KOHAST, TERRITOORIUMIST, VASTUTUSEST, PATRIARHAADIST JA MATRIARHAADIST EHK KES KÄSUTAB JA KES MÄÄRAB

Kus on mu koht siin elus?

Miks mõni ei vastuta oma tegude eest?

Kes teeb seadusi?

Mis nägu on patriarhaat tegelikult?

Kas feminism on moodne matriarhaat?

Mis nägu on matriarhaat tegelikult?

Igaüks teab: Matriarhaat on see, kui naiste käes on võim! Mismoodi see käib? No naine keelab ja käseb ning mees on vait ja täidab. Naine võitleb oma õiguste eest ja kristliku taustaga maades Ühiskond halvemal juhul koogutab kaasa, paremal juhul dikteerib, kuidas naine peab võitlema. Mujal on see naiste võitlus rohkem kurioosumi moodi. Tänapäeval on naised jõudnud juba poliitikasse ja ärisse kõrgete kohtade peale,  juhivad riike ja valitsusi. Ja mees on kodus ja hoiab lapsi. Ja kuskil on soovolinik, kes jälgib kurja pilguga, et võimalikult paju naisi teeks tööd avalikel ametikohtadel.

Kas see ongi Matriarhaadi tagasitulek? See on puhas bullshit, millel pole midagi pistmist naiste õiguste ega ka mitte Matriarhaadiga. See on Patriarhaadi mugandumine, teise sõnaga Feminism. See tähenda elukorraldus, kus naistest tehakse mehed ja seda nimetatakse kõlavalt soorolliga kaasnevast  taagast vabastamiseks.

Kui me räägime Matriarhaadist ja Patriarhaadist, siis see, mida meile õpetatakse erineb sellest, kuidas asjad nähtamatul tasandil toimetavad, nagu öö ja päev.  Matriarhaadi ilminguid on tegelikult mitmeid, aga neile kõigile on vint peale keeratud ja tehtud hoidvast funktsioonist jõuga pealesurutud funktsioon. Mis automaatselt muudab mõlemale sugupoolele kasuliku asja vähemalt ühele sugupoolele (aga vahel ka mõlemale sugupoolele) kahjulikuks asjaks. Kuigi sellest ei saada aru.

Matriarhaat on olemuselt planeedibaasiline kord, kus asjad toimuvad kooskõlas inimeste loomuliku energeetikaga. Naise kõige alumisem, baasiline energeetiline sooaspekt, Naiselikkuse alus ja põhijõud, on Staatika - hoidmine ja säilitamine. Absoluudina (st ilma meheliku tasakaalustava jõuta) tardumine, külmumine. See tähendab, et kui maailmas oleks ainult naised, siis maailm jääks seisma, tarduks, külmuks kinni, kuigi säiliks sellisena igavesti. Mehe kõige alumisem, baasiline sooaspekt, Mehelikkuse alus ja põhijõud, on Dünaamika, liikumine. Absoluudina (st ilma naiseliku tasakaalustava jõuta) plahvatus, põlemine. See tähendab, et kui maailmas oleks ainult mehed, siis toimuks üks suur plahvatus ja maailm sellisel kujul lakkaks olemast, sest kõik häviks plahvatuses, mis lammutab kõik algosakesteks.

Kui need kaks asja kokku panna, siis tekivad Aeg ja Ruum, kus Ruum on naiselik omand meheliku valitsemisega ning Aeg on mehelik omand naiseliku valitsemisega. See tähendab, meestel on lihtsam mängida Ruumi ja Territooriumiga, aga naistel Ajaga. Samas, Aeg on meeste oma ja Ruum naiste oma. (Aja kohta tuleb millalgi omaette tekst.)

Kui korraga panustatakse natuke Dünaamikat ja palju Staatikat (st palju naist ja vähe meest), siis saadakse suur, aeglane ruum (nagu sahver, kus asjad seisavad kaua). Kui pannakse palju Dünaamikat ja vähe Staatikat (st palju meest ja vähe naist), saadakse väike ja kiirete protsessidega ruum (nagu börs, kus kõik imekiiresti sebivad ja asjad vahetavad pidevalt omanikku). See tähendab, et Protsessidele vajaliku Aja ja Ruumi jaoks peavad panustama mõlemad. Nad peavad seda tegema targalt, arvestades, kas mingi asi vajab rohkem muutumist või  säilimist. Kui üks kahest poolest ei panusta midagi, ei saa protsessid üldse toimuda, kuna nende toimumiseks ei ole vajalikku aega ega ruumi.

Ruum on see asi, mis sisaldab Territooriumit. Territoorium on see osa Ruumist, mis sisaldab Kohti – väljaspool Territooriume Kohti ei ole. (Kuigi Ruumis on veel  ka muid asju peale Territooriumi.) Kõik Kohad on alati mingil Territooriumil, isegi kui see nii ei tundu. Igaüks, kellel on Territoorium, omab ka seda tõelist defitsiiti, Kohti, mida jagada teistele.

Tark naine oskab Ruumi jagada osadeks ja vajadusel Kohti juurde tekitada. Näiteks asjalik naine annab oma mehele koha enda Territooriumil ja lapse sünni korral eraldab osa Territooriumist oma lapsele. Mitte ei tõsta meest välja ja pane last asemele. Samamoodi saab Koha anda ükskõik kellele, kelle puhul seda vajalikuks peetakse. Koht antakse nii, et peetakse vastavat inimest enda omaks. Territoorium on naistel (tõsi, ammugi enam mitte kõigil, kuigi peaks), Planeedil  ja Ühiskonnal.  See lubab teatavas kontekstis vaadelda ka Planeeti ja Ühiskonda kui naisi. Kui mingil Territooriumil on asjad korrast ära, siis on küsimuse all naise teadlikkus oma kohustustest selle Ruumi suhtes.

Ühiskonna Territoorium on kokku kraabitud nende naiste käest, kes enda omast on loobunud.  See tähendab, et loomulikul viisil Ühiskonnal enda Territooriumit ei ole. Samas, kui naine läheb Ühiskonda sooviga teha karjääri, siis tuleb tal oma isiklikust Territooriumist loobuda – see on peaaegu ühene eeldus saada Koht Ühiskonna Territooriumil ja teha seal „ilma“. Kui naine läheb Ühiskonda ja ei saa seal eriti hästi hakkama, siis ei ole ta olnud nõus oma isiklikust Territooriumist loobuma. Sellisel juhul on tal valida: kui ta tahab Ühiskonnas olulist rolli mängida, peab ta enda Territooriumist loobuma või kui ta ei ole nõus enda Territooriumist loobuma, siis haldama seda kõigi avaruumi reeglite alusel. Kord loobutud Territooriumi on pea võimatu tagasi saada Ühiskonna käest. Teise naise või Planeedi käest oma  kaotsi lastud Territooriumi tagasi saada on tunduvalt lihtsam.

