ARENGUST, ARENEMISEST JA ARENDAMISEST

Kuidas areneda harmooniliselt?

Mis asi üldse on areng?

Mis me siin üldse teeme?

Kas vigade paranduse võimalusi kah on?

Aga kuidas igasugu arendamistega lood on?

Tahan kursustele, võimalikult populaarsetele ja hästi suure guru juurde!

Suht tavalised küsimused, millele pakutakse väga mitmesuguseid vastuseid. Väidetakse, et puudub Teadmine, mis ütleks, et mis on mis tegelikult, et see on filosofeerimise valdkond. St tavaline tavateaduse saavutustel või ristiusulisel kultuuriruumikirjeldusel põhinev arvamuste jada, mis lubab kerget suhtumist: „Noh, oleme ja kõik! Ja siis? Mis sellest teadmisest muutub?“ Aga äkki on asjad teisiti? 

Mõni Religioon isegi lubab natuke Tõde, aga see pole igal pool lubatud või populaarne: me taaskehastume ja teeme seda kogu aeg. Horoskoobinduses levinud testid väidavad, et meie eelmine kehastus oli millalgi ikka väga-väga ammu ning me olime siis midagi eriti veidrat ja värvikat – veini tegev munk rahulikus mägikloostris, piraat, maadeavastaja, inimsööjate ohvriks langenu, mõisaproua mõnes tuntud nimega lossis, timukas, misjonär, lindprii, jne. Aga kes selle aja „tavainimesed“ siis olid, kui kõik olid sihukesed „värvikad“? Ja mis siis vahepeal toimus, et me ikka väga mitu sajandit ei kehastunud vahepeal?

Teine levinud Teadmine, mida eriti uhkesti levitavad mõned idapoolsed vaimsed koolkonnad (aga ka läänepoolsed on seda hakanud rääkima), on kehastuste väike lubatud arv – et kellel mitu kehastust on lubatud ja siis kuidas ta valib neid lubatu realiseerimise hetki. See arv on tavaliselt väga väike, mida esitatakse. Üks levinumaid variante on 12 kehastust (mis on jabur – ei saa ma märkimata jätta).

Mõlemad need levinud asjad võib sirgelt liigitada lollusteks, mis ei tea mitte midagi reaalsest Arengujadast (või salgab selle maha), mis kehtib enamustele. Väiksed erandid on, aga need on väga personaalsed ja seotud eriolukordade või erikohustustega ja isegi nende puhul on kõrvalekalded üldisest minimaalsed. Näiteks teatavad persoonid ei saa kehastuste vahelises olekus puhata nagu suurem enamus, vaid peavad ka seal oma tööd jätkama. Tänu sellele ei oma nad aega, mis oleks ainult kokkuvõtete tegemiseks, vaid peavad seda tegema oma töö kõrvalt.

Elu on Õigus kasutada füüsilist keha, et minna reaktsioonidesse, Õppida ja Areneda. See on kõige ihaldatavam Õigus ja luba siin Terra Regioonis kõikide olemite jaoks, keda on tohutult palju. See on ka põhjus, miks tekib pahameeletorm, kui keegi on kelleltki selle õiguse ära võtnud jõuga. See on ka põhjus, kui kurvastavad vanemad, kelle laps sureb – nad ei suuda aru saada, miks seda Õigust ei kasutatud nende arusaama järgi lõpuni. 

Me ei mäleta tavaliselt seda, mis eelneb Sünnile. See tekitab tunde, et meid ei olnud enne. Oh, oli küll. Korduvalt. Palju-palju kordi. Elu inimkehas tähendab igaühe jaoks kõigepealt tuhandeid elusid elementaalina, siis tuhandeid elusid taimena, siis tuhandeid elusid loomana, siis tuhandeid elusid inimesena, kes areneb läbi saamise (praegu nimetatakse sedatüüpi tegelasi pagulasteks), siis tuhandeid elusid inimesena, kes suudab oma vajadused ise rahuldada, jne. Me lihtsalt ei mäleta seda eelnevat. Aga kui tahame, siis hakkame ka seda mäletama. Tahte ja julguse ning iseenda aktsepteerimise küsimus.

