Mis on hea?
Mis on halb?
Millised on tagajärjed?
Mis on õppimise võti?
Kuhu viib positiivne mõtlemine?
Kuhu kaob mälu?
Kas tulevikku on võimalik ette ennustada?
„Ma ei taha mingeid tagajärgi!“ on tavaline reaktsioon
suvalisele olukorrale. Millegipärast jättes oma mõtlemisest välja pool teemat:
ka palk ja muud meeldivad asjad on tagajärg. Töö tagajärg. Kartes tagajärge me
sulgeme end selle eest.
Nagu kõik seletamatud asjad, on ka see valdkond energiate
juhtida. Kartusega me sulgeme kas osaliselt või täielikult energiavoo, mis
kannab meid põhjusest tagajärge. Tulemuseks on tasu ära jäämine: võib-olla me
ei saa vitsu, aga me ei saa ka preemiat ja teinekord isegi mitte palka.
Mis paneb meid tagajärge kartma? Miks me isegi seda sõna
kardame? Kas see on halb? Aga kelle jaoks siis? Kas see kõik on samamoodi ka
avaruumis? Ei, ei ole. See on ühiskonna väljamõeldis, mis on kinnistatud meie
alateadvusesse paljude põlvkondade jooksul.
Ühiskond jagab maailma heaks ja halvaks. Nii on lihtsam
tekitada vastasseise, vastane on alati halb. Meie oleme alati head. Või
vähemalt vastane on alati valesti ja meie õigesti. Meie alateadvus väidab seda.
Nii on meie eelnevaid põlvkondi ja varasemaid kehastusi õpetatud pikkade aegade
jooksul. See on arusaam, mis on meie moraali ja südametunnistuse aluseks.
Sellega annab põhjendada pea kõike – keelde, käske, sigadusi, vallutusi, sõdu,
arusaamu, karistusi, nõudmisi ja veel palju muud.
See seisukohakujundus jookseb läbi, kui üks peamisi tõdesid,
ka ristiusu ühest kõige levinumast loost. Sõnum on lihtne: kui sa jagad maailma
heaks ja halvaks, siis oled sa samasugune kui jumal. Ja ristiusk on olnud
valitsevaks maailmavaateks siin mandril tuhatkond aastat – me oleme selle
kujundustöö tulemus. Mujal on olukord sarnane – kas on see imagokujundaja
jõudnud mõned sajandid tagasi sinna kohale või valitseb seal mõni muu, kuid
samu seisukohti propageeriv kujundusprogramm. Seega on lähtehinnangud samad.
Avaruumis ja selle pisemas füüsilises väljendajas, looduses,
esinevad vajadused, olukorrad, põhjus ja tagajärg. Teod ja olukorrad on kas
sobivad või sobimatud, meeldivad või ebameeldivad, kasulikud või kahjulikud.
Mitte kunagi ei ole need head või halvad.
Mitte üks lõvi ei ründa teist lõvi sellepärast, et see on
paha. Ta ründab sellepärast, et too tegi midagi, mis ei sobinud – tahtis ära
võtta tema toitu või tungis tema territooriumile. Ta võib rünnata ka
sellepärast, et hankida endale rünnatava looma kari ja territoorium. Kuid ta ei
kuuluta seda rünnatavat pahaks. Rohusööjaid ründab ta sellepärast, et need on
toit – ajendab nälg. Kuid ka rohusööjad pole pahad.
Ainus, kes ründab oma liigikaaslast vaid sellepärast, et too
on kuulutatud eelnevalt halvaks, on inimene. Tihtipeale kuulutatakse teine
inimene halvaks sellepärast, et soovitakse teda rünnata. Ja kaasinimeste jaoks
on see piisav põhjendus, mis võetakse väga kergekäeliselt omaks. Kas see on
jumalik? Vaevalt.
Samamoodi ei kaitse lõvi oma karja mitte sellepärast, et see
oleks hea. Ei, see on tema kari ja sellest piisab. Kuid inimene suudab siingi
teha oma valikuid ebaratsionaalse põhjendusega. Keegi on kuulutatud heaks,
järelikult on tema teod õiged, väärivad õigustamist ning teda peab kummardama
ja kiitma. Kas see on jumalik? Jällegi vaevalt.
