha, selles suhtes ei tee. 

Suhte aluseks on usaldus ja usaldusväärsus, mis võimaldab meil reageerida ilma emotsioonideta, võttes partneri sõnu nagu peegelpilti – peegli peale ju ei solvuta. Ja selles suhtes ei tehta teisele etteheiteid, ei emotsioneerita ega manipuleerita, vaid kirjeldatakse olukordi, inimesi, asju ja arusaami nii, nagu need paistavad. Seda suhet võib nimetada ka maandamissuhteks, kuna võimaldab hakata aru saama mitmetest kitsaskohtadest või pimedatest aladest ja sellisena võtab pingeid maha.

Suhe lõpeb koheselt, kui on kuritarvitatud ühe osapoole usaldust, manipuleeritud või minnakse teise suhtes emotsiooni. Suhtes arenev jõud on tarkus.

Olemuse nurga suhe on toitumise suhe, mille käigus suurendatakse nii enda kui teise oleku jõudu. See on teise tingimusteta heakskiit, samuti kõige selle heakskiit, mida teine teeb või ütleb ja selle üle võtmine enda käitumismustritesse. Sellise suhte puhul võib teine pool olla isegi mitteteadlik sellest, et talle on toitevoog suunatud. See võib olla väga tiheda seksiga suhe, lisaks kõik vahepealsed variandid.

Jõud, mis selles suhtes areneb, on armastus. Kahe inimese vahel kohtab seda puhtal kujul väga harva, sest on oma olemuselt kohutavalt raske välja kanda. Tavaliselt kohtab seda väga usklike inimeste juures, kes armastavad oma jumalat, kiites heaks kõik selle, mida jumal teeb ja tehes asju täpselt nii, nagu jumal neile ette kirjutab. Inimeste vahelises variandis, kui see olemas on, võib sellele suhtele liituda ka veel mingi muu nurga suhe, kasvõi kiresuhe. See suhe võib lõppeda siis, kui mingi muu suhe selle nö „välja lööb“.

Ma jätan vaatluse alt välja samasooliste osapooltega paaride suhted. Kristlikus ja euroopalikus ühiskonnapildis on levinud suhe: 1+1, st mõistlikul viisil üks mees ja üks naine – see on jõukohane kõigile. Planeet seda ette ei kirjuta, vaid lubab pidada kõikide nurkade suhteid korraga, kui sellega hakkama saadakse. See tähendab, et ühel mehel võib olla viis naist ja ühel naisel viis meest. Tingimused on, et ei tohi olla samaaegselt kahte sama nurga suhet ja keegi ei tohi olla rahulolematu, kuna tema vajadused on rahuldamata. 

Islamimaailm on nii supervõidukas just sellepärast, et neil oli algselt nende usutunnistusega lubatud mehele neli naist, tingimusel, et kõigi vajadused, nii emotsionaalsed kui füüsilised ja majanduslikud on korralikult kaetud. Lisaks suhe oma jumalaga. Kõik viis nurka kaeti, st vastav mees kasvatas kõiki viite jõudu ja tänu sellele oli tema areng väga jõuline. Oluline puudus oli, et nende pühakiri lubas seda ainult meestele.

Vanadel eestlastel oli ka mitme kaasa pidamine loomulik vähegi olulisemate isikute puhul. Jällegi algtingimusel, et keegi ei kannataks millegi puudust. Samas ei välistanud meie rahvas ka seda, et  naine võiks pidada mitut kaasat. Kuigi seda tehti vaid siis, kui selleks oli tõsine vajadus. See ei olnud levinud, kuid seda peeti loomulikuks ja see ei tekitanud kelleski küsimust, kui nii tehti. Pigem oli see märk sellest, et vastav naine oli millegi poolest väga oluline – kas tal olid suured valdused, mis vajasid korralikku haldamist, kõrge ühiskondlik positsioon või suur tarkus.

Tänapäeval ollakse ühiskonna ja kristliku kultuuriruumi mõjul läbi elude ja põlvkondade harjunud sellega, et pere moodustavad üks mees ja üks naine – kõik muu on paha. Tegelikkuses on küsimus selles, et ei suudeta hallata korraga rohkem kui ühe nurga suhteid – puudub nii eeskuju, oskus kui võimalus. Teise, nö konkurendi tekkimine tekitab tihtipeale armukadedust, aga mitte alati. Konkurendi tekkimine ei tekita armukadedust siis, kui kahe või enama kaasa pidaja oskab oma kaasad panna erinevatesse nurkadesse ja ei eksi reeglite vastu.

Armukadedusel on mitmeid põhjuseid. Kõige tavalisem ongi see, et teisega arendatakse samasugune suhe, kui juba olemasoleva partneriga, kuna lihtsalt ei osata tekitada teise nurga suhet. Tulemuseks on ühte tüüpi liikuvate energiate jaotamine. See aga ei ole lubatav ja sellisena on ka dubleeritavale osapoolele koheselt tuntav – ta tajub, et jääb millestki ilma. Ja jääbki ju. 