Iga elu lõpeb Surmaga, mis tekib mingite kehade liigse lagunemise või väsimise tagajärjel. Tavaliselt on selleks kõige rohkem kannatada saanuks füüsiline keha, aga see võib väga vabalt olla ka mõni vaimsetest kehadest, mis on liiga väsinud ja  tahab natuke puhata. Surma järel me teeme olnust kokkuvõtteid ja paneme paika uue elu vajadused, et uuesti tulla. Ja siis me tulemegi, tavaliselt kohe kui saame. Kõige kiirem võimalik uuestitulek saab olla 40 päeva peale Surma, kuigi nii kiiresti tullakse harva. Keskmine uuestituleku aeg on 3-20 aastat. Hilisem taastulek näitab juba väga konkreetset vajadust kellestki väga täpselt määratletust põlvnemiseks.

Aga ikkagi, kuidas see Arengujada ikka toimub?

Alustame sellest, et elu eesmärk on Areng. Alati, ilma kõrvalekaldeta. Areng võib tähistada edasiminekut, uue õppimist ja nii me seda kipume võtma. Aga Areng võib tähistada ka Vigade Paranduste jada, kus me likvideerime kunagi õpitud rumalusi, poolelijäänud või lauskahjustavaid asju. Lisaks, arvestades Algete nupukust (juba Ürgsupist väljaronimine nõuab Algelt uudishimu ja nupukuse olemasolu), on meil kõikidel palju auke, kus me oleme mõelnud välja viisi, kuidas mõnedest asjadest mööda hiilida kiirema Arengu nimel. Saamata aru, et millestki pärismööda hiilida ei ole võimalik. See hakkab tekitama tagasilööke – toimuvad mingid korduvad jamad ja kolisevad ämbrid kipuvad nagu nõiaväel tekkima meie jalgade otsa tont teab kust.

Täpsemalt hakkab Areng peale siis, kui Alge esimest korda, ajendatuna kohutavast, kõikevõitvast, tapvast Uudishimust, mingi jupi endast välja sirutab, et mingit moodi pihta saada, kas seal väljaspool sooja Ürgsupimerd ka midagi muud on. Ta läheb mõne lihtsa asja sisse ja tajub, mismoodi seal on, mis energiad seal liiguvad. Näiteks kivi sisse või allika sisse või sussi sisse. Mingi tavamõistes elutu asja sisse ning püüab haarata neid energiaid, mis seal toimetavad, maitsta neid, õppida neid, mõista neid. See on pikk protsess, mille käigus ta püüab endale puhtalt Tahte abiga, kasutades näidise ja ehitusmaterjalina seal käibivat energiat, kasvatada oma supist väljaulatuva osa külge vastava energia tugitombukese, mis on täielikus vastavuses selle energiaga, suudab seda veatult haarata ja läbi lasta. 

Milline kogemus! Milline seiklus! Ja milline elu! Sest see ongi Elementaali (selleks see Alge on saanud) Esimene Elu. Mõni puhkab seejärel natuke, mõni puhtast põnevusest tormab haarama järgmise objekti järele. Ajapikku Objektid, mille järele haaratakse, muutuvad aina keerulisemaks, vastavalt sellele, mida on eelnevalt õpitud. Näiteks see seltskond, kes on hästi selgeks õppinud liiva, saab edasi minna arvuti erinevatesse osadesse, aga see seltskond, kes on õppinud metallimaake, hoopis auto osadesse ja sõlmedesse. Need, kes õpivad selgeks mõlemad teed, saavad tulevikuks ka topeltrohkem Valikuid. 

Neid teid on muidugi palju-palju rohkem. Iga kord ehitatakse valmis mingi tombuke, mis suudab läbi lasta erisugust energiat. Tulemuseks on kunagi tulevikus vastava energia haaramise võime, kui selleks on vajadus. Tasemevahetuse ajaks peaks selliseid tombukesi olema valmis ehitatud minimaalselt natuke üle tuhande. See on koht, kus kehtib põhimõte: mida rohkem, seda uhkem. Seega, kes viitsib ehitada rohkem, saab eduseisu. Seda üksikute tombukeste kogumit nimetatakse Mõistuseks. Kui nendest tombukestest energiat läbi tõmmatakse (kasvõi ainut ühest tombukesest),  siis selle tekkiva energiavoo nimi on Tahe.