Samas Ühiskonna mõjujõud sõltub kokkuahnitsetud Territooriumite kogusuurusest. Seetõttu toimub ka pidev lobitöö ja ajupesu teemal, et „naised tahavad minna ühiskonda ja teha karjääri“ ning et „naised ja mehed on võrdsed“. See viimane on eriti salakaval teema, sest kuna meestel looduse järgi Territooriumi ei ole, siis peavad naised võrdsuse huvides enda omast ka loobuma. Ka saab Ühiskond kergemini kätte need Territooriumid, kus puudub Valitseja ja/või pole eraldatud Kohti.

Üsna tavaline on kuulda, kuidas inimesed oma Kohta otsivad.  Vahet pole, kas töös või eraelus või hobides või milleski muus. Kuidas nad otsivad elu mõtet ja tormavad siia-sinna, edasi-tagasi, kahemeetrine lagaväli mõlemal küljel. Sest vaja on mujale, kus äkki on minu Koht ja sinna on kiire ja ah, küll teised teevad asjad korda. Teevad need kelle Koht siia laga alla jäänud on. Aga kui sinu Koht on kaotsis ja leidmata ja minu Koht on kaotsis ja leidmata ja tema Koht on kaotsis ja leidmata, siis…  Oot, aga kellel üldse siis Kohad on? Ja kus need on?

Koht on ainus asi, mis annab kindla Rolli. Erinevad Kohad toovad endaga kaasa erineva Rolli – minister, isa, õde, pärija, abiline, manager, prints, kojaülem, plekksepp, toateenija, amm, jne.. Roll sisaldab alati mingeid nõudmisi, annab mingeid võimalusi ja järelikult kaasneb sellega ka mingi vastutus. Kuigi on võimalik, et Territooriumi omanik määrab, et vot, see Koht ei pea mitte millegi eest vastutama või et Koht ise küll peab vastutama, aga mõne tema Rolli täitja ei pea vastutama. Territooriumi omaniku õigus. Planeedi ja naiste Territooriumidel paiknevatel Kohtadel on üldiselt kõigil ka mingi vastutuse määr, mis kaasneb seal  olevate Rollide läbi saadavate Võimalustega.

Ilma Rollita Kohti ei ole olemas, aga mõne Koha Roll võib olla ka „kõrgelthinnatud mitte millegi tegija ilma igasuguste kohustusteta“ . Ühiskond ahvatlebki sellega, et seal Koha saanu saab küll Rolli, mis annab talle Võimalused, kuid üldiselt on tal kohustused Ühiskonna, mitte selle liikmete suhtes. Ka ei ole tal vaja reaalselt vastutada. Seega õpetab Ühiskond vastutustundetut käitumist. See on väga hästi jälgitav, kui vaadata, kuidas olulistele positsioonidele jõudnud inimesed kaotavad igasuguse vastutustunde. See käib lihtviisil kaasas Ühiskonna-Kohaga. See on ka põhjuseks, et võideldakse vahendeid valimata, kui küsimuse all on Ühiskonna poolt eraldatud Koht – poliitikud, meediaeliit, kõikvõimalikud staarid, tippärimehed, jne.

Seda, kes Kohaõiguse saab, määrab Ühiskond ära personaalselt, tehes selle inimese energeetikas pisukese muudatuse ja lisades sinna ühe elemendi, mis hakkab inimese energeetikat tasakesi muutma kogu ulatuses, võttes juhtimise üle. Nüüd võib inimene hakata võitlema oma koha eest ühiskonnas, omades õigust raisata, olla vastutustundetu ja sõita teiste seljas igasuguse mõõdutundeta tingimusel, et ta laulab Ühiskonna poolt ette kirjutatud viisil. Samasuguse elemendi omajad tunnevad vaistlikult üksteist ära ja kui valiku all on elemendiga ja elemendita kohataotleja, siis saab koha alati elemendiga taotleja. See element eraldatakse sunniviisiliselt ka neile, keda ühiskond peab end tõeliselt ohustavateks (ja keda elimineerida ei ole õnnestunud) – nende puhul on eesmärgiks ajupesu, kuigi sellega kaasnevad samasugused võimalused, kui ametlikult Kohaõiguse saanutel.

Territoorium on üldse ainus Koht, kus saab midagi Teha. Kui Territooriumi ei ole, siis midagi Teha ei saa, pole Kohta, mis annaks Rolli. Kehtib kõige kohta. Territoorium on naisaspekt, selle säilimise ja heaseisu eest saab hoolt kanda ainult naine, kuna säilitamine ja hoidmine on naiselikud tegevused. Naine on ka see, kes kehtestab Territooriumil Reeglid ja loob õhkkonna. Ta on sisu hoidja, eesti keeles on ilus väljend „kodu hoidja“.

See tähendab, et igasugune seadusloome on naiselik tegevus ja Seaduste elluviimine mehelik tegevus. See seadusloome eripära tuleneb sellest, et iga Seadus kehtib alati mingil Territooriumil ja mitte sellest väljaspool. Näha kõiki selle Territooriumi asukaid ja nendega arvestada suudab ainult Territooriumi omanik – naine. Mees seda ei suuda. Olenevalt oma hetkesuunitlusest suudab mees näha ainult vastava teemaga haakuvat huvigruppi.

Kuid Seaduse põhiline tunnus on, et see kehtib kõigile ühtemoodi, ka selle loojale. St, mingile huvigrupile ei ole võimalik kehtestada toimivat Seadust, millest mööda ei proovita hiilida. Seda saab teha ainult mingile territooriumile tervikuna. Tänapäeva demokraatlik seadusandlus on loodud just sellepärast, et kuidagigi minna mööda sellest looduse eripärast. On ju Planeedi põhiselt kehtiv reegel, et „erand tühistab reegli“ – see on naiselik lähenemine, ja Ühiskonnas kehtiv reegel „erand kinnitab reeglit“, st mehelik lähenemine.

(Kui Eesti riigi Territooriumit hoidev naine lubab siin pagulastel elada, siis need siin ka saavad elada, kui ei luba, siis ei saa. Kusjuures see ei pea olema avalikult deklareeritav seisukoht, piisab sisemisest orientatsioonist.  Aga milline naine hoiab praegu Eesti riigi Territooriumit? Vahet pole, milline mees neid pagulasi siia liigutab, kui puudub selle naise poolt antud siin elamise luba, siis need pagulased lasevad siit õige ruttu jalga, olenemata riigi seadustest ja olukorrast. Ja neid pagulasi võib siia isegi naine liigutada, kui Territooriumit hoidev naine nende olemasolu siin ei sätesta, siis teistel pole midagi selle koha pealt öelda.)

