HIRMUDEST JA NENDEGA HAKKAMA SAAMISEST

Kas hirmud on loomulikud?

Mis asi on hirm?

Mida me kardame kõige rohkem?

Mida hirmudega peal hakata?

Kas ilma hirmuta ka saab?

Millised on hirmude väiksemad vennad?

Kuidas hirme liigitada?

Kas keegi on näinud täiesti ilma hirmudeta inimest? Mina ei ole. Vahel tuleb mõni vastu, kellest tundub, et ta ei karda mitte midagi, aga üsna pea selgub huvitav tõsiasi – see inimene ka ei mõista peaaegu mitte midagi. Aga kui süveneda, tulevad ka tema juures nii mõnedki üsna sügavale peidetud hirmud ilmsiks.

Väidetakse, et hirm on inimese loomulik seisund ja et see on lausa kohustuslik piiraja, et säilitada meile meie elu. Et ilma hirmudeta me võime teha erinevaid asju, mis siis meie elu kestvusele ja kvaliteedile halvasti võivad mõjuda. Kas see ikka on tõene või on tegu püüdega õigustada midagi, mida tegelikult ei mõisteta? Püüdega sulatada see nähtus üldisesse elusüsteemi ning anda talle õigustus olemas olla ja juhtida meie elusid? Sest hirmusid on palju, nendel on palju nägusid ja eitada neid ei õnnestu.

Hirmudel on palju erinevaid kujusid ja mitmeid väiksemaid vendi, mida tihti ei peetagi hirmudeks, aga mis on seda ikkagi. Näiteks vastumeelsus, kestev viha, põhjalik eitamine, mahasalgamine, valetamine, põgenemine, julmus jne on kõik peidetud hirmude kattekujud. Aga ka poliitiline korrektsus.

Mida me siis tegelikult kardame? Targad väidavad, et me kardame tundmatust ja tulevikku. Kui võtta ükskõik millisel hirmul sabast kinni ja ausalt tema juuri otsima hakata, siis jõuame alati välja ühte ja samasse kohta – iseenda juurde. Me kardame ennast. Kust see tuleb?

Hirm on meie alateadvuse märguanne selle kohta, et me eksime mingite avaruumi seaduste vastu või vähemalt on meil plaanis nende seaduste vastu eksima hakata, tehes midagi, mis on avaruumiga vastuolus. Meie alateadvus teab, et sellisel juhul võib meid ees oodata energiapuudus, tõbi, valu, meeleheide, kurbus, solvumine, tühjus, tühisus, jõuetus, paigalseis ja igasugused muud ebameeldivad asjad. Seega on hirm indikaator, mis hoiatab: ära tee valesti, ära mine vastuollu iseendaga!

Võidakse küsida, et mida on meil pistmist avaruumiga, me oleme siin ja praegu. Tõesti, me oleme siin ja praegu. Paraku ei saa me ilma Emakese Maa toeta kuidagi hakkama ja see tähendab, et me peame järgima seda, mida ta reegliks seab. Maa on osake päikesesüsteemist, mis omakorda on osake universumist, mis omakorda on osake millestki tunduvalt suuremast. Kõik see allub mingitele ühtsetele reeglitele, muidu see lihtsalt ei seisaks koos.

Avaruum, suur toetaja, vahendab meile energiaid, mis on meile hädavajalikud. Ja samas on ta suur  diktaator, kes ütleb meile, mida me peame tegema, silmas pidama ja kuidas olema, kui neid energiaid tahame saada. Need on need energiad, mis meie nähtamatut poolt toidavad ja meie lihakeha töös ja korras hoiavad. Mingi energia kadumist või kadumise võimalust näitab kõige esimese asjana hirmu teke.

Avaruumil on kuus suurt reeglit, mille vastu eksimine tekitab hirme:
mineviku reegel, mis ütleb, et ära valeta iseendale;
oleviku reegel, mis ütleb, et ära riputa silte;
tuleviku reegel, mis ütleb, et tee vahet, mis on sinu teema ja mis mitte;
igaviku reegel, mis ütleb, et pole olemas head ega halba, on vaid põhjus ja tagajärg;
tühjuse reegel, mis ütleb, et võta vastutus;
külluse reegel, mis ütleb, et mängi alati.

Kõik hirmud on otseselt nende reeglite vastu eksimise tulem või nende eksimuste „pojad“ või „pojapojad“ ja on alati seotud meie endaga.

Minevikureegli vastu eksimine on väga lihtne. See toimub, kui me pole enda suhtes adekvaatsed. Me peame ennast kas paremaks või halvemaks, tublimaks või viletsamaks, kui me oleme. See tekib väga kergesti, kui me ei toetu iseendale ja ei võta ennast sellisena nagu me oleme. Selle asemel on meil vaja ilmtingimata võtta keegi teine etaloniks ja siis hakata ennast vaatama võrreldes selle teisega. Unustades mugavalt ära, et see teine on sündinud hoopis teistest vanematest, kasvanud teistsugustes tingimustes, põdenud teisi tõbesid, söönud teistsugust toitu, õppinud teistsuguseid asju, omanud teistsuguseid sõpru jne. Aga see kõik vormib teistsuguseks. Seega võrdlusmaterjaliks lihtsalt ei kõlba.