Tasemetõus piisava arvu tombukeste olemasolu korral teeb algest Taime. Taim on olend, kes peab suutma muundada ühte mingit energiat teiseks. Selleks vajab ta ühendusi varemehitatud tahtetombukeste vahel ja neid ta ehitama hakkabki. Erinevat liiki taimed ehitavad erinevat liiki ühendusteid erinevate punktide vahele. Näiteks sukulendid ehitavad teid, mida mööda Tahe saab liikuda ühelt tombukeselt teisele. Liaanid ehitavad ühendusteid, mida mööda liigub Vägi. Toidu- ja ravimtaimed ehitavad neid ühendusteid, mida mööda liigub Hoolivus ning puud ehitavad ühendusteid, mida mööda liigub Tarkus.

Kuna enamus taimi on kahekojalised, siis asja korralikuks omandamiseks peaks kehastuma kõikideks taimedeks nii isastaimena kui emastaimena (ühekojaliste taimede puhul pole see oluline). Kui seda vältida, siis võib juhtuda, et näiteks inimeseks kehastunult me mehena oskame oma emotsioone mõteteks tõlkida, aga naisena ei oska. Või tekib mingi muu seda tüüpi arenguviga, mille olemasolu sõltub meie kehastumisel füüsilise keha soost.

Kuna Vägi ei ole Ühiskonnas moes ja sellest palju ei räägita, siis on see kaasa toonud mugandumise. Juba väga pikka aega väga paljud Alged teevad oma Taimetsükli väga lühikese, piirdudes minimaalse vajalikuga, et edasi minna. Tulemuseks on persoonid, kes ei taipa Väge, ei Hooli eriti millestki ega pea Tarkust mingiks väärtuslikuks asjaks. Ainus, mis neil töötab, on Tahe ja kuna sel puuduvad toetavad struktuurid, siis see on väga kergesti manipuleeritav. (Ühiskonnas räägitakse mingist umbisikulisest Jõust, aga jõud on kõik neli: Tahe, Vägi, Hoolivus ja Tarkus. Ainult et need neli on kõik erinevad jõud, mitte ühe jõu erinevad näod.)

Kogu seda ühendusteede kogumikku erinevate tombukeste vahel nimetatakse Vaimuks. Kellel see on hästi arenenud, sellel on tagataskus tohutu kiirteevõrgustik, mis võimaldab liigutada suvalisi energiaid täpselt sinna, kuhu soov on. See on põhiline energiate ühest kohast teise liigutamise vahend. Samuti koht, kus ühest energiast teist toodetakse, seda läbi mingi konkreetse punkti ajades. See niimoodi liikuv jõud on Vägi. Šamanistlikus pildis ongi neid kõikvõimalikke vaimuosi, ühendusi võimalik näha vastavate erinevate taimedena.

Kui piisav kogus ühendusteid valmis ehitatud, siis on vaja kogu konstruktsiooni hakata liikuvamaks muutma, et vähem sõltuda välistest teguritest. Selleks hakatakse omandama kõikvõimalikke Oskusi, toimub tasemetõus – alge hakkab erinevateks Loomadeks kehastuma. Iga õpitud oskus ühendub kuhugi olemasoleval ühendusteede võrgustikul teatavat sorti strukturaalse energiakogumina. Osad kogumikud kinnituvad mõnede tahtetombukeste külge, osad kinnituvad otse ühendusteede külge, vastavalt iga oskuse eripärale. Näiteks oskus leida toitu kinnitub tahtetombukesele, aga oskus mõista teiste poolt edastatud informatsiooni kinnitub vaimuühendusele.

Loomade elu ja oskused on juba keerulisemad. Näiteks oskus leida toitu jaguneb osaoskusteks, mis kõik on vaja eraldi õppida: oskus leida toitu kõrbes, meres, metsas, kaljudel, rohtlas, õhus, sõbralikus keskkonnas, vaenulikus keskkonnas, jne. Seega, kes rahuldus minimaalse programmiga ja omandas ühe toiduleidmise oskuse, läheb edasi suure tühikuga ja tunduvalt väiksema hakkamasaamisvõimega, kui mõni teine. Nii on kõigi Oskustega.