Territoorium ei ole ainult kodu – see võib olla firma, tegevusala, kogudus, partei, mingi inimkooslus, riik, sõpruskond, oskus, maailmaorganisatsioon, ordu, gild, vennaskond, tsunft, sekt,  mis iganes muu asi, mida on võimalik kuidagi piiritleda. Seda tüüpi asjad on alati kas Ühiskonna Territooriumil või mõne naise Territooriumil. Planeedi Territooriumil selliseid asju olla ei saa – seal on vaid Planeedi hüvanguks vaja olevad tööKohad.

Territooriumiõigused päranduvad loomulikul viisil emalt tütrele. Territooriumiõigust on võimalik üle anda ka mõnele teisele naisele, mitte ainult tütrele, kui selleks peaks tekkima vajadus. Omaenda Territooriumi saab tütarlaps kätte, kui valikuiga läbi.

Poisslaps peab ema Territooriumilt lahkumiseks leidma mingi teise Territooriumi, kuhu ümber asuda ja kus talle Koht eraldatakse. Kuna temal oma Territooriumit ei ole, siis on tal valik, kas minna mõnele ühiskonna Territooriumile või mõne teise naise Territooriumile ja taotleda seal mingit Kohta. Kui ta seda ei tee, siis on mõnekümne aasta pärast näha pilti ema sabas sörkivast saamatust lorust. Tihtipeale on nii, et poiss küll tahab lahkuda, aga tal pole, kuhu minna. Näiteks Ühiskonda minna ei taha, aga mõni naine ei võta või ka vastupidi. Või ei suudeta hüljata ema Territooriumil paiknevat kindlat Kohta.

Ilmselgelt on mõnel üsna soe Koht istumise all ja aina paremaks läheb. Ja mõnedel teistel on teistsugused Kohad ja enamusel pole üldse mingeid Kohti.  Õigel Kohal olemine toob endaga kaasa alati rahulolu tekke suuremal või vähemal määral. Samas ei sõltu see viimane Koha enese asukohast ja vastutusala suurusest. Ja nagu ikka, eeldab iseendale tõe rääkimist omaenese vajaduste koha pealt.

Kohatu ja Rollitu (või valel Kohal ja/või vales Rollis) olemise ilmingud sisaldavad alati kompensatsiooni mehhanisme – ühiskond nimetab neid enesetapjalikeks sõltuvusteks. Seega, kui tegemist on alkohooliku, narkosõltlase, adrenaliinisõltlase, kasiinosõltlase, suhtesõltlase või mõne muu sellise tegelasega olenemata soost, siis on sellel inimesel puudu kas Koht või Roll või olemasolevad on valed selle isiku jaoks.

Territooriumiõigused ei pärandu mitte kunagi mehele, sest mehel pole seda asja, seda energeetilist organit, millega Territooriumit hoida. Kui Territoorium antakse üle mehele, siis saab selle Territooriumi hoopis mingisugune selle mehega kuidagi seotud naine – ema, õde, tütar, sõbratar, õpetaja, armuke või mõni muu sobiv isik. Isegi sekretär võib saada, kui ta piisavalt osav on.

Igal Territooriumil on olemas (või peaks olema) Territooriumi Valitseja, kes on kindlasti mees. See tagab juba baasiliselt selle, et Aeg ja Ruum on kasvõi mingil määral olemas selle tandemi jaoks ja järelikult ka on võimalus seda vajaduse korral reguleerida ühe või mõlema poole intensiivsuse lisamise või vähendamisega.

See on nagu muinasjutus, kus naine on Kuningatütar ja ootab oma Printsi (või ka Seiklejat), kes võtaks ta naiseks ja hakkaks valitsema tema Kuningriiki selles samas Kuningriigis kehtivate Seaduste järgi. Valitseks ilma eranditeta – st ka teda. Mehe roll on teostada võimu naise Territooriumil. Seista hea selle Territooriumi edenemise eest, samuti kaitsta seda Territooriumit pahatahtlike sekkumiste vastu ja tegeleda Territooriumiväliste kontaktidega. Või teha sedasama Ühiskonnas vastavalt sealt saadud Kohale.

Kui ta hakkama ei saa, siis tark Kuningatütar vahetab ta välja. Mitte tema ei vaheta välja Kuningatütart, jättes viimase Territooriumi omale – seda ta ei saa ei Ühiskonnas ega naise juures (kui väga rumalad naised välja arvata, kes hoolega Ühiskonna Rumalusi kuulanud on).

Aga kuidas käib patriarhaalses maailmas, st Ühiskonnas?
Territoorium on mehe oma ja pärandub meesliini pidi kirja pandud Seaduse alusel, mille on loonud mehed mingi huvigrupi kaitseks. Kuna mehel vastavat energeetilist organit pole, millega seda pärimist teha, on leiutatud paber, mille nimi on testament. Sellega antakse edasi pärimisõigus. (Leidub riike, kus mees saab pärida ainult siis, kui tal on naine. Rohkem on seda näha mõnede majoraatõiguste puhul.)   Ja naisest tehakse tihtipeale Valitseja, kuningas. See on tavaline, et mees teeb firma – Territooriumi, ja paneb oma naise sinna direktoriks – Valitsejaks. Kuigi mehel pole, millega hoida Territooriumi ja naisel ei ole seda, millega Valitsetakse.

Vastupidiselt Matriarhaalsele maailmale, kus naine on tagaplaanil ja hoiab tagalat kehtestades mehe jaoks eesliinil toimetamise reeglid, on Patriarhaalses maailmas naine pandud eesliinile. Kus see toimub? Ühiskonnas, äri- ja teadusmaailmas, viimasel ajal aina rohkem ka usumaailmas. Naise avaliku positsiooni kasv on puhtalt ühiskonnapõhine teema ja toimub suuresti läbi pideva ajupesu teemal: „mida naised tahavad“ kõikvõimalike avaliku kommunikatsiooni vahendite abil. Seega on Patriarhaalne korramudel sirgelt Ühiskonda toetav. Kuna isiksuste areng toimub Planeedi huvisfääris, siis on Patriarhaat sellisena indiviididele kahjulik, vahet pole, kas tegu on naiste või meestega.