Mineviku reegli vastu eksimisest tekivad kõik need hirmud, mille ühine nimetaja on: „ma pole piisavalt hea“. Lisaks hirmudele toob minevikureegli vastu eksimine kaasa loomulike, endast lähtuvate mõõdupuude purunemise ja nende asemele ühiskondlikult heaks kiidetud standardite asetumise. Inimene hakkab väärtustama massiarusaamu ja trende, mis on isikupära ja annete tapjad.

Olevikureegli vastu eksimist õpetab meile ühiskond. Üldiselt oleme me selles vallas väga head õpilased. See toimub siis, kui me riputame asjadele, olukordadele ja inimestele külge hinnangulisi silte: sõber, vaenlane, ilus, kole, keeruline, lihtne, juut, venku, neeger, ori, boss, loll, tark ja mis iganes veel. Tulemuseks on see, et me hakkame ootama sellelt inimeselt või olukorralt alati teatavaid kindlaid asju. Kui aga asjad lähevad teisiti, siis me oleme solvunud, peata, või reageerime kuidagi kummaliselt ja kindlasti mitte õigeaegselt. Silt on see, mis muudab meie vaatevälja ahtakeseks ja meie reaktsioonid valeks. Silt on ka see asi, mis ei lase meil haarata võimalusest. Siltide alla kuuluvad ka kõikvõimalikud eelarvamused, seisukohad, põhimõtted, arusaamad, ootused ja muud jäigaks tegevad asjad.

Olevikureegli vastu eksimisest annavad tunnistust kõik need hirmud, mille ühine nimetaja on: „ma ei saa hakkama“. Tugevate olevikuhirmudega inimesest iseloomustab õpitud abitus, mis nõuab teiste poolt valmishinnangute etteandmist, et end kindlana tunda. Seisukoht teise inimese suhtes võetakse lähtuvalt sellest, mida keegi on öelnud, mitte ei proovita ise oma arvamust kujundada. Ette antud hinnangud ei pea olema põhjendatud, vaid lihtsalt valmiskujulised ja värvikad. Oma mõtlemine kaob.

Tulevikureegli vastu eksimine on mugavuse küsimus. Meil kõigil tuleb elus ette lahendamist vajavaid olukordi. Mõned on lihtsamad, mõned keerulisemad. Lihtsamad olukorrad lahendatakse enamasti ära varem või hiljem. Keerulisemaid lükatakse aga edasi mitmesuguste põhjendustega. Nõuavad ju keerulisemad kas millegi ära õppimist, millegagi leppimist, millegi põhjalikku muutmist või muud mahukamat tegevust. Lisaks nõuavad keerulisemad olukorrad tavaliselt ka mingite oma jäikade seisukohtade, arusaamade või põhimõtete muutmist. See aga on asi, mida tehakse äärmisel juhul siis, kui olukord juba jalaga taob. Tavaliselt aga seda ei tehtagi, isegi kui on elu ja surma küsimus. Hoopis mugavam on need olukorrad lihtsalt kõrvale heita mingit ähmaste ettekäänetega. Et aga energia nende lahendamiseks on eraldatud, see tuleb koos lahendamist vajava olukorraga, siis on vaja see kuhugi kulutada. Nii võetakse mingi endasse mittepuutuv probleem ja hakatakse selle üle diskuteerima või lausa kellelegi teisele ettekirjutusi või soovitusi jagama, kuidas too peab tegutsema. Seda enam, et teise probleemi torkimine ei too kaasa mingit vastutust. Kaitstakse vaalu, tuntakse kaasa hõberebastele, annetatakse kellelegi millegi edendamiseks, võetakse sõna mingite kurjamite vastu, nii et sülge pritsib ja nõutakse ka teistelt teemadega kaasa tulemist. Ja kulutatakse oma probleemide lahendamiseks ette nähtud energia ära.

Tulevikureegli vastu eksimist ja sellest tulenevate hirmude olemasolu näitab tunne: „ma ei jaksa“. Lisaks toob see kaasa probleemipuntrad, mis paistavad hirmutavad ja mida kardetakse, sest lahendamiseks puudub jõud. Tekkinud puntrad katavad vaatevälja ja inimene ei taha enam midagi teha, tema loomingulisus varjub pundarde taha.