Oskused on Hoolimise aluseks – kõigepealt Hoolimine endast, mille toimetamiseks me rakendame mingit Oskust, ja siis Hoolimine teistest. Ilma Oskusteta Hoolida ei ole võimalik, sest kui ei Oska, siis ei Hooli. Kes endast ei Hooli, ei Hooli teistest ammugi, sest puuduvad Oskused. Kui pole Oskust enda jaoks, siis pole seda teiste jaoks ammugi, kuna enda jaoks on vaja lihtvarianti, teiste jaoks juba osaoskuste olemasolu, mis laiendavad lihtvarianti.

Kui Hoolimine on juba tekkinud, siis on vaja suurendada Oskusi, et seda Hoolimist kuidagi rakendada – ilma Oskusteta ei ole ka see võimalik. Seega annavad Oskused meile võimaluse hankida endale Kaaslased, keda me soovime näha ja kellele me saame vastavat soovi edastada just nimelt Oskuste kaudu, mida me nende suhtes rakendame. Sinna alla kuuluvad näiteks Oskus näidata Kaaslasele tema vajalikkust, aga ka Oskus hoolitseda oma järglaste eest ja neid eluks ette valmistada neile parimal moel.

Seda oskuste kogumit nimetatakse Hingeks ja hingeenergia või hingejõud on Hoolivus, mitte Armastus, nagu paljud nimetavad. Sest Hoolivus toidab, aga Armastus toitub, st Hoolivus on ülevalt alla toimuv, andev tegevus, aga Armastus on alt üles toimuv, võttev tegevus. Šamanistlikus pildis võib kõiki neid oskusi nähagi erinevate Loomadena. Šamaanid kipuvad väitma, et Hingeloomi peab olema üks või kaks, tegelikult on see number põhiloomade koha pealt juba saja ligi. See „üks või kaks“ kirjeldab seda seltskonda ainult, keda me õpime/arendame selles elus ja keda me teistele õpetame. Aga ülejäänud peavad meie paremaks hakkamasaamiseks kah kohal olema.

Nüüd on Elu läinud keeruliseks. Kui palju võimalusi erinevaks käitumiseks. Kui palju erinevaid teid. Ja kui vähe teadmisi, kas neid teid on veel või mitte ning mida iga tee endaga kaasa toob tagajärjena. Silmanähtavalt on vaja juurde hankida Infot enne, kui midagi teha. Teha nii, et see kulutaks võimalikult vähe energiat ja annaks võimalikult suure tulemi. Ilmselgelt tähendab see järjekordset tasemetõusu ja veel ühe elemendi kasvatamist omale energiakehasse, mis Infot hankida aitaks. Aga kindlasti ka teatavat kindlat sorti kehatüübi kasutuselevõttu – Inimkeha.

Need uued elemendid on teatavat sorti tillukesed antennikesed, mis kasvavad mingitesse kohtadesse vaimuühenduste peale. Sõltuvalt kohast hakkab see ka infot kokku meelitama. Kasvades sinna, kus on laste eest hoolitsemise oskus, toob ta teadmise nende infoallikate kohta, mis aktiveerudes annavad lisateadmist laste eest hoolitsemise kohta ja kasvades sinna, kus on territooriumi kaitse oskus, toob see antennike kohale info nende allikate kohta, kus on paremad kaitseviisid mingil moel õpitavad. 

Nagu iga energeetika osa, kasvab ka see antennike kaua: vähemalt ühe terve kehastuse jagu või isegi mitu. Heaks edasiminekuks oleks vaja neid antennikesi kasvatada ikka iga vaimuühenduse peale ja iga oskuslooma juurde. Aga… me oleme mugavad. Seega, miinimumports käes, minnakse edasi. Need antennikesed kokku moodustavad Teadvuse ja nende käivitatud jõud on Tarkus.