Teine armukadeduse tekkimise energeetiline põhjus on see, kui liigpartnerile hakatakse „kantima“ olemasoleva partneri energeetikat. See on juba puhas vargus ja sellisena kuulub nö karmalise tegevuse alla. 

Kolmas põhjus armukadeduseks võib tekkida ilma, et suhtesse tekiks kolmandat osapoolt. See toimub juhul, kui armukadetseja enesehinnang on väga madal ja ta ei ole oma sisimas üldse aru saanud, miks teda üldse võeti partneriks. Sellisel juhul on ta pidevalt närvis, et „ma pole ju piisavalt hea ja kindlasti otsib ta kellegi parema minu asemele või on juba otsinud“. Ainus ravi sellises olukorras on  armukadetseja enesehinnangu parandamine ja talle selgeks tegemine, miks ta oli teise meelest hea. Võib selguda, et armukadetseja enda poolt oluliseks peetud aspektid ei oma mingit väärtust teise poole silmis ja oluline on hoopis muu. See tähendab, näidata talle tema väärtuslikke külgi.

Neljas armukadeduse põhjus on ahnus. See ilmub nähtavale siis, kui tegu milleski väga erineval tasemel olevate partneritega. Sellisel juhul jääb suuremat areaali haldava või kõrgemal arengutasemel oleva või targema partneri puhul alati midagi üle, mis vajaks kah sidumist. Väiksem teab seda, kuigi ei suuda seda ise hallata, aga tahaks kangesti. Kui siis suuremale tekib keegi, kes haldab ülejääke või isegi kellega on lausa teise nurga suhe, siis on tüli majas. Mitte sellepärast, et lisainimene tekkis, vaid sellepärast, et sellele lisainimesele võidakse midagi anda. Tüüpiline fraas selle kohta on: ise ei söö, aga teisele kah ei anna.

Ülejäänud armukadedused liigituvad rohkem või vähem eelkirjeldatute alla, kuigi võivad omada natuke teistsugust nägu esmapilgul. 

Kuna armukadeduse mehhanismi on alati sisse kirjutatud vähem või rohkem saamatust, hirmu, teadmatust või jõuetust, siis kaasneb armukadedusega alati oht vägivaldsusele. Seega, armukadeduse ilmnemisel peaks asja koheselt selgeks rääkima või lahendama mingil teisel viisil. Mitte mingil juhul ei tohi sellega mängida.

Aga milline siis peaks ikkagi olema kaaslane, kellega mingi suhe võiks tekkida ja milline? Tavaline on, et soovitava kaaslase omadustest koostatakse jube pikk nimekiri ja siis iga kandidaati võrreldakse sellega, ja ikka mõni asi klapib ja mõni mitte. See on loomulik. Sest tegelikult ei saada aru, mida on vaja. Vajadus ja tahe on kaks ise asja, millest üks kirjeldab olukorda ja teine lihtsalt ajab piitsaga takka. Seega peaks kõigepealt paika panema suhte eesmärgi, milleks kaaslast tahetakse. 

Ei ole üldse vale, kui inimene paneb enda jaoks kirja, et kõigepealt parandan oma materiaalse seisukorra, siis loon pere ja lõpuks lähen kooli. Näiteks. Aga ta peab olema valmis, et seda ei pruugi saada teha ühe partneriga. Seega peaks ta keskenduma sellele, et kõigepealt tuleb tahta endale partnerit, kellega koos parandada materiaalset seisukorda. Kui see asi on tehtud, siis tuleks vaadata, kas ka pere loomiseks sobib sama partner ja vastavalt, kui sobib, siis seada uus eesmärk ja kui ei sobi, siis leida teine partner, kellega luua pere. Need olid ainult suvalised näited, sest eesmärk võib olla mis iganes, aga ta peab olema konkreetne. 

Kui eesmärk saavutatud ja partner järgmise eesmärgi saavutamiseks ei sobi, siis on lahku minna väga kerge, sest protsessienergia on lõppfaasis ja sidusus väike. Sellised lahkuminekud on tavaliselt need, kus minnakse lahku sõpradena ja jäädakse vajadusel teineteist aitama. Ka ei armukadetse sel juhul uus partner eelmist. See ei tähenda, et suhte ajal peaks emotsionaalsus olema väike – vastupidi.

Kui nüüd see aeg mööda lasta ja venitama hakata, siis hakkavad suhtesse tekkima väga teravad lahkhelid ja tegelik lahkuminek võib võrduda sõjaga. Tavaline on, et partnerid ei kannata teineteist silma otsaski ja peale lahkuminekut ei taha teineteisest midagi teada, aitamisest või normaalsest suhtlusest rääkimata. 

Tuleb meeles pidada, et pikemates suhetes toimivad seitsme-aastased tsüklid. See tähendab, et protsessi-energia liigub sellise intervalliga. Tavaliselt kusagil kuuendal suhte-aastal hakkab protsessi-energia vähenema, mis tähendab mõningase paigalseisu tekkimist. Partnerid tunnevad seda rahutuse, rahuldamatuse ja millegi puudumisena. Kui eesmärk alles saavutamata ja seda soovitakse ikkagi teha, siis on vaja koos tõsist tööd teha, vaadata üle ümberkorraldused, mis vajalikud eesmärgi saavutamiseks. Kui eesmärk saavutatud ja soovitakse koos jätkata, siis on vaja seada uus eesmärk. Sellisel juhul lähen madalseis kergesti mööda.

Kui antud olukorras midagi ette ei võeta, siis hakkab toimuma suhte lagunemine, jahenemine, teineteise süüdistamine ja salaja uute kaaslaste otsing. Olukorra venimisel muutub asi aina inetumaks.

Milline siis peaks ikkagi olema see kõige õigem partner?
Mehe jaoks kõige õigem naine on see, kellega ta hakkama saab – ja see määratlus haarab endasse kõik – pikkus, kaal, tervis, meeleolu, majanduslik sobivus, põhimõtted, arusaamad, eesmärgipüstitused, jne. Seega on tal vaja naist, kellega ta hakkama saab ja kes sobib tema kaaslaseks käesoleva eesmärgi täitmisel.
Naise jaoks on kõige õigem see mees, kes temaga hakkama saab, ja mitte vastupidi. Selline mees ei muutu iial vägivaldseks, hoolib ja toetab kõiges, vahet pole, kas naine on koduperenaine või minister.

Sellisel alusel loodud suhted on kõige harmoonilisemad ja rahuldust pakkuvamad mõlemale poolele. Neid on kõige kergem jätkata, kui protsessienergia on madalseisus, sest kaaslase koha pealt puuduvad negatiivsed mälestused ja emotsioonid.

See kõik ei tähenda abielu.
Suhe on kahe inimese vaheline asi, mida nemad ise reguleerivad. Loodusrahvastel on kõige tähtsam sellisel juhul osapoolte vaheline lepe – see on tõesti omavaheline kokkulepe ja ainult. Ka vanadel eestlastel oli kõige olulisem asi kokkulepe – kihlus. Inimesed lubasid end teineteisele. Kas seda teha lihtsate sõnadega või suure tseremooniaga, on juba igaühe enda asi. See on toiming, mis liidab energiad ja planeet hakkab edaspidi nendega arvestama kui ühe terviku erinevate osadega.

Pulmad on kahe inimese liitu tähistav suur pidu, millega antakse kõigile teada, et need kaks varem eraldi olnut moodustavad nüüd liidu. Vanasti sisaldas pulmapidu hulgaliselt mitmesuguseid maagilisi rituaale, mis pidid tagama paarile võimalikult hea äraelamise. Tänapäeval on pulmapidu minetanud oma sisu ja muutunud asja paroodiaks. 

Abielu on tekkinud suhte vormistamine ühiskonna jaoks ja reaalselt ühiskonna jõu ehk kolmanda osapoole sisse toomine suhtesse. Sisuliselt ühiskonna heakskiidu küsimine oma valikule. Kusjuures see on nö vaikiv ja kardinatagune osapool, kes kogu aeg ei sega, aga kuhugi ei lähe kah. 

See ei muuda liitu tugevamaks. Küll aga toob kaasa mõned plussid ja mõned miinused, millega peab arvestama. Pluss on see, et ühiskond hakkab arvestama selle paari kui üksusega ja igasugune asjaajamine selle üksuse liikmete huvides on lihtsam – pärandused, lapsed, õigused, jne. Miinus on see, et vähemteadlikud inimesed püüavad hakata ennast kehtestama ühiskonna jõuga, kui muidu hakkama ei saa. See tähendab, hakatakse toetuma ühiskonna seadusele – „sina oled minu … ja sellisena sina pead …!“. See tähendab, tuuakse ühiskonna jõud sisse planeedi alasse – suhe on planeedi hallata. Ja see lõhub suhet. Sobivaks näiteks on pikad ja toredad kooselud, mis peale registreerimist lagunesid väga ruttu.

Laulatus on tekkinud suhtele heakskiidu küsimine religioonimaailmast. Väga tugeva maagilise rituaalina mõjutab väga tugevalt osapooli, kuna annab kirikule suhte üle võimu. Asjaosalised ise ei ole enam oma suhte peremehed ja järelikult ei saa nad ka oodata, et seatud eesmärgid täituksid.

Mis asi see suhe ikkagi siis on? See on koostöö erinevate spetsiifiliste energiate liitmiseks ja saadud tulemi ülekandmiseks materiaalsesse maailma. Selle tagajärjel me ehitame oma füüsilist maailma. Seega, suhe on alus, millega me loome oma maailma, tekitame mateeriat. Ja suhte väga oluline osa on seks, mis põimib energia. Kuidas põimite, nii ka saate oma maailma.