Igavikureegli vastu eksitakse, sest nii on meid õpetatud alates pisikesest peale. Meid kasvatatakse üles arusaamaga, et maailm jaguneb heaks ja halvaks. Et heast ja halvast arusaamine on inimlikkuse üheks peamiseks tunnuseks. Ja et me peame igal juhul kuuluma sellesse heasse poolde. Ja et pahasid võib alati karistada. Tegelikult on selline seisukoht ainus vägivalla ja sõdade põhjustaja. Sest ka see teine pool näeb samamoodi, ainult et vastupidises suunas. See on eksimus, mis fikseerib meid ühte poolde ja kindlatele seisukohtadele, muutes võimatuks mõistmise, kuna me ei näe enam tervikut. Olles pidevalt pooluses, oleme me aina emotsioonide tormis ja ei suuda saavutada rahu. Ei sisemist ega välimist. Rahu toob üksnes mõistmine. See on võimalik, kui sättida ennast sinna pooluste vahele. Siis hakkab näha olema protsess kui tervik ja hinnangud kaovad, sest me mõistame, miks asjad on nii, nagu nad on.

Igavikureegli vastu eksimist näitab see, kui kardame, et me ei paista just nii heade või nii halbadena, nagu me tahame teistele näidata. Igavikureegli vastu eksijad panustavad näilisusele tegeliku asemel, imagole tõe asemel. Need inimesed jagavad maailma heaks ja halvaks, samuti neid ümbritsevad inimesed. Tulemuseks on, et ühel hetkel nad mäletavad seoses nende inimestega peamiselt ainult seda, mis läheb kokku nende hinnangulise poolusega selle inimese kohta ja teine pool unustatakse. Mälu säilitav igavikuenergia blokeerub ja hakkab toimima selektiivne mälu: säilib vaid see, mida inimene ise aktiivselt toidab. Ja selle hulk aina kahaneb aastatega.

Tühjuse reegli vastu eksimine on kõige levinum, sest inimesed ei taha vastutada. Millegipärast on hakanud see sõna inimteadvuse jaoks tähendama midagi koledat. Et see kes vastutab, saab vitsu. Jaa, vitsad on tagajärg. Aga palgapäev on kah tagajärg, samuti preemia. Kes vastutab oma tehtu eest, saab ka tasu. Kui tegi hästi, saab palka ja preemiat, kui halvasti, siis saab vitsu. Aga kui ei võta vastutust oma tehtu eest, siis preemiat ei saa, kuigi ka vitsu ei saa. Aga vitsad ähvardavad ju vaid siis, kui tehti halvasti. Teadlikult tehti. Muul juhul ju vitsu ei tule. Ehk siis, kui inimene võtab tasulootuses kohustuse ja täidab seda halvasti, siis on vitsad.

Tühjusest tuleb ka see energia, mis võimaldab meil teha vigade parandusi, kui midagi on valesti läinud. Võttes vastutuse, me mööname, et tegime midagi. Kui läks valesti, siis saame energia selle parandamiseks. Kui ka seekord läks valesti ja me võtame vastutuse ka seekord, saame me ka seekord uue võimaluse. Kui me vastutust ei võta, siis vigade paranduse võimalust me ei saa – tühjus meile selleks ressurssi ei eralda.

Seega on tühjusehirmu põhjuseks halvasti täidetud, endale seatud kohustused ja/või tahtetus asju veelkord teha, et parem tulemus saavutada. Selline mõtteviis kajastub nn „ühest ämbrist teise kõndimises“. Kuna inimene ei ole võtnud vastutust, siis ta ei ole ka saanud ressurssi vigade paranduseks ja ta teeb ühe vea teise järel. Tulemuseks on võimaluste vähenemine kõigis eluvaldkondades.

Külluse reegli vastu eksitakse huvitaval viisil – inimene tahab olla äärmiselt mõjukas. Võtab väga tõsise positsiooni ja tardub sinna. Ta ei saa enam muutuda, sest siis tema mõjukas olek laguneb. Seega hakkab ta olema muutuste vastu. Muutus aga on õppimise alus ja kõige lihtsam on õppida mängides. Mänguline häälestus muudab leidlikuks ja paindlikuks, võimaldades haarata erinevaid vaatenurki ja ressursse ja siis proovida nendest midagi tekitada.

Külluse hirm väljendub ootamatul viisil – inimene kardab muutusi. Ta ei taha lõpetada hapuks läinud suhteid, loobuda vanadest asjadest ja iganenud tegevustest. Ta ei tea, mis siis saab, kui ta peaks nii tegema, aga igal juhul ta pelgab seda. Ta hakkab toetuma rutiinile ja looma traditsioone, sest need võimaldavad muutumatust. Tekib stagnatsioon, mis külmutab ressursside juurdevoolu – inimene hakkab kaotama reaalseid ressursse: infot, sidemeid, võimalusi, kaaslasi, vahendeid, tervist, raha ja lõpuks ka positsiooni. Sedasama positsiooni, mille hoidmiseks ta tõsise hoiaku võttis.

Hirmudega võitlemiseks ei sobi need viisid, mida on pakkunud psühholoogid, kuna need toimetavad tavameditsiini arusaama järgi – peidavad tagajärje, mitte ei kaota põhjust. Ka ei anna meditatsiooniharjutused võimalust hirmude kaotamiseks – lihtsalt nende peitmismehhanism on natuke huvitavam ja paindlikum. Ainus võimalus oma hirmudest lahti saamiseks on hakata täitma avaruumi seadusi.