Mõnus on jälgida, kuidas ühiskonnabaasilises maailmas esineb planeedibaasilise maailma ilminguid. Üheks niisuguseks on „nime“ tegemine, omamine ja pärandamine – tegevused, mis on just meestele olulised. (Kuna nimi kannab mustrit, siis on selle edasiandmine isalt pojale loomulik). On ju kuulus või tuntud nimi see, mis kutsub. Aga see soov pole kantud mitte teadlikust tahtest omada palju naisi (kuigi hea õpetuse korral toimib ka see), vaid alateadlikust soovist saada välja valitud võimalikult sobiliku Territooriumi omaniku poolt selle Territooriumi valitsemiseks. Maakeeli tahab mees, et naine võtaks ta omale. Sellega määrab naine mehe valitsema seda Territooriumi, mille omanikuks ta on.

ELU REEGLID

Kas reeglid on üldse vajalikud?

Igal maailmal on oma reeglid, oma nägu ja oma tegu. Mõned reeglid on kirja pandud ja mõned mitte. Riigi kui omaette maailma reeglid pannakse kirja seadusandliku kogu poolt ja neid nimetatakse seadusteks. Religioonidel on igaühel oma reeglid, mis pannakse kirja vastava religiooni pühakirja. Keelemaailmas on igal keelel oma reeglid ehk korraliku keele kasutamise juhised, millede kogu kannab nime grammatika. Mõni muu maailm ei kehtesta reegleid, vaid ainult uurib, püüab neid kirjeldada ja neist aru saada – sinna alla kuuluvad näiteks füüsika, keemia ja bioloogia.

Mõned reeglid on jäigad – näiteks usumaailmareeglid, mõned teised aga väga muutlikud – näiteks moemaailma reeglid. Kõigile tuntud, nätsuna igas suunas venivad ja palju räägitud on ühiskonna reeglid – moraal.

On iseenesestmõistetav, et absoluutselt igal üksusel on mingid oma reeglid, isegi siis, kui me seda ei adu – muidu see üksus lihtsalt laguneks laiali. See tähendab, et reeglid on need asjad, mis annavad mingi üksuse jaoks piirid ja kirjeldavad, kuidas selle üksuse sees elu toimub. On arusaadav, et iga suurema üksuse reeglid kehtivad alati ka selle üksuse alajaotuste peal. Näiteks riigi reeglid kehtivad kõigis maakondades. Aga iga maakond võib veel riigi poolt lubatud piires juurde teha omi reegleid, mis kehtivad ainult seal maakonnas, kui viimane seda vajalikuks peab. Näiteks teadusmaailma reeglid kehtivad kõikidele teadusharudele. Füüsikareeglid kehtivad nii Maal kui ka Kuul ja meile tuntud kosmoses.

Aga millest pea üldse ei räägita, on meie planeedi baasseadused, millel põhineb kogu elu. Elu aluseks on energiaga varustatus. Kuna Elu on nii keeruline nähtus, siis on tema korralikuks toimimiseks vaja ka palju erinevaid energiad. Tuhandetes energialiike, mida me suudame heal juhul vaid aduda, aga mitte veel mõõta ja tihtipeale ka mitte eristada üksteisest. Igale sellisele energialiigile on sisse kirjutatud tingimus, mida me peame täitma, et seda energialiiki loodusest saada oma paremaks toimimiseks. Elu Reeglid on nende tingimuste kirjeldused ja sellistena rohkem või vähem tundmatu maa.  Kõige baasilisemaid peaks olema umbes kolmesaja kanti – täpset arvu ei tea veel.

Ühiskond, üksus Maa peal, peaks olema Elu Reeglitele toetuv. Tegelikkuses on hoopis vastupidi – Ühiskond üritab elanikke isoleerida planeedist ja selle reeglitest, kehtestades enda omad ja riputades neile külge sildi „moraal“. Paraku ei suuda ühiskonna reeglid hoida ei alles ega ka tervena siia kehastujate füüsilisi kehasid, mille sees toimub areng. Seepärast suurendab ühiskond igal võimalikul viisil kõikvõimalike piirangute hulka, et nende kaudu suurendada füüsiliste kehade säilivust igapäevaste toimingute maksimaalse ohutustamise kaudu, kuna loomulikud reeglid on blokeeritud rohkemal või vähemal määral, tänu millele loomulik energia liikumine on piiratud. Kehad on energianäljas ja lagunevad.

Otsesõnu, ühiskond õpetab oma reegleid, varjates fakti, et nende reeglite järgimine ei aita inimesel säilitada ei vaimset ega füüsilist tervist ega paku ka rahulolu. Samuti jätab ühiskond nimetamata, et kui inimene teab ja järgib planeedi reegleid, siis pole talle enam ühiskonna reegleid vaja, sest teistsuguse regulatsiooni abil saavutatakse tunduvalt edukam ja alahoidlikum tulem.

Ainus mida see piiramiste kogum teeb, on laveerimisvõimaluste kätte näitamine tarkadele ja alatutele või tugevatele ja rumalatele ning võimaluste kaotamine naiivsematele või nõrgematele. Mille tagajärjeks on hulk mitte hakkama saavaid ja haigeid inimesi, kes ei oska ei abi otsida ega ennast aidata, sest nad lihtsalt ei tule selle pealegi, et paljud asjad peaks teistmoodi käima.

Planeedi reegleid ühiskond paraku ei õpeta. Mõnedes terve mõistusega mõtlemisvõimeliste vanavanematega peredes on osaliselt säilinud teadmine mõnedest Terra reeglitest, aga põhjendusi ei mäletata enamasti sealgi. Ja nende reeglite järgimine on muutunud rituaalseks, mitte põhjuslikuks.

Elu Reeglid jagunevad mitmete valdkondade vahel. Iga reegel, mida ei järgita, toob kaasa oma õppetunnid ja probleemid. Ma teen lühiülevaate kõige põhilisemate hulgas.

 ELU REEGLID

TERRA BAASREEGEL. 20.nov.2015
SUGUDEPÕHISED REEGLID. 20.nov.2015

KEHAGA JA KEHATA SIIN PLANEEDIL

Mis on surm?

Mis on elu?

Mitu korda me elame?

Mis teha vaimudega?

Mis vahet on kummitusel ja vaimul?

Palju neid kehata tegelasi siin siis ringi jookseb?

Kes aitab mul neist vaimudest jagu saada?

Järjekordne teema: aidake, mul on majas veel keegi. Ja sellele järgnev lõputu arutelu, et kas see keegi on hea või halb, kuidas teda lepitada, minema saata, ära ajada, ohutada, äkki üldse ära kolida jne. Ajab hulluks. Kogu teemaarendusest kostab minu jaoks läbi ainult üks noot – me ei tea, mida me räägime ja millest me räägime, aga me kordame seda, mida me oleme juba kuskilt kuulnud. (Aga kas see kuuldu ka tõele vastab…?)