Kui siiani toimus Areng Läbi Saamise, st meile aeti ette need olukorrad, mis võimaldasid meile kõige kergemal viisil mingeid vajalikke jubinaid oma energeetika külge kasvatada, siis nüüd on see lõbu läbi. Toimub küll tasemetõus, aga füüsilise keha tüüp enam ei vahetu. Elu läheb raskemaks, sest nüüdsest peab hakkama ise leidma viise, kuidas oma tekkivaid vajadusi rahuldada ja kuidas ning kust oma probleemidele lahendusi või lahendamise õpetajaid leida. 

Pole kohustust kohe kõike ise teha, aga peab õppima vähemalt ettenäitajaid leidma. Ja enne seda aru saama, mille ettenäitajaid meil on vaja. Käes on kole ja karm tee, kus Areng toimub läbi Iseenda Vajaduste Rahuldama õppimise. Kui nüüd mingid asjad on vahele jäänud ja eelnevate kehastustega valmis ehitatud energiakehas on puudujäägid, st Arengus on augud sees, hakkab peale hobuse unenägu kolisevate ämbritega. Ainus tee – parandada. 

Paraku on see tihti eriti keeruline, sest kogu arenguloogika on järsku muutunud ja endise harjumuspärase tarbiva elustiili võimalus on noaga ära lõigatud. Ehk siis – me ei oska ise teha, pole õppinud. Lihtsam on võtta „kusagilt“ „midagi“. Tavaliselt on see “kusagilt“-koht Ühiskond ja see „midagi“, millega seda kolisevat auku täita, selline asi, millega annab kergesti mingi ande kotti ajada, sest andekad on Ühiskonnale tülikad. Seega tavaliselt on see augutäide ainult pealtnäha sobilik, st peale selle haaramist „enam ei kolise“. Millalgi hulga hiljem hakkab selguma, et nii hästi ei ole asjad küll. Aga esialgu käib küll ja nii tühi pole kah enam.

Kui see õudkeeruline aeg, kus peab õppima kasutama oma varem valmisehitatud vigureid, saab mööda, st mingi elementaarne kasutusoskus on kõikide jubinate osas tekkinud, toimub jälle tasemetõus. Toimub isegi siis, kui me oleme sinna hulga sodi augutäideteks haaranud, et nii hõre poleks. Nüüd hakkab peale Areng Läbi Andmise. Meil on vaja õppida kasutama oma energeetikat efektiivselt, nii et tekib tulem, mida jääb ka üle ja mida siis saab vahetada teistega. Nüüd hakkab see sissetopitud augutäide mäkra mängima, sest ta ei tööta nii, nagu meie loomulik energeetikaosa seal kohas peaks töötama. 

Kuna Arengulooliselt jääb edaspidi põhiline Arengumuster samaks, tasemetõusudega lihtsalt Mastaap muutub, siis põhilised head ja vead on samad. Erinevates kehastustes domineerivad erinevad parameetrid, seega muutuvad oluliseks erinevad tahtetombukesed, erinevad vaimukanalid, oskused ja teadvuseantennikesed. Iga kord aktiveeruvad just nende oluliste asjade tööpiirkonnas olevad augutäited.

Energiakeha, mis näeb välja nagu paljude suurte aukudega kvaliteetne Šveitsi juust, on üks väga hädine asi, olenemata sellest, kui suur ta on. Iga auk on millegi vahelejätmine kunagi, mis nüüd tõmbab ligi rünnakuid, söödikuid ja paska enda täitmiseks. Sellise energiakeha jaoks on edasiareng surm. Ainus kasulik tegevus on igav aukude lappimine.

Aeg-ajalt tekib ajajärke, kus on mitmed toetavad faktorid koos, võimaldades suuremaid pidevaid vigade parandusi. Mulle on hakanud tunduma, et see on kuidagi sünnieelselt kokku lepitud, sest sellega kaasneb ka suure koguse vigade parandusi teha soovivate persoonide kohalolek. Praegu on üks selliseid.