See on ühiskondlik, sest seda õpetab ühiskond. Väidetakse,
et me ei saa hakkama ilma must-valge tsooni hinnanguteta. Mis mõttes ei saa?
Kas ma ei saa süüa ilma, et kuulutaks toitu eelnevalt heaks? Seda, kas see on
sobiv mitte, suudan ma otsustada.
Kui ma lähen üle tänava, siis olen ma teisel pool tänavat.
Üle tänava minek on põhjus ja teisel pool tänavat olek on tagajärg. See pole ei
hea ega halb, kuigi võib olla kasulik või kahjulik minu hetkevajaduste suhtes,
olenevalt sellest, kuhu ma minna tahan. Tähendab, et see kas hõlbustab või
raskendab minu edasisi samme, kuid see pole ikkagi ei hea ega ka mitte halb.
Nii on kõigega, mida me teeme. Osa tegusid ja mõtteid on
meile kasuks, osa kahjuks. Mõned asjad viivad edasi ja mõned viivad tagasi. Kui
me suudame neid vaadelda kui põhjust ja tagajärge, ilma hindamata heaks ja
halvaks, siis me suudame õppida. Ladudes hea-halb hinnanguid, me võtame jäiga
seisukoha, aga see pole õppimine. Sest jäik hinnang ei võimalda mõista. Kui
pole mõistetud, siis on sellele toetumine väga keerukas. On toimunud meie jaoks
mõttetu tegevus.
Asja mõistmiseks me vaatame, mida me tegime, kui jõudsime
sellise tulemini, nagu meil praegu on. Määratleme põhjuse, mis viis meid
tagajärjeni. Ei topi seda kuhugi kasti, mille peale on kirjutatud „hea“ või
„halb“, vaid vaatame, kas me saime sellise tagajärje, nagu soovisime või mitte.
Teeme oma järelduse, kas see teguviis oli meile kasulik või kahjulik. Ja
määratleme oma järgmise sammu.
Selliselt toimetades me püsime kindlalt selles energiavoos,
mis toidab meie mälu. See on igaviku energia, mis hoiab koos põhjus-tagajärg
ahelaid ja võimaldab neid mööda liikuda. Mõningase harjutamise tulemusel me
hakkame suutma liikuda mitte ainult tahapoole, vaid ka ettepoole. Just nimelt
nii – me hakkame suutma üsna õigesti prognoosida mingite asjade tagajärgi.
Lihtsamalt väljendades, me hakkame suutma ette näha tulevikku. Nii kui me
läheme hinnangute teed, kukume me sellest voost välja ja ei mäleta asju ega näe
ka ettepoole.
Suurte mälulünkadega inimeste puhul on alati tegemist väga
palju tugevaid hinnanguid sisaldanud
perioodiga selle inimese elus. Ajaga, kus ta on ladunud „hea“sid või
„halb“asid paremale ja vasakule. Selline teguviis aga toob kaasa asjade
mäletamise valesti. Pole toetavat energiavoogu, mida mööda oma mõttega liikuda.
Pealegi kipub meie alateadvus üsna kergekäeliselt kõik
selle, mis ei oma domineerivat hinnangut antud objekti suhtes, välja lõikama
või kotti panema, nagu seda poleks olnudki. Tulemuseks on tugevalt kallutatud
emotsioon toimunu suhtes ja auklik sündmuste jada, mis ei võimalda energial
liikuda. Järgneb unustamine.
Pidev positiivne mõtlemine välistab ebameeldivad kohad. Kuid
välistab ka toetava energiavoo, millel sõites õppida. Samamoodi on õppimine pea
võimatu depressioonis olles, kui ümbritsev maailm tundub hall ja mõttetu.
Mõlemal juhul on tegu erineval põhjusel äärmusesse kallutatud suhtumisega
ümbritsevasse. Mõlemal juhul toimub ka mälulünkade teke. Ja kummalgi juhul me
ei mõista maailma, iseennast ega protsesse selles, kuigi me neis pidevalt
osaleme.
Väidetakse, et „mälu peabki ennast puhastama, muidu saab
täis“. See on linnalegend. Kui toetav energiavoog on abiks, siis mälu kasvab
pea lõputult ja mõnetuhande elu mälestused tervikuna ei ole mingi piir. Saati
siis ühe elu sündmused ja selles õpitav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar