VÄERÄNNAKUST NAISTELE

Kellele?

Sobib kasutada siis, kui oled haigusest paranemas ja vähe jõudu, oledki haige, puntras, siiber kõigest, või lihtsalt meel vajab selgitamast. Keegi ei keela ka niisama minna.

Millal?

Soojem aastaaeg – lumega igatahes on hea tulemus küsitav, sest võib külm hakata ja minema peab paljajalu ning tee pole väga lühike.

Kus?

Soontagana maalinn Mihkli kihelkonnas Pärnumaal.

Kellega?

Üksi. Kui mees, lapsed või sõbrad tahavad kaasa tulla, las tulevad ja naudivad kaunist loodust ja teevad seda paarkümmend sammu tagapool kindla käsuga mitte pöörduda, hõigata, rääkida ja nõudega, et peavad laskma täiesti omaette olla. Kui sellega hakkama ei saa, siis kaasa ei tule. Kui sõbrannad tahavad kaasa tulla niisama, siis kehtib sama jutt. Kui tahavad rännata, siis hoidku paar sammu vahet ja tehku seda omaette.

Kuidas?

Palja jalu. Mobiiltelefon jääb autosse ja auto parklasse. Ka jalgratas jääb sinnasamasse posti külge köide kui tarvis. Kui tahad juua või süüa kaasa võtta, võta rahulikult.

Kui pikk maa?

Umbes 3,5 kilomeetrit edasi-tagasi.

Täpsemalt?

Sõida Soontagana Maalinna parklasse ja jäta sinna mobla, segajad ja jalanõud. Mine üle puusilla ja viska kogu oma sodi mõttes sinna silla alt läbi voolavasse ojasse – las ujub minema. Edasi kõnni mööda haldjarada meenutavat metsateed rahulikult vaatetorni poole. Tunneta kõndimise ajal seda kuidagi eriti vägist ja tüünet maad oma paljaste jalgade all. Lase oma mõtetel rännata, kuhu need tahavad ja vaatle oma mõtteid sel ajal. Kui märkad tee kõrval midagi suhupistmist väärivat, pista rahulikult suhu: põldmarjad, seened, õunad, maasikad, tikrid, pihlakad, toomingad, vm ei ole keelu all, pigem vastupidi – on vägise maa annid. Kui pissile tahad, siis ära kasuta tsiviilkempsusid, vaid anna see tilk orgaanilist ainet metsale – ta on tänulik. Jõua üle välja kuni vaatetornini ja roni üles. Vaata, kui ilus on ümbrus ja luba selle vägevusel ennast mõjutada. Istu torni vaateplatvormi põrandale maha ja luba oma selginenud mõtetel pärale jõuda. Roni alla ja ütle „aitäh!“. Maalinnale ronida pole vaja. Kui tahad pikali visata või seal niisama kauem viibida – lase käia.

Ära tee ühtegi rituaali seal – see koht ei salli seda. Ära põleta küünlaid, seo linte ega vii sinna mingit nänni – see on nii puhas koht, et see hakkab seda seal segama. Seal voolab puhas naiselik vägi. Ära löö trummi, kõrista kõrinaid vm sellist. Aga kui oled pillimängija ja sul juhtub pill kaasas olema, siis võid all istudes midagi rahulikult mängida.  Ära ohverda mitte midagi, aga võta oma pissilkäimist kui tänukinki – seda ei osata nii vaadata, paraku ei teadvustata, et me viime kogu aeg metsast kõike välja, aga tagasi ei anna midagi ja see on tagasi andmine kõige ehedamal kujul. Mine vaata, äkki RMK on kaevu ära parandanud ja ämber on kohal. Kui on, vinna endale sealt lonks tõsiselt head vett ja joo see ära ilma kartuseta. Kui võtsid toitu kaasa, söö rahulikult.

Kui on õunu vm, korja oma taskud täis ja mugi neid tagasiteel, kui selleks soovi on. Mine rahulikult ojani. Kääri oma püksisääred või seelikuserv kõrgemale ja mine läbi oja – see on madal. Seda tehes jäta paigaga hüvasti.  Läbi oja ettevaatlikult: kivid on üsna liikuvad, libedad ja teravad. Vesi on jahe, aga mõjub mõnusalt.

Mine oma tegemiste juurde tagasi.