HEATEGEVUSEST, TARBIMISÜHISKONNAST JA DEPRESSIOONIST

Kas rikkad nutavad?

Miks depressioon on enam levinud hästikindlustatud peredes?

Miks heategevus on pea „kohustuslik“ hästikindlustatud daamide meelelahutus?

Miks vanasti ei olnud depressiooni?

Miks pubekad on laisad?

Kas depressioon on ravitav?

Kas „aitäh“ ütlemine on viisakus?

Miks raha eest ei saa kõike?

Üha rohkem ilmub välja mitmesuguseid abivajajaid, kellel on huvitav seisukoht maailma toimimise koha pealt: „Teie tehke mind korda, et mina saaksin ennast edasi lõhkuda!“ Nad tulevad saama, tarbima, nii nagu nad harjunud on. Harjunud võtma igalt poolt ja alati, ilma et pähegi tuleks, et ükskõik milline andmine või abistamine on andja või abistaja jaoks kulu – ajakulu, töökulu, materjalikulu, jõukulu, sidemetekulu (sest ka need võivad liigtarbimise korral ära kuluda). 

Nad on tarbijad. Nii nagu heaolu ühiskond on vaikimisi eesmärgiks seadnud: „Teie heaolumäära näitab teie tarbimise määr ja ulatus. Mida rohkem te suudate tarbida, seda paremini te elate!“ Ja sinna püüeldakse. Paljud on võtnud endale maailmapildiks absoluutse õiguse tarbida. Sellega ollakse nii harjunud, et tihti ei taibata isegi tänada, rohkemast rääkimata. Seda võiks nimetada tänamatuks tarbimiseks. Selle juures unustatakse või ei peeta üldse millekski meie baasseadust, mis ütleb, et tasuta lõunaid ei ole olemas.

Lisaks kokkuleppelistele nähtavatele tasudele – raha, teene, töö, mingi ese, kohustuse võtmine, võimaluse loomine, jne – on olemas ka nähtamatud tasud, mida mõõta on keerulisem. Nende tasude määrasid reguleerib avaruum ja need määrad on kindlalt paigas. Sellisteks nähtamatuteks tasudeks on kõikvõimalikud energiad ja isiklikus teenepangas sisalduv saldoenergia. 

Kui me midagi kellegi heaks teeme, siis see keegi eraldab meile selle eest avaruumi poolt sätestatud määras saldoenergiat. See on automaatne protsess, mida teadlikult tahtega mõjutada on nii keeruline, et selle võib lugeda võimatuks. Sellest osa, aga mitte kõike, võib asendada nähtavate tasudega või energiatega, aga ainult siis, kui mõlemad pooled sellega nõus on. Näiteks  igapäevakaubandus ja muu tavaelu käib selle pealt. Samamoodi eraldame saldoenergiat meie ise, kui keegi midagi meie heaks teeb.

Inimese saldoenergiamäär  ja olemasolu on alateadvusele loetav ja arusaadav suurus. Hea kajastus sellele on meie reaktsioonid, kui keegi meilt midagi palub. Mõnele teeme me asju hea meelega ja teise puhul keeldume otse ja kergelt. Hea meelega teeme me teeneid neile, kellel tajume olevat palju saldoenergiat, kust siis meil on võimalik saada oma osa. Kerge keeldumine tekib nende inimeste suhtes, kelle saldoenergiamäär on pea olematu – meie alateadvus kahtlustab, et neil ei ole meile millegagi maksta peale nähtavate tasude. Paraku see ei rahulda meid – ka meie vajame saldoenergiat, et oma elu elada. Ainult nähtavatest tasudest ei piisa, sest avaruum on seadnud teisiti.

Tänamatu tarbimise tagajärg on kurb: inimene annab ennast saldoenergiast tühjaks, aga vastu midagi ei teeni, sest ise midagi ei anna. Seda pole ju õpetatud. See pole mingi mööduv tühjus, vaid suur ja sööv ja väga hästi tuntav. Põhjusega – inimene ongi tühi, sest tema teenepank on tühi. Väline küllus seda asendada ei suuda. Tekib depressioon. Oma leidlikkusega püüab inimene raha manustada, konverteerides selle enne joodavaks, nuusutatavaks või süstitavaks olluseks. Paraku on selle mõju täpselt nii pikk, kuni kestab toime. Selle möödudes on tühjusetunne veel hullem, sest võrdlusmaterjal eelmisest seisundist on alles värske. Ja nii lõhutakse ennast.

„Vana rahaga peredes“ on meespool tavaliselt see, kes ühiskonna heaks tööle hakkab ja oma teenepanka selle abil käigus hoiab. Teades, mida toob kaasa tänamatu tarbimine, õpetatakse nende perede naistele juba maast madalast ühiskondliku tasuta heategevuse vajalikkust. Naised teevad seda hea meelega. See pole ainult ajatäide – aega annaks täita ka muude asjadega. See on kohustuslik teenepanga käigus hoidmise vahend. Vahend, mis hoiab depressiooni eest. Nad tegelevad hea meelega ka täiesti lootusetute projektidega, mille puhul tihtipeale isegi aitäh ei öelda. Ei peagi, sest see ongi eesmärk omaette – koguda saldoenergiat, mida nende muretu eluviis ohtralt kulutab.

Kristliku kultuuriga maades on läbi aegade kombeks olnud, et jõulude aegu kostitatakse ka kedagi, kes on vaene ja hea veel kui ka sant. Kerjuse kostitamine oli viis, kuidas tühja teenepanka sai tilgakesegi saldoenergiat. See muutis aga inimesed jälle ühiskonnale vastuvõetavateks.

Tühi teenepank muudab inimese teistele ebameeldivaks. Tajutakse tühjust teise sees ega taheta sellega tegemist teha, sest see tühjus on imev tühjus. Ja seda kardetakse alateadlikult kui ohtu.

Neis peredes, kus lapsi liialt poputatakse, tehes neile kõik ette ja taha ära, tehakse lapsele sellega karuteene. Vähe sellest, et kasvatatakse üles mitte midagi oskav saamatu inimene, aga sellise kasvatusmudeli puhul toimub tegelikult lapse teenepangast sünniga kaasa saadud saldoenergia mõõdutundetu ammutamine. Lapsel ju muuga maksta pole. Kui ta midagi ei tee kah, siis juurde ta ei saa. Tulemuseks on enda tühjust teravalt tajuv vedelev teismeline, kes kogu oma käitumise ja olekuga on eemaletõukav. Ja temalt teeneid naljalt enam vastu ei võeta, isegi kui ta pakkuma läheb. Tee tühjuse täitmise juurde keemiliste preparaatide abiga võib alata.

Depressioon on meie kultuuriruumi saabunud üsna hiljuti. Hästikindlustatud Läänes on see seisund teada juba ammu ja teenimisvõimalused selle pealt samuti. Kõrgkihtides on raha konverteerimine elupõletamisse teada-tuntud tegevus juba aastatuhandeid. Sihiks lootus täita tekkinud tühik enda sees. Tulemusteta. Tänapäeval on registreeritud tühjus [loe: diagnoositud depressioon] määratud kompenseeritavaks erinevate tuimestavate keemiapreparaatide abil, mis isoleerivad tekkinud tühiku, kuid ei täida seda. Seega võib seda nimetada seaduslikuks narkomaaniaks.

Varasematel aegadel oli meie kultuuriruumis depressioon üsna harvaesinev. Põhjuseks vajadus haarata igapäevategevusse varakult kaasa järeltulijad, et kindlustada perekonna võimalikult parem toimetulek. Tulemuseks heade oskustega ja eesmärke seada oskavad järeltulijad, kes oma pisikese panusega juba maast-madalast hankisid endale teenepanka pidevalt lisa.

Depressiooniga on läbi aegade võideldud üsna edukalt, saamata aru, et võideldakse depressiooniga. Läbi aegade on teada-tuntud faktid, kus kõrgseltskonna üliaktiivsed tarbijad on mingil eluhetkel siirdunud elama kloostrisse. Loobudes ühiskonna ahvatlustest. Siis millest on loobutud? Loobutud on tarbimisest ja teenete vastuvõtmisest. Ja vastavalt kloostrit haldava vaimuliku ordu reglemendile on hakatud teenima teisi. Ilma igasugust tasu võtmata. Isegi seda tasu tahtmata ja lootmata. Saades iga tehtud teene eest tilgakese saldoenergiat. Need pole pühakud, nagu religioonid selliseid inimesi püüavad kirjeldada. Need on inimesed, kes võitlevad depressiooniga. Võitlevad edukalt. 

Tavaelus on retsept sama: teeni, teeni, teeni. Isegi kui sind halvustatakse. Isegi kui sinu teeneid alguses ei taheta. Isegi kui sa pead selleks minema läbi halli seina. Ja loobu niipaljust iseenesestmõistetavast tarbimisest, kui võimalik. Loobu tasuta lisanditest, mida igasugu kaubandusketid pidevalt pakuvad, loobu mugavustest, mis sulle ette ja taha tehakse, loobu tarbimast. Ja õpi andma.

Avaruum sätestab, et tasuta lõunaid pole olemas ja see on ka üks peamisi põhjuseid, miks depressiiviku teeneid ei pruugita tahta. Kuid neid, kellel teenepank kuhjaga täis ja lahke tuju peal, leiab aeg-ajalt ikka. Nemad on valmis tühja teenepangaga tegelase teenet ka vastu võtma ja saldoenergiat selle eest loovutama. Seda spetsiifilist energiat, mis ainsana täidab sees oleva tühjuse. Nad ei anna palju, aga ka pisku on juba samm edasi. 

Öeldes „aitäh“, avame me teenepanga küljes oleva kraani, millest väljub teene eest jagatav saldoenergia. See pole viisakus, nagu seda on püütud õpetada ühiskonna poolt. See on ühiskonna püüd reguleerida depressiooni üldiste ühiskondlike surveabinõudega. On valdkondi, milles toimetamine on täielikult viidud kokkulepete korras nähtavatele tasudele. Surudes sellistes kohtades läbi tänusõnade kasutamist kui kohustuslikku viisakust, me sunnime inimest loovutama vales kohas saldoenergiat, mida niigi alati on kõigil vähe.

Vastukaaluks nendele valdkondadele on valdkonnad, kus nähtavate tasudega pole midagi peale hakata. Need on asjad, mida raha eest ei saa. Kui saldoenergiat pole üldse, siis ei saagi saama. Seega, hoolitseme, et oleme tasakaalus, et andmine ja võtmine on adekvaatsed. See on üks vaimse tervise alustest ja hingelise heaolu võtmetest.