Mis siis ikkagi on mis?
Ja mida selle millega peale hakata üleüldse?
Ja mis see miski minule teeb?

Laias laastus jagunevad igasugused olevused siin planeedil kaheks: füüsiliste kehadega ja ilma füüsiliste kehadeta olevused. Füüsiliste kehadega olevuste alla kuuluvad kõik kehastunud tegelased. Vahet pole, kas ta on taim, loom, lind, kala, seen, vetikas, putukas, inimene või elementaal. Just, ka elementaali, kui ta suvatseb asustada näiteks meie telefoni mingit osa, jõge, järve või kivi, tuleb lugeda kehastunuks ja seda asja, mille sisse ta on kolinud, tema kehaks. Neid ei tohi lugeda ilma kehata nähtamatuteks olevusteks, sest sel sissekolinud ajal nad töötavad parajasti läbi just seda energiat ja ehitavad omale just sellise energia läbilaskmiseks vajalikku osa. St teevad seda, mida kõik kehastunud tegelased siin planeedil peaksid tegema – arenevad. 

Seega, allikavaim, puuvaim, lutikas, kass, tomat, elevant, tammepuu ja sussivaim on kõik reaalsed tegelased oma arenguteel, kelle poole pole vaja palvetada, keda pole vaja kummardada, kellele pole vaja ohvreid või ande viia. Ja kellelt pole mõtet paluda energiat, väge ja muid selliseid asju. Sest tema arengutee pole veel jõudnud niikaugele kui meie oma ja järelikult tema arengutase on madalamal. Küll aga võiks neisse kui kaasteelistesse suhtuda viisakalt ja neid ilma vajaduseta mitte kahjustada – eesmärgipärane kasutamine neid ei kahjusta, vaid annab arenguks vajaliku kogemuse, mis oligi kehastumise põhjuseks üldse.

Selliste kaasteeliste poole võib pöörduda ja paluda neil endale võtta mõni kuhjake juba kasutatud energeetikat, haigust, ebameeldivusi, jamasid, jne. Oma arenguteel kaugemale jõudnud tegelase poolt antud asjad on temale ainult toeks ja ei kahjusta teda, vaid toidavad või aitavad õppida.  Samas ei tohi unustada, et redis ja kodusiga on kehastunud täie teadmisega, et nad süüakse ära ja see on osa nende arengust. Etapp, mis on vaja läbi käia, et nad kunagi hiljem teaksid, et toiduga ei mängita ja et niikaua, kuni nad pole ära söödud, vajab ka see osa hoolt. Need loomad, kes sünnivad puuri pandud vanematest, on valinud sellise kehastumise vabatahtlikult ja vajavad kogemust kas puuripapagoi või kasvanduse krae-rebasena. Ja lutikas õpib ellujäämist olenemata asjaoludest – teejupp, mis meil paljudel on läbi käimata jäänud, tundub.

Füüsilisse inimkehasse kehastuvate tegelaste spekter on väga lai. Inimkeha kui selline ei ole aga see asi, millena me teda oleme harjunud mõistma – teadvuslik elu üksus. See on elu kandja minimaalselt teatava arengutasemega algete jaoks. St terminoloogiliselt korrektne oleks kasutada mõistet bioskafander. St see on asi, mida kasutavad erinevad tegelased, et siinses keskkonnas tegutseda,  reaktsioonidesse minna, mitte kahjustuda väliskeskkonna mõjurite läbi ja kulutada minimaalselt energiat omaenda olemi terviklikkuse säilitamiseks. Sinna nimekirja kuulub siia loodud 4 loodusrassi, 4 ühiskonnarassi, mis mõlemad on kunsttekkelise päritoluga, 12 avaruumirassi, mis on loomulikud, kuid kõrgema arenguüksuse päritoluga, ja väike osa kohaliku baasi esindajaid, kelle põhjal see bioskafander loodi. Selle nimekirja ühte või teise üksusesse kuuluvad kõik need siiriuslased, hallid, reptiloidid, deemonid, inglid, goauldid, jne. St see on seltskond, kellel on ametlikult lubatud olla siin, Terral, omada personaalset füüsilist keha ning siia pidevalt ja korduvalt kehastuda, et areneda. Neid ei nimetata tulnukateks. Ja see seltskond ei kooberda siin ringi mingite muude ja teistsuguste kehadega kui inimkeha nimeline bioskafander. 

Füüsilist keha kasutavad lisaks ka veel mõned sellised tegelased, kes seda ise ei oma – seestajad. Olevused, kellele ei ole selle planeedi elamise struktuuris kohta ette nähtud ja sellisena ei ole nad kehastunud, vaid on keha omale varastanud. Kunagi ammu murdis siia üks seltskond neid sisse ja siin nad nüüd on - väga rasked tegelased, kes kontrollivad emotsioone, omamata mingitki eesmärki ja tahet. Nende energeetika on nii võõras, et meie maises mõistes on neid olevusi liikuma panevad jõud meile mõistetamatud. Õnneks on neid üsna vähe. Neid võib leida kohtadest, kus on koos laibad ja teadus – anatoomikumid, surnukuurid, kohtumeditsiin. Need on ka kohad, kus nad oma tulevasi toitjaid varitsevad. Kuna surnuaedades teadust pole, siis seal neid ei ole. Üldjuhul eelistavad nad omale kasutuseks võtta inimkeha.

Seestajate vastu oskab hästi võidelda katoliku kirik oma ekssortsismiga – juhtum, kus see tegevus on omal kohal (muudel juhtudel on ristiga vehkimine ja pühavee piserdamine puhas sigadus). Selle tegevuse tulemusel eelmainitud olend ei sure, vaid lihtsalt läheb minema. Isegi lihtne meieisapalve korduv lugemine (kui rituaalmaagiline tegevus) võimaldab neid eemale hoida, st seestamise katset ära hoida. Aga need pole deemonid kellena neid tavaliselt kujutatakse. Kõige tõepärasem nende tegelaste kirjeldus on india usundeis, kus neid nimetatakse rakašadeks. 

Nemad on siin tõelised kontvõõrad – pea ainus seltskond, keda võib nimetada tulnukateks. Kasutatav keha ei ole ainult nende oma – nad „lisavad“ end mõnele juba asustatud elusale inimkehale. Nende poolt kontrolli alla võetud, seestatud keha ei pea muutuma märatsevaks hulluks, vaid võib väga edukalt muutuda ka alati naeratavaks väljapeetud käitumise ja sätitud reaktsioonidega kõrgseltskonnadaamiks, põlevate silmadega fanaatikuks või tahtetuks tühjaks kotiks. Kuna rakašat tappa on maises mõistes pea võimatu, siis kasutas kristlik kirik seda fakti edukalt ära ja hirmutas sellega inimesi, pakkudes kaitseks ristimist. Paraku ristimine seestamise eest ei kaitse. Lohutuseks mainin, et kuigi neid siin tappa ei saa, on leitud võimalus nende minema toimetamiseks Terra regioonist, kui mõni kätte saadakse.  Varem seda võimalust polnud.

Siis on olemas üks seltskond tegelasi, kes esinevad kehatutena, kuid kellel on korralik füüsiline keha täitsa olemas – luupainajad ja poltergeistid. Kogu mitmesugustes infoallikates levitatav info nende koha pealt on väga vale, kuna nende nähtuste tekitajatena kujutatakse alati mingeid väga keerulisi vaimolendeid.

Luupainaja ei ole tegelikult vaimolend, vaid konkreetne füüsiline tegelane, kes sõna otseses mõttes ei julge näole enda, aga tahaks kangesti. Ja vaadata. Ja mitte ainult silmadega vaadata, vaid ka kätega vaadata ja väikseimagi võimaluse korral mõne kohaga veel. Aga ei julge, isegi silmadega avalikult vaadata mitte. See tähendab, luupainaja taga on puhas seksuaalne iha, kirg. Selline, millele lisandub veel meeletu allasurutus, tagasihoidlikkus, ülimadal enesehinnang vm sarnane nurka seinavärviks liigitav olek. 

Tavaliselt on painaja mingis mõttes absoluutselt ebasobiv partneriks painatavale. Küsimuseks on kas vanus, seisus, haridus, seotus, tervis, tuntus, sugu vm väga tugevalt poolusteks lahutav faktor. Samas võib selline faktor olemas olla ka ainult painaja peas, kes seda mittesobivust ette kujutab endale. Luupainaja sugu ega muud parameetrid pole määratud, st see võib olla ükskõik, mis soost ja ükskõik, millise seksuaalse orientatsiooniga ükskõik, mis vanuses isik.

Preventiivset kaitset pakub pihlakapuust lõigatud oksajupp (ideaalis 4 tk) voodis madratsi all kõigis servades. Otseseks lahendamiseks on vaja painajaga rääkida. On vaja suuta rääkida luupainajaga, kui see peale tuleb, ükskõik mida. Aga on vaja ka välja selgitada, kes painamas käib ja reaalselt selle inimesega rääkida. Luupainaja ei ole kunagi keegi ebareaalne tundmatu kusagilt kaugelt, vaid reaalne isik, kellega on vähemalt korra füüsilises elus kas kohtutud, pilk või sõna vahetatud, ta on kusagil taustal igapäevaselt või muu selline asi. Üldjuhul on painaja seksuaalselt süütu või on tema mõtlemine nii naiivne, et isegi juhul, kui ta elab tormilist elu, jääb tema energeetiline seksuaalsus süütuks. 

Poltergeist on noore naise allasurutud oleku/tahte vallapääsemine. St noor naine/neiu/tüdruk, kes on allasurutud olekus ja kel loomupäraselt natukenegi väge, käitub mingil hetkel nagu vedru – lihtsalt viskab lahti. Selle käigus rebeneb tavaliselt lahti mõni tema energeetika osa, mis siis haagib üleliigse rakendamata väe endale sappa ja majandab ringi kuni kaasavõetud vägi otsa saab. Seda võib toimuda korduvalt, kui midagi ette ei võeta ja noorel daamil oma väge õigesti rakendada ei lasta või teda selleks ei suunata. Daamiga on vaja tõsiselt rääkida ja saada ta rääkima, et mis on see, mis teda ahistab ja alla surub ja siis vaadata, mis sellega ette võtta lahendamiseks. Oleku parandustööde käigus on kindlasti vaja kokku korjata lahtirebenenud energeetika osad, sest muidu hakkavad tütarlast varsti kimbutama erinevad tõved.

Algega mittekehastunud tegelastel ei ole keha niikaua, kuni nad uuesti kehastuvad. Siis muutuvad nad tavalisteks inimkehas tegelasteks. Ülejäänud seltskonnategelased füüsilist keha ei oma, ei enda oma ega varastatut, ja neid saab omakorda jagada algega ja algeta olenditeks.

Algeta olendite alla kuulub suur kuhi kõikvõimalikke planeedi abivaime, kes ei oma määratletavat arengutaset, kuid kelle keerukuse aste ja järelikult toimetamisspekter on samas skaalas planeediga. St, nad on keerulised ja järelikult võimekad. See on seltskond, keda saab panna enda heaks tööle, põhiliselt õpetajate, juhtide, otsijate, märguandjate vm sellistena. Sellesse seltskonda kuuluvad muude hulgas ka päkapikkude, kuradikeste, orbide ja hällidena tuntud tegelased. 

Selleks, et vastavat olendit enda heaks tööle panna, on vaja olend kutsuda ja talle tõestada, et ollakse arenguteel tõsiste kavatsustega, omatakse juba mõningast taset ja ollakse arusaamisel, milline võiks olla kutsutava roll. Kui kutsutavale kõik tingimused sobivad, siis asub ta tööle väikese energiaeralduse eest. Igasugune ohverdamine jms on kurjast. Kui tingimused ei sobi ja kutsutav ei tule või keeldub, on kutsega või kutsujaga midagi valesti.

Algega füüsilise kehata olendid jagunevad loomulikeks ja kunsttehislikeks. Kunsttehislikud algega vaimolendid luuakse mingi alge baasil millegi tegemiseks – eesti mütoloogiast on tuntud kratt, mujalt  maailmast näiteks golem. Neil juhtudel  luuakse algele juurde energeetiline keha, kuid vahel võib luua ka füüsilise. Sama meetodit on kirjeldatud ka kui inimese loomist Eedeni aias, ainult et siis oli loodud keha ainult füüsiline. Seega on meie bioskafander algselt kunstlikult loodud asjandus.

Kunsttehislikud algega olendid on üldjuhul teatavates piirides (ja mitte absoluutselt) ohutud ainult oma looja jaoks, kuid mitte ülejäänud maailma jaoks. Kuna nad on algega, siis on nad arukad, kuigi nende tegevust on kunstlikult piiratud mitmesuguste keeldude ja käskudega looja poolt. Üldjuhul neil puudub füüsiline keha, kuid mitte alati. Kuid nad püüavad, ükskõik, mis nõksuga, sellest kehast ja kohustusest pääseda. Sellise eesmärgipüstituse juures nad võivad kahjustada keda iganes.

Algega loomulikud vaimolendid jagunevad sellisteks, kes mitte kunagi ei kehastu siin mitmesugustel põhjustel ja nendeks, kes on seotud füüsilise keha lubadusega. Mittekehastuvate hulgas on mitu kõrgemat rassi, kes end inimtegevusse üldiselt ei sega. Vahel haruharva nad siiski võtavad mõne kehastunu oma kaitsta ja juhtida, aga seda juhtub tõesti sajandis paar korda ja see sõltub puhtalt nende endi tahtest ja äranägemisest – mõjutada neid ei ole võimalik. Selle seltskonna hulka kuuluvad majavaimud, peninukid ja veel mõned. 

Füüsilise keha lubadusega olendid jagunevad kehata tegutsejateks, veel mitte kehastunuteks ja juba surnuteks. Veel mitte kehastunud olenditest tavalisimad on vaimud. Näiteks kunstliku viljastuse protsessi käigus tõmmatakse nullist välja persoon, kui katseklaasis viljastatakse munarakk, ja antakse sellega elu lubadus. Ühe viljastamise jaoks tehakse mitu sellist viljastatud munarakku, millest siis inimesele siirdatakse kõige tugevam või kõige tugevamad. Ülejäänud rändavad prügikasti. 

Kui abordi käigus ema eraldab lootele lahkumiseks energia, nii et see saab edukalt siirduda tagasi nulli, et sealt uuele ringile minna, siis katseklaaside prügikasti minekul keegi seda energiat ei eralda. Siia jääb kinni hulgaliselt algeid, kel pole füüsilist keha, et siin midagi teha ja pole ka piisavalt energiat, et nulli tagasi minna. On alge ja selle vaimuosa, süütu ja puhas vägi. Samas, see vägi võib muutuda vägagi hirmsaks, kui ta siia kinni tiksuma jätta. Vahepeal oli neid vaimolendeid siin tuhandeid.

Sarnane vaimolend võib tekkida ka juhul, kui rase naine sureb raseduse ajal nii kiiresti, et ei jõua lapsele eraldada nulli siirdumiseks vajalikku energiat. Siis jääb loote energiakeha siia kinni ja vajab eraldi siit minema toimetamist nagu ka muud puhtad vaimud.

Kehata tegutsejate hulka kuuluvad mitmed tegelased, kes kõik aeg-ajalt kehastuvad füüsilistesse kehadesse, kuid kes kehastumiste vahel on avalikkusele tuntud kui peainglid ja deemonid. Mõlemal juhul on tegemist olenditega, keda on kindel arv, kes on väga kõrgelt arenenud ja omavad püsivat positsiooni Terra energeetilise struktuuri järelvalves kui haldurid. 

Nende positsioon on nii oluline olnud, et mitte üks religioon ei ole suutnud neid maha salata ja korstnasse kirjutada. Pigem on tehtud tõsiseid võltsimisi ja kirjutatud need tegelased mingil kujul sisse pea kõikidesse religioonidesse kui nende religioonide lahutamatu osa. See ei vasta tõele. 

Termin „deemon“ on eksitav. Õigem oleks kasutada nende olendite kohta funktsioonipõhist nimetust „ressursihaldur“. Sõna „deemon“ tegelikult tähistab ise ühte suure energiaga loodusrassi esindajat, kes on täitsa legaalne, kehastub inimkehasse ja ei ole üldse „paha“. Sama eksitav on ka teine nimetus „peaingel“, millega tähistatakse struktuurihaldureid. Käibenimetused tulenevad ilmselt nende energeetilisest kujust, mida religioonid on hakanud kasutama muude asjade sümbolina. Kõik haldurid on oma päritolult 12 avaruumirassi esindajad.

Nende kumbagi puhul pole tegemist mingite „jumala saadikute“, „kaitseinglite“ või muu veel totramaga, vaid need on lihtsalt väga kõrgelt arenenud alged, kes aeg-ajalt kehastuvad meie hulka, et veel edasi areneda, soovijaid õpetada ja samas vaadata, mis me ülejäänud siin teeme. Ülejäänud ajal püüavad nad teha kõik, et kogu sellel hullumajapuhvetil siin oleks koht, kus seda hullumaja korraldada. Nad ei käi kedagi personaalselt potitamas ega lutitamas, vaatamata sellele, mida keegi püüab väita.

Kehata tegutsejate hulka võib lugeda ka kogu selle seltskonna, keda erinevad mütoloogiad ja religioonid kirjeldavad kui jumalaid ja jumalusi. Ka nende puhul on tegemist väga kõrgelt arenenud algetega, kelle normaalset päritolu ja kuuluvust reedab just seesama aeg-ajalt esinev „inimlik“ nõme käitumine, mis ei ole tihtipeale üldse mitte ülev. Aga nagu kõik me teised, teevad ka nemad oma kehastunud olekus vigu ja lollusi. Ja mõned teised kirjutavad need lollused üles ja jutustavad hardusega edasi, kuni keegi teeb asjast kultuse ja religioon mõneks ajaks ongi sündinud.

Üldiselt on sellel seltskonnal niipalju oidu, et nad oskavad oma füüsilise keha surma korral ennast piisavalt kokku korjata, et suuta minna vajaduse korral uuele ringile, aga mitte siia kinni jääda ja abi otsida. Tavaliselt. Mõne pisikese erandiga, nagu näiteks Prometheus. Tavaolekus teevad nad kehastuste vahel oma nähtamatut tööd. Ja jälle, nad ei ole kellegi personaalsed lapsehoidjad, kui just pole tegu väga olulise „lapsega“, näiteks ühega nende hulgast või halduritest.

Juba surnud persoon peaks siit lahkuma tagasi neutraalsagedusse, et teha inventuuri tehtu ja tegematajäänu osas ja valmistuda järgmiseks tulekuks. Paraku paljud on nii hoolega elanud ja korralikult ühiskonna „hüvesid“ nautinud, et neil võib äraminek muutuda võimatuks üsna pikaks ajaks. St, nad küll surevad füüsiliselt, kuid nende energeetika jääb siia ripakile. Olukord, mis neile tegelikult ei sobi. „Tegelikult“ sellepärast, et enne füüsilise keha maha jätmist enamus neist mõtleb teistmoodi, aga pärast surma saadakse väga kiiresti aru, et see oli räme viga ja hakatakse siit minema tahtma.

Olukord, mis võib nende jaoks olla paras lõks, sest tahaks küll ära, aga nad on millegipärast siia seotud. Tavalisemad põhjused on, et energeetika on nii lõhutud laiali, et taaskehastumiseks puudub piisav komplektsus, surdud on nii äkitselt, et ei jõutud teha energia ülekannet äraminekuks või ollakse mingi nõksuga siia kinni monteeritud. 

See on seltskond, kes hakkavad kehastunuid kiusama ja kummitama. Tegevus, mis ei ole oma olemuselt mitte suunatud kiusatava vastu, vaid on sõna otseses mõttes abipalve. Kui küsimus on vaid puuduoleva energia hankimises, siis võidakse seda küsida kõigilt. Muudel juhtudel pöördutakse ainult nende poole, kellele esitatav palve on jõukohane täita. Seda oskavad kõik kehatud hästi eristada. St kummitus kummitab selleks, et siit minema, nulli saada. Mitte selleks, et elavaid kiusata, aidata või muud sarnast.

Seega siia võivad jääda äkksurmade ohvrid, lollide lubaduste andjad, ülitugeva emotsiooni all kannatajad, Terra seaduste vastu eksimise tulemina oma energeetika lõhkunud inimesed, katoliikliku viimase võidmise saanud, jm. Ja nüüd käivad kõrvad lontis ja paluvad mahajääjate käest abi selle eest, et olid elus olles rumalad. Selle seltskonna aitamine siit minema on omamoodi tulus tegevus: õhk saab puhtamaks, keegi saab inventuuri tegema, kuskile tekib rahu ja lõpuks saab teenepank suure hunniku ressurssi, sest see minemaaitamine on Terra poolt väga hästi tasustatav tegevus. Sama kehtib ka vaimude koha pealt.

Eraldi seltskond on need, kes on küll füüsilise kehaga, aga kelle energeetika hakkab meenutama juba midagi muud. Siia kuuluvad Hawaii kahunade poolt tehtavad elavad laibad, st persoonid, kes on juba korra füüsiliselt surnud, kuid kes uuesti seotakse jäigalt, ilma omapoolse tahteta oma keha külge ja muudetakse orjaks. Sarnased elukad on ka Ghana ja Haiiti woodoo praktikate tulemina tekitatavad zombid – keha on, aga energeetikast on ainult osa. Elus ei ole, aga ka surnud ei ole. Tervikuks ei saa, ära minna ei saa, aga ka kummitada ei saa, et abi paluda. Neid on tegijal võimalik kasutada kõigeks, sest neil puudub oma tahe ja mõõdupuudesüsteem, mille alusel anda hinnanguid ükskõik millele.

Arenenud maailmas on seda tüüpi nähtus ilmselt kadedust tekitav, sest on leiutatud praktikad, mis muudavad elava inimese ilma suremata suhteliselt zombiks, kuna kas nö lasevad tal energeetika kokku ühtlaseks massiks või lõikavad osa energeetikast ära. Tuntuimad on auratransformatsioon, mis lõhub aurakihtide vahelised eraldused ning muudab aura jäigaks, ja vabastav hingamine, mis koos probleemidest vabastamisega vabastab ka suurest osast loomulikust energeetikast.

Lisaks on terve kuhi veel igasugu muid tegelasi, kes kah nime ja olemuse selgitamist vajaksid. Näiteks haldjad. Selle nimetusega on hakatud kutsuma tervet hulka erinevaid tegelasi. Osad neist on mitmesugused elementaalid ehk madalaimal arengutasemel olijad, ja osad erinevad Terra abivaimud, kes on ilma algeta ehk siis, kes ei tegele arenemisega. Mõiste ise on selle koha peal ekslik, sest tähistab hoopis ühte inimkehas läbitavat arenguastet, mis oma sisult kinnistab arengu läbi saamise ja valmistab ette selliseks arenguks, kus peab ise hakkama oma vajadusi rahuldama ja mitte enam teistest sõltuma.

Kõik muud tegelased liigituvad samamoodi mõne eelpoolnimetatud grupi alla, aga üles lugeda neid ei jõua. Kõik nad on loomulikud, st neis pole midagi üleloomulikku. Kõik nad on keegi või midagi. Kui teada, kes nad on, siis on võimalik käituda nendega ka õigesti: elaval lasta areneda, kehata tegutsejal lasta teha tema tööd, juba surnul või veel mitte kehastunul aidata neutraali minna, abivaimud tööle panna ja tulnukatest võimalikult kaugele pageda.

Saatanat ega kuradit sellises mõistes, nagu levinud on, ei ole olemas. On ainult ühiskond ja seda käigus hoidev persoon, tulnukas, kes on poollegaalne siin ja ei näe üldse saatana moodi välja. Füüsilist keha ta ei oma ja isiklikku energiat tal ei ole. Ta juhib ühiskonda läbi indiviidide alateadvuse, kujundab avaliku arvamuse. Kardab tõde ja planeedi reegleid. 

Aga see, mida inimesed kardavad, on surm. Kas tasub? Surm on bioskafandri või teisisõnu keha toimimise lakkamine. Olem ei saa enam minna reaktsioonidesse, muuta ja muutuda, õppida. Ta saab küll laguneda osadeks või vastupidi, oma osi tagasi saada, kuid ta ei tee asju aktiivselt (välja arvatud kehata tegutsejad). Surmahetk on see koht, kus laguneb kõik see, mis ei ole lõpuni õpitud. Olemil on veel mingi aeg enda osade kokku korjamiseks, erineval arengutasemel erinev aeg – inimesel 40 ööpäeva. Siis lahkub ta neutraali, et minna uuele ringile. Lühem lahkumisaeg on võimalik, pikem ei ole normaalne – siis võib juba rääkida siia kinni jäämisest.

Elu on õigus kasutada keha, et minna reaktsioonidesse, õppida ja areneda. See on kõige ihaldatavam õigus ja luba siin Terra regioonis kõikide olemite jaoks, keda on tohutult palju. See on ka põhjus, miks tekib pahameeletorm, kui keegi on kelleltki selle õiguse ära võtnud jõuga. See on ka põhjus, kui kurvastavad vanemad, kelle laps sureb – nad ei suuda aru saada, et seda õigust ei kasutatud nende arvates lõpuni. 

Teine põhjus on, et me ei mäleta tavaliselt seda, mis eelneb sünnile. See tekitab tunde, et meid ei olnud enne. Oh, oli küll. Korduvalt. Palju-palju kordi. Elu inimkehas tähendab igaühe jaoks kõigepealt tuhandeid elusid elementaalina, siis tuhandeid elusid taimena, siis tuhandeid elusid loomana, siis tuhandeid elusid inimesena, kes areneb läbi saamise (praegu nimetatakse analoogseid tegelasi pagulasteks), siis tuhandeid elusid inimesena, kes suudab oma vajadused ise rahuldada, jne. Me lihtsalt ei mäleta seda. Aga kui tahame, siis hakkame ka seda mäletama.