Vigade Paranduste Aega iseloomustab see, et kehastuse ülesannetest suur osa on mingite enda varasematele vigadele pööratud ülesannete osa, st suure hulga parandustööde tegemine võibki olla selle elu eesmärk omaette. Mitte kuulsaks lauljaks saamine, mitte oma vibratsiooni tõstmine ülikõrgele sagedusele, mitte pidev ja lakkamatu karjäär läbi kõikvõimalike institutsioonide, mitte oma tippfirma asutamine, mitte suureks guruks saamine, mitte “american dream“ ega muud sellised asjad, kuigi seda eriti uskuda ei taheta. 

Sellise vigu parandava elu taustajõud jooksevad rahulikus tempos: kui meil on mingi Vea Parandamine ja seda läbiva Teema õppimine käsil, siis meil lastakse seda õppida ja keskenduda sellele mitme nurga alt, et me suudaks tagantjärele sinna Vea auku ehitada puuduva enrgeetikaosakese ning võiksime rahulikult eemaldada koliseva, ebapädeva ja tegevust piirava augutäite.

Uus Teema kougitakse nimekirjast välja kohe, kui eelmine on selge ning sellebaasiline energeetikajubin seni puudu olnud jubin valmis ehitatud ja kasutama õpitud. Kui seda protsessi lõppemist ei ole, siis uut Teemat ei tule. Seega inimesed, kellele tundub, et nad ei tegele arenemisega, ei tegele lihtsalt sellega, millega peaksid, sest kusagil ripneb pooleliolev Teema, millega ei tegelda. Aga nad ju nii kangesti tahaks. Kusjuures seda, mis tundub põnev – vahet pole, kas on nende Teema hetkel või mitte. 

Seda on mõistnud kas teadlikult või alateadlikult mitmesugused gurud, arendajad, ärimehed vm tegelased, kes pakuvad kursusi enesetäiendamiseks, eneseleidmise koolitusi, aktiivseid vaimseid praktikaid, grupimeditatsioone, ühiskallistusi või muid seda tüüpi asju. Tavaliselt ilma tegeliku teoreetilise teadmiseta vastava asja sisust, mis on asendatud suurte numbrite, kuulsate nimede ja kalli hinnaga. Areneja jaoks on need mõttetud, sest on väga väike võimalus, et need on just selle augu selle lapi õpetused, mida tema hetkel vajab. Kusjuures seda sellise nurga alt, mis temal vaja ja sellises suuruses, mis temal vaja. 

Kõige suurem mõte igasugu kursuste puhul on kursuse korraldaja jaoks – ta teenib raha sellega olenema sellest, kas sellest oli kellelegi abi või mitte. Kui see on nüüd väga erinev Areneja jaoks olulisest teemast, siis saab sellest kursusest tema jaoks pigem lõhkuva tegur. Selline kõrvalehäälestamine tekitab mingi hetkel mittevajaliku aktiivse teema oma väljakutsetega ja oluline Õppetund hakkab venima, kuni lahustub ümbritsevas ja edasiminekut enam ei toimu. Tema jaoks ei hakka adekvaatset tulemit andma ka igasugu muud praktikad, sest areng on seiskunud ja vajab uuesti ülesvõtmist lahustunud kohast. 

Kui loomulik Õppetund on kriitilises seisus, siis ei lase ta end kõrvale tõrjuda ja hakkab tekkima hullumajapuhvet, kus kaks teemat on omavahel risti ja võitlevad oma õiguse eest, paistes inimesele jalgu kumbki oma Õppetunde. Kui tegemist veel samaaegse jätkuva kursuseõppega, siis tekib selle käigus ristiolevaid teemasid juurde ja inimesele hakkab tunduma, et ta on kas elu hammasrataste vahele jäänud või nagu nüüd moodi on läinud – ta arvab, et on ära neetud.

Tegelikkuses peaks inimene, kes areneda soovib, katsuma fikseerida mingi baasilise ebakõla oma elus ja siis hakkama selle kallal närima ning Õppima neid kõikvõimalikke reegleid, mis selle valdkonna juurde käivad. Vaatlema ennast ja analüüsima olukordi, püüdes oma arusaamu ja käitumist kohandada Looduse poolt ettekirjutatutega. Tal ei saa mitte igav olema. Kuni tuleb uus teema või teemanurk. Aga seda otsustab juba